Eestlaste maagiline maailmatunnetus – pihlakas on nõiapuu

RAHVAPÄRIMUSI PIHLAKAST

pihlakasMeie lastes väärtusi kasvatades, pärimust väärtustades ja juuri tähtsustades on paljud õpetajad ja lapsevanemad avastanud, et ega me ise ka nii väga palju sellest eestlaste põlisest maagilisest maailmapildist ei tea. Kellel on seda teadmist põlvest põlve edasi antud, need on õnnelikud inimesed. Aga kunagi ei ole hilja hakata ise oma elu mõtestama, saada aru, miks me mingeid rituaale poolautomaatselt ka teeme („sest nii on alati tehtud“), miks asjad siin Eestimaal on nii nagu nad on. Teadmised muudavad teadlikumaks, teadlikkus annab rohkem valikuid.

Seetõttu plaanin Väärtuskoolituse lehele hakata kokku koguma lisaks väärtuskasvatuse teemalistele artiklitele ja eestlaste pärimust selgitavaid kirjutisi.

Esimeseks „tarkusetoojaks“ on Argo Moori artikkel pihlaka väest meie rahva elus ja meeles.

Head lugemist,
Merike Mitt

Pihlakas on nõiapuu
Argo Moor
Eesti Loodus nr 51 (3)2000  

Viiskanda on peetud üheks pihlaka nõiaväe põhjustajaks. Võib mõelda ka vastupidi – et viiskand võis nõiamärgiks saada seetõttu, et ta just pihlamarjalt leiti. Nii või naa, kuid nõiapuuks on pihlakat peetud küll. Ta on rahvapärimustes üks neljast nõia vahepuust.

Nagu voolav vesi (rahvakeeli kõnelev vesi), nii pidi vahepuugi kaitsma inimest väljastpoolt tulevate mõjude vastu. Näiteks, kui külas oli surnu, siis kehtisid igasugused töökeelud – kardeti, et surnu võib tööõnne endaga kaasa viia. See keeld ei puudutanud aga peret, kes elas teispool oja. Samasugust kaitset võisid pakkuda ka vahepuud – tamm, kibuvits, kadakas ja pihlakas. Pihlakas vast kõige enam. Maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda veel nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Küllap samal põhjusel soovitavad tänapäeva “nõiad” kanda kaasas pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Maja ümber istutatud pihlakad usuti kaitsvat maja isegi piksetabamuse eest.

Ent võrreldes vanu uskumusi tänapäevastega, saab selgeks, et ennevanasti ei seostatud pihlakat enesestmõistetavalt ainult heaga: temas oli vägi, mida võidi kasutada mitmeti.

Mõnel pool on lausa peljatud istutada pihlakaid eluhoonete lähedale. Setu pärimuse kohaselt usuti, et kui maja ligidal kasvav pihlakas saab inimese käsivarre jämeduseks, võib selle pere vanim liige surra.

Eks avaldu pihlaka vägi ka tema vähenõudlikkuses: kui kõnnite rannikul ja näete kivisel maaninal või laiul kasvamas puud, võite olla üsna kindel, et see on pihlakas. Lindudest kantuna kasvab ta mõnikord ka vanadel müüridel ja varemetel, koguni teise puu võras. Pihlakas läheb oma vähenõudlikkuses kasvama peaaegu igal pool, vaid vanemast peast vajab ta mõnevõrra rohkem valgust.

Mis on uskumuste taga, võib vaid oletada. Pikse kohta kasutatud nimetused sarnanevad kuidagimoodi vägevaks peetud surnud esiisa nimetustega (kõu–kõuk, äike–äi, vanaisa–uku). O. Loorits on arvanud, et eesti piksejumala kujutelm on tulenenud surnuteusust, I. Paulson aga oletanud surnutega seotud ja loodususkumuste hilisemat kokkusulamist.

Kuidagi seostuvad omavahel ka Uku ja pihlakas. Jumal Uku naiseks oli Rauni (vanad soome nõialaulud räägivad Põhjala emandast Raunast või Raanast). Selle nimega arvatakse aga ühenduses seisvat üht pihlaka rahvapärastest nimetustest. Mõnelt poolt on teateid, et neiud ja naised ohverdanud pihlakatele, tehes nõnda panuse tervisele. Ohvripuuna pole pihlakas siiski sagedane. Küll aga on arvatud, et pihlakarohketel aastatel saavad vanatüdrukud mehele.

Erepunased marjad torkavad juba eemalt silma ja analoogmaagilisel põhimõttel on pihlakarohketele aastatele usutud järgnevat tulekahjusid ja sõda (veri). Mõnel pool on pihlakas olnud kasutusel kontaktmaagilistel ravitoimingutel: haigeid kohti hõõruti vastu puud või marju; puu külge pandi riideräbal, millega oli eelnevalt hõõrutud haiget kohta, uskudes, et marju sööma tulnud linnud korjavad haiguse puudelt üles ja kannavad minema.

Karjakepist väravateni
Rahvapärimuses on pihlakane kepp või vits sageli seotud tõrjemaagiaga. Pihlakane karjakepp hoidvat hundid karjast eemal. Kepp tuli lõigata suure neljapäeva hommikul vara kohast, kus kolme mõisa piirid kokku jooksid. Pidemele lõigati viiskannad – nagu need olid pihlamarjadel.

Pihlakavitsa kasutati eriti selliste haiguste tõrjel, mille põhjustajaks peeti vaimolendeid – halltõbi, painaja (mis on teinekord rahvausundis ka kokku sulandunud), loomade painajad. Ent sellega ei tohtinud kunagi lüüa piimalehma – piim pidi kaduma.

Tean inimest, kes tõrjus pihlakase vitsaga oma korterist vaaraosipelgaid. Õpetus olnud järgmine: vits tuua volbriööl ning seista sellega vana kuu aegu toas nii, et kuu endale peale ei paistaks. Siis tuli leida mõni kuuvalgel kooserdav sipelgas ja saata ta pihlakavitsaga õrnalt lüües ära. Oli siis põhjuseks tõrjemaagia või midagi muud, kuid sipelgad olevat kadunud.

Tõrjemaagiline algupära oli ka pihlakaväravatel, millest lojused karjalaskepäeval läbi aeti – nii loodeti hoida karjaõnne. Mõnikord puges haige inimenegi läbi lõhkiaetud pihlakavitsa, mis pärast jälle kinni seoti. Kalavõrke on “puhastatud” neid läbi lõhkiaetud pihlakavitsa tõmmates.

Rahvausundis tuntakse nõidusvahendina veel pihlakast punni: kui panna salguke naise juukseid tareseina auku pihlakase punni taha, siis pidi naine kodus püsima. Niisamuti toimetati ka koeraga, kes kodunt ära kippus. Vistrike raviks pandi pihlakase punni taha riideräbal, millega oli eelnevalt vistrikke hõõrutud. Paiguti usuti, et pihlakase punni taha võib tark peita oma teadmised ja sõnad, et siis rahus surra.

Pihlakat on peetud ka varjajaks. Tema alla sai peitu pugeda katku ja koerakoonlaste eest. Ilmselt oli kujutlus koerakoonlastest tekkinud suuresti väikest kasvu mongolite rüüstesalkade järgi, kes pärast suuri sõjakäike veel pikka aega Euroopat, sealhulgas ka Eestit laastasid. Koerakoonlased ajanud inimesi taga lõhna järgi nagu koerad. Kuid toomingate ja pihlakate all ei suutnud nad inimese lõhna eristada – pihlakaõitel on vänge, lehkavat liha meenutav lõhn. Pihlaka alt ei olevat pagenud inimest leidnud isegi katk…

Pihlaka puit on sitke ja kõva ja libe – sellest saadi häid rehapulki ja haamrivarsi ning see sobis vankritelgede ja mitmete puust masinaosade (hammasrattad) valmistamiseks. Pihlalehti visati ja visatakse tänini kihiti kartulite sekka, et need talvel paremini säiliksid.

Kui eestlastelt küsida lemmikpuu kohta, siis pihlakale osutab veidi üle 6%. Nii on ta umbes kuuendal kohal.

Pihlamarjad on mõrkjad. Kuid pärast suuremaid külmi tasub neid siiski proovida – külmad marjad on maitsvad ja samas vänged. Nii nagu on pihlakas isegi – tavaline ja samas eriline.

Allikas: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0003/pihlakas.html

 

Mõttemustrite inventuur – artikkel aprillikuu Maris

Aprillikuu ajakirjas Mari on ilmunud taas Tarkuste Hoidise filosoofilist lähenemist tutvustav artikkel. Et ajakiri ei olnud nõus lubama tervet artiklit siia teile lugemiseks üles panna, siis toon ära mõned lõigud ja õnneks on ajakiri veel müügiputkades täiesti saadaval!

Head lugemist!
Merike

Mõttemustrite inventuur

Margit Tõnson

Ajakiri Mari, aprill 2013

Uskumused, mis vanasõnades, kõnekäändudes ja aforismides väljenduvad, oleme elu jooksul käsnana endasse imenud. Kuid milleks vedada kaasa mõtteid, mis ei aita edasi, vaid hoiavad tagasi? Võiks hoopis uskuda, et maailm on võimalusterohke ja heasoovlik paik, kus kõigil on ruumi oma unistusi teostada.

/…/

„Vanasõnade kuulmise, õppimise ja kasutamise enesestmõistetavus muudab need kollektiivseteks juhtnöörideks. Ja vanasõnade abil annavad lapse elukäigu esimesed autoriteedid talle eluks vastuvaidlematuid ja küsitavusteta tõekspidamisi.“(folklooriuurija Liisa Granbom-Herraneni uurimistööst).

Kõik see on teadlik või vähemteadlik programmeerimine. Vanemad tahavad alati lastele parimat, uskudes, et selliseid väärtusi edasi andes on järglaste elu lihtsam ja muretum. Nad ei taha, et lapsed haiget saaksid. Täiskasvanuks saamise kohta annab aga kinnitust just see, kui inimene armastusega teele kaasa pandud reisikoti sisusse süüvib ja üleliigse kõrvale heidab.

Tarkuste Hoidise lugu

Tarkuste Hoidise lugu

Sõna vägi on suurem kui sõjavägi. Eesti vanasõna

Vanasõnad on vanad sõnad. Need on elutarkused, mis on kinnistunud pika aja jooksul ja algselt suust suhu liikudes ajaloo jooksul ellu jäänud. Iga vanasõna taga on pikema aja vältel kinnistunud elutarkus.

Tänapäevani tulnud vanasõnad toidavad iga päev meie hoiakuid ja uskumusi.

Tartu Ülikoolis rahvaluulet tudeerinuna hakkasin ühel päeval märkama, kui palju inimesed igapäevaselt meie vanasõnu tsiteerivad. Seda nii igapäevakõnelustes kui ajakirjanduses ja ka õppetöös. Nii kinnistatakse uuesti ja uuesti neid vanu tarkusi ja hoiakuid.

Osade tsiteeritud vanasõnade puhul aga tundsin sisemist vastumeelsust. Midagi minu sees tekitas küsimuse, et kas see nüüd ikka päris tõsi on. Osa vanasõnu öeldakse küll muigega suunurgas või isegi halvustavalt (Laps räägib siis, kui kana pissib. Pill tuleb pika ilu peale.), aga alateadlikult kinnistub ütlus ja selles peituv sõnum ikkagi. Ja just alateadvuses peituv juhib meie käitumist, meie otsuseid ja valikuid.

Lisandunud psühholoogiateadmised tõid juurde mõtteid väärtustest, mida needsamad vanasõnad kannavad. Neisse tarkustesse on talletunud just see, mida eestlased väärtustavad või siis halvustavad.

Ühised väärtused – see on alati valik. Nii jõudiski kohale tõdemus – eestlaste orjaajal tekkinud vanasõnadest ei ole 21.sajandil paljud enam meile tarkustena aktuaalsed ning inimese arengu ja heaolu seisukohalt kasulikud. Tänasel päeval ei ole meil enam „mõisa köit, mida lohistada“. Iseseisvas Eesti Vabariigis olen pigem „ise oma õnne sepp“.

Nii jõudsingi tõdemuseni, et kui elu ja inimesed on nii palju muutunud, siis täna on mul võimalik ise valida. Valida, milliseid uskumusi ma endale võtan, milliseid teadlikult välja jätan. Ma ei pea automaatselt üle võtma eelnevate põlvkondade ütluseid. Samas kannavad enamus vanasõnadest ikkagi väärtuslikke rahvatarkusi.

Siit tekkiski idee teadlikult kõrvale jätta piiravad ja isegi destruktiivsed vanasõnad (Ükski heategu ei jää karistuseta) ning valida välja ainult edasiviivad ja psüühilist tuge pakkuvad (Heategu ei lähe halvaks.).

Nii sündis esimene Tarkuste Hoidis „101 Eestimaa tarkust“.

Pärast seda oleme hoidistanud palju teisigi tarkusi – nii vanasõnu kui erinevaid tarkade inimeste mõtteteri.

Samuti tõlkisime Eesti vanasõnu eri keeltesse, sest see on suurepärane võimalus tutvustada meid meie vaimse rikkuse – põlvest-põlve kantud ja tänapäevalgi aktuaalsete väärtuste kaudu.

Tarkuste Hoidisest järjepidevalt tarkuseterade võtmine on võimas rituaal. Ja väe annad sellele rituaalile sina ise. Ütleb Eesti vanasõnagi: „Sõna vägi on suurem kui sõjavägi“. Hea on tarkustera avades endalt küsida – Miks just täna just see tarkus minu juurde tuli? Mida tahab ta mulle tänaseks päevaks ütelda?

Soovin sulle palju tähendusrikkaid hetki koos Tarkuste Hoidistega.

Merike Mitt

Vaata ka, mida on Tarkuste Hodisest rääkinud teised