Kuidas päästa massikultuuris uppuv eestlus?

 

Foto on võetud EtnoRaali kodulehelt. MTÜ EtnoRaal toodab Eesti rahvariiete mustritega sülearvuti kotte

Foto on võetud EtnoRaali kodulehelt. MTÜ EtnoRaal toodab Eesti rahvariiete mustritega sülearvuti kotte

Saaremaa noortekogu juht

 

SAARTE HÄÄL 11/02/2014

 

“Tee peal olen õppinud ka teisi keeli, kuid eesti keeles loen tänini oma aastaringe.” Sedasi on öelnud möödunud sajandi luuletaja ja kirjandusteadlane Ivar Ivask. Nii nagu kogu ülejäänud maailm, vaevleb ka Eesti ja eestlane massikultuuri intensiivses pealetungis ning see situatsioon paneb endalt küsima, kas eestlus suudab jääda pinnale selles tohutus kultuurimeres. Siiani pole olukorda veel väga halvaks peetud, kuid kujundlikult võib öelda, et pea on juba paar korda vee all käinud.

Olles ise igapäevane arvuti- ja meediatarbija, tajun, kuidas võõrkultuurid mind üha enam endasse tõmbavad. Maarjamaalasena olen uhke oma riigi saavutuste üle IT-valdkonnas, kuid enesele teadmata olen koos teiste eestlastega langenud justkui suurde soomülkasse, mis koosneb võõramaisest “pasast”, mida iga päevaga aina juurde tekib. See paneb küsima, miks ei võta riik olukorra parendamiseks midagi ette või miks ta ei esita oma rahvale ultimaatumit, päästmaks oma keelt ja kultuuri.

Võtame võõra kiiresti omaks

Juba pisikestele põnnidele õpetatakse, et oma rahvast ja maad tuleb kaitsta ja hoida, kuid märkimata jääb üks suur pisiasi: neile ei õpetata, kuidas hoida ja kaitsta oma keelt ja kultuuri, vaid, vastupidi, surutakse peale igasuguseid võõramaiseid kombeid, kultuure, toitumist või traditsioone. Oleks aeg asuda noortele õpetama eestlust ja väärtustama neid traditsioone, mis veel alles, mitte töötada selle nimel, et need viimasedki unustusehõlma vajuksid.

See, kui kiiresti ja kui avasüli meie rahvas uusi tegemisi ja traditsioone omaks võtab, on lausa hämmastav. Käes on 31. oktoober 2013. Pea kogu Eestimaa on kaetud põlevate kõrvitsatega, mis on seest õõnsad ja millest kumab kõhedust tekitav valgus. Tegemist on Põhja-Ameerikast pärit paganlike juurtega ja nüüdseks üle kogu maailma levinud halloween’i-traditsiooniga. See on ehe näide sellest, kuidas ühiskond sõltub meediast ja infokanalitest, sest just erinevate väljaannete õhutusel kinnitas eespool mainitud traditsioon kanda nii Eestis kui ka mitmel pool mujal Euroopas.

Ootan huviga aega, mil minugi lapsed on suureks ja asjalikuks saanud, et näha, milline on nende seos eesti keele ja kultuuriga. Huvitav, kas siis veel mäletatakse kaerajaani sõnu ja tantsusamme?

Kõigepealt vaadakem, mis veel päästa on

Selleks et päästa, mis päästa annab, tuleks kõigepealt selgusele jõuda, mida päästa on. Kas inimestel üldse on tahtmist ja motivatsiooni tagada oma keelele ja kultuurile jätkusuutlikkus?

20. sajandi lõpu poole, 1991. aastal seisid kümned tuhanded eestlased üksteisel käest kinni hoides, pisarad silmis, lootusrikkad pilgud laulukaare poole suunatud ja isamaalisi laule lauldes sooviga saada tagasi see, mis kunagi higi, vere ja pisaratega rajatud oli – oma riik. Oma keelt ja kultuuri oli kõigile raskustele vaatamata elus hoitud.

Nüüd on asjalood muutunud. Eestlane on küll tagasihoidlik, kaalutlev ja visa, kuid paraku ei suuda ta märgata tõsist ohtu, mis eestluse püsimajäämist ähvardab.

Nendin fakti, et olen sõltuvuses massikultuuri mõjudest ja sellest loobuda nii lihtsalt ei suuda. Loodan siiski, et oma eluteel õpin seda sõltuvust ohjeldama ning kunagi, tee lõpus, loen ka mina oma aastaringe eesti keeles, käes tassike kama ja kõrvu kostmas kuldne kandleheli. Lähtudes Heinz Valgu ajaloolistest sõnadest luban, et eestlane ma olen ja selleks ka jään, sest oma keele ja kultuuri püsimajäämise päästeoperatsioon algab esmalt minust endast.

Originaalartikkel: http://www.saartehaal.ee/2014/02/11/kuidas-paasta-massikultuuris-uppuv-eestlus/

 

 

 

Laps vajab eeskujuks arukat lapsevanemat

Laps ja tema vajadused ei ole teema, mis pakuks huvi kõigile (välja arvatud siis, kui lapsega on midagi halvasti). Lastega seonduvalt kõneldakse pigem lapsevanemate vajadusest, näiteks lasteaiakohtade vajadusest. Veel täpsemalt, lastehoiukohtade vajadusest.

«Lapsed hoitud, emad tööle!» kõlab programmiline tunnuslause, kuid seejuures unustatakse, et lasteaiakohtade loomise vajadus ja kohustus tuleneb lapse õigusest saada haridust. Aga ikkagi, millal on lapsel hästi?

Lapse arenguvajadus avaldub tegutsemisvajaduses, meile vahel ka tüütutes miks-küsimustes. Kui laps ei küsi, ei avalda vanemale oma mõtteid, võib ta elada kogetut läbi omaette, sest vanemapoolne tõrjumine on sundinud teda endasse tõmbuma. Või hullem veel – ta on jäetud kahekesi teleri või arvutiga.«Arvutilapsel» on kerge sattuda ebareaalsesse maailma, kus kõik on võimalik ja lubatud.

Vanemlikud oskused

Mida rohkem on lapsel võimalust küsida, saada selgitusi ja õppida tundma igapäevaelus toimetulekuks olulisi piire ja reegleid, seda vähem tekib hirme, agressiivsust või passiivsust kui ebakindluse väljendust. Kui aga täiskasvanu ei oska olla lapsele teejuhiks, selgitada nähtut ja kogetut ning seada piire, kui ta ei suuda olla järjekindel või on kõigil lapsega tegelevatel täiskasvanutel erinevad reeglid, siis… Mõelge, kas lapsel on kerge?

Võib juhtuda, et tal ei jäägi muud üle kui pere juhtimine (reeglite kehtestamine) üle võtta, ole või kaheaastane. Juhtimisstrateegiad on aga eakohased: jonnimine, löömine, hammustamine. Arukas lapsevanem oskab õpetada last eraldama fantaasiamaailma tegelikkusest ja kehtestada talle arusaadavaid käitumisnorme.

Paraku vanemlike oskustega ilma ei sünnita. Kergem on luua lapsele turvaline materiaalne keskkond kui psüühiline. Kahtlen, kas ilma enesetäienduseta julgeks keegi võtta mesilasi või hakata kasvatama loomi, lapsi aga küll.

Lapse kasvatamisel aitab oma lapsepõlve kogemus, kuid paraku elavad meie lapsed hoopis teisel ajastul, teistsuguses keskkonnas ja peavad hakkama toime tulema keskkonnas, mida me ei oska veel ettegi kujutada. Kust võtta see ettenägemise tarkus?

Kui me teaksime sedagi, millised on need väärtused, millest lähtuvalt on tulevikus võimalik hakkama saada. Kas on need üldinimlikud ehk püsiväärtused või kaduvad ehk materiaalsed väärtused? Kas nendes on võimalik kokku leppida? Kes neid väärtusi kannab?

On selge, et ühegi õigusaktiga ei ole võimalik muuta hoiakuid, küll aga toetada neid, kes on muutusteks valmis.

Seadus ja tegelikkus

Tartu Ülikooli eetikakeskuse koostatud Eesti ühiskonna väärtusarenduse programmis 2009–2013 viidatakse, et nii õpetajatel kui lapsevanematel jääb puudu sotsiaalsetest oskustest – kuulamisoskus, konflikti lahendamise oskus, väärtusalase refleksiooni juhtimise oskus, et kujundada lapse väärtushinnanguid.

Seega on eriti oluline kaasata koolitusse ja koostöösse lapsevanemad, saavutada olukord, kus kodu ja lasteasutuse vahel ei valitseks väärtuskonflikt ja mõlemad toetaksid ühesuguste põhiväärtuste kujundamist.

Oleks huvitav teada, kui paljud õppeasutused (koolid, lasteaiad) lähtuvad sellest programmist oma õppekava koostamisel ja koostöös lapsevanematega. Kuid mida selle teadmisega peale hakata?

Igapäevaelus me ei lähtu ju õppekavast ega programmist, vaid eeskujust, käitumismudelist, mille väikelaps saab perekonnast, hiljem juba autoriteetidelt ja avaliku elu tegelastelt.

Raske on tänapäeva lapsevanemal väärtusi mõtestada, veel raskem lapse tulevikku kujundada. Küll aga on võimalik olla talle eeskujuks aruka, hooliva, toetava lapsevanemana. Vanemlike oskuste omandamine algab ju kohe, kui laps ilma sünnib. Hilisemas pereelus võtame kasutusele oma vanemate kasvatusmudeli, tahame seda või mitte. Teadlikult on muidugi võimalik hoiakuid, suhtumisi ja kasvatuspõhimõtteid muuta, kui seda vaid soovime ja kui keegi toetab.

Tänapäeval on lasteaed ehk koolieelne lasteasutus õppeasutus ja seda mitte ainult lastele, vaid ka lastevanematele. Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab lapsevanemate nõustamise kohustuse. Aastaid tagasi küsis minu toonane kolleeg, kas ka lapsevanem teab seda. Siis vastasin, et õnneks mitte.

Järgnevatel aastatel rakendus lasteaedades lapse arengu teemal vestluste kohustus. Nüüd julgen väita, et see säte toimib – kes veel suudaks lapsevanemale olla paremaks nõustajaks kui iga päev lapse kõrval viibiv õpetaja.

Võrdsed võimalused

Arenguvestlustest jääb väheks, ka lapsevanemad oskavad märgata probleeme ja küsida nõu. Seetõttu korraldavad lasteaiad lisaks arenguvestlustele lapsevanematele koolitusi ja kohtumisi eri spetsialistidega projektide ja heategevusürituste toel, sest lapsevanemate koolitamine ei kajastu lasteasutuse rahastamises ei riigi ega omavalitsuste poolt.

Arvan, et paljud, kui mitte kõik lasteasutused suudaksid ja oskaksid kanda seadusega neile pandud kohustust, kui seda saaks teha järjekindlalt ja sihipäraselt sõltumata projekti rahastamise ebakindlusest.

Tänini kehtib 1992 vastu võetud ja 1993 jõustunud lastekaitseseadus, milles on sätestatud kohustus: lapse vanemad või hooldajad on kohustatud õppima last tundma ja mõistma, et tema arengut asjatundlikult toetada. Neil on õigus saada selleks tasuta konsultatsiooni sotsiaaltalituselt.

Suurepärane, kui igas omavalitsuses on selline sotsiaaltalitus, kust saab asjatundlikku konsultatsiooni.

Aga mis saab siis, kui lapsevanem talle seadusega pandud kohustust ei täida?

Igas omavalitsuses pole ka enam lastekaitsetöötajat, kes hindab vanemlike kohustuste täitmist ja aitab peret vajaduse korral.

Seega, kas vanemlikud oskused on väärtus, millele panustada, või lepime jätkuvalt tõdemusega «kasvukeskkond määrab tuleviku»? Kuidas tagada «võrdsed võimalused», kui juba sünnilt on meie võimalused õnnemäng?

Lapse osalemist lasteaias võimalikult varakult soovitatakse eelkõige sellepärast, et lapsel kujuneksid kollektiivis toimetuleku oskused, et ta õpiks mõistma, kui erinevad me oleme mitte ainult välimuselt,vaid ka vajaduste, huvide, keele ja kultuuri poolest.

Lasteaiakollektiiv kui väike ühiskonna mudel võimaldab seda. Kasvatusteadlased rõhutavad koolieelse perioodi mõju lapse toimetulekule hilisemas kooli- ja igapäevaelus.

Kuid mida laps ikkagi vajab? Sellele ei olegi nii raske vastata, nagu võiks arvata: ta vajab arukat lapsevanemat, kes ei ole «kusagil seal», vaid siinsamas tema kõrval, vanemat, kes tahab ning oskab vastata lapse küsimustele. Ja kui ta oskab ka kuulata ja märgata, küll ta siis teab, mida lapsele on vaja nüüd ja tulevikus.

Võrdne võimalus on võimalus omandada vanemlikke oskusi sõltumata pere majanduslikust olukorrast, asukohast ja ka tahtest. Kui eesmärk on tõesti lapse heaolu, tuleks asendada rahaline karistus vanemlike kohustuste eiramise eest kohustusliku koolitusega.

On selleski suur vahe, kas vanem käitub vääralt tahtlikult või oskamatusest. Ei saa lapski tunda ennast hästi, kui ta vanematel on halb.

Heda Kala, Meelespea lasteaia direktor

Tartu Postimees, 02.10.2011

Väärtuskasvatus – millised väärtused on olulised tulevikupõlkonnale

Väärtuskasvatus – millised väärtused on olulised tulevikupõlvkonnale

 

Kumb on õige, kas „Ükski heategu ei jää karistuseta“ või „Külva head, siis kasvab head“?

Hea võimalus ühe rahva väärtuste mõistmiseks on uurida vanasõnu. Vanasõnad on endasse kogunud esivanemate aja jooksul talletatud tarkused ja nõuanded; neis on koos see, mida me väärtustame ja mida taunime.

Mis on need väärtused, mis on meid toonud tänasesse päeva just sellistena nagu me oleme?

Vanasõnu tsiteeritakse pidevalt nii kooliõpikutes kui ajakirjanduses kui ka igapäevakõnelustes, kinnistades nii neis peituvaid väärtusi ja uskumusi. Samas on vanasõnad siiski „vanad sõnad“. Mitmed vanasõnad, mis siiani elavad, väljendavad paljustki orjaaja mentaliteeti või on sisuliselt lihtsalt aegunud. Kas meil ikka on tänasel päeval „mõisa köit, mida lohistada“?

Praeguses ajas on meil võimalik valida, milliseid vanasõnu võtta ja milliseid jätta. Pigem sobib 21.sajandi teadlikule inimesele „Igaüks on oma õnne sepp“ või koostööle innustav „Mitu pead on ikka mitu pead“.

Väärtused on alati valik. Ja ajas väärtused muutuvad.

Millistele väärtustele võiksime siis keskenduda tänasel päeval? Milliseid väärtusi peaksime kasvatama oma lastes ja noortes?

Uus sellest aastast käiku minev riiklik põhikooli- ja gümnaasiumi õppekava tähtsustab olulisi alusväärtusi, mis baseeruvad Eesti Vabariigi põhiseaduses, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu alusdokumentides kirja pandud eetilistele põhimõtetele. Alusväärtustena on välja toodud üldinimlikud väärtused -ausus, hoolivus, aukartus elu vastu, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu ja ühiskondlikud väärtused -vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus.

Lasteaedades juurutatavaid väärtusi ei ole riiklikul tasandil kokku lepitud. Koostöös lasteaiaõpetajatega sai välja töötatud uudne väärtuskasvatuse meetod – Tarkuste Hoidise metoodika, mis põhineb väärtuste õpetamisel läbi edasiviivate Eesti vanasõnade. Viimsi Lasteaedades on see väärtuskasvatuse pilootprojekt töös olnud juba kaks aastat ja tulemused on suurepärased. Lapsed tsiteerivad mängides: „Kas sina ei teagi, et – kui Sa tahad, et sul sõpru oleks, ole ise sõbralik“ ja teisi õpitud vanasõnu. Eriti toredad on laste endi tehtud uued vanasõnad, nt „Tark ei kasva lärmiga“ või „Mida rohkem sa lõikad, seda rohkem su pluus katki läheb”.

Nii saavad koos mänguga selgeks käitumisreeglid, positiivsed hoiakud ja head tegutsemismudelid (nt „Kui ei saa jõuga, siis saab nõuga“).

Vanasõnade taga on positiivseid väärtusi lugematul hulgal. Selleks, et neid süstematiseerida ja seeläbi kinnistada, koondasin mitmed väärtused ühe nimetaja alla ning valisin lõpuks välja seitse põhiväärtust, millele keskendumine aitab kaasa õnneliku lapse arengule. Valikul lähtusin nii meie rahva kultuurieripäradest kui rahvusvahelistest väärtuskasvatusmetoodikatest.

Miks just seitse? Sest seitse on eestlaste jaoks maagiline number. (Mäluteadlaste sõnul see ka number, mis lühimälusse pidama jääb). Iga põhiväärtuse alla mahub veel ka hulgaliselt selle väärtusega seonduvaid alaväärtusi.

Tarkuste Hoidise metoodika seitse põhiväärtust on:

1. ARMASTUS, alamväärtused – koostöö ja hoolimine, sõprus, lojaalsus, headus, hea tegemine, kodu, andestamine, sisemine õnn, rõõm, jagamine, abivalmidus
Kus häda näed laita, seal tule ja aita
Armastus teeb kõik asjad heaks
Mida üks ei või, seda üheksa võivad

2. TARKUS, alamväärtused – õppimine, nutikus, uudishimu, tähelepanu, keskendumine, leidlikkus
Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkust tunnistada
Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga
Kordamine on tarkuse ema

3. JULGUS, alamväärtused – enesekindlus, optimism, eneseusaldus, julgus, huumorimeel, iseseisvus, endast lugu, initsiatiivikus
Kel on huvi, saab kõik, mis ta tahab
Julge põld õitseb alati
Tahad latva ronida, hakka tüvest peale

4. TÖÖKUS, alamväärtused- kannatlikkus, järjepidevus, visadus
Harjutamine teeb meistriks
Kui tahad liugu lasta, pead ka kelku vidämä
Mis täna tehtud, see homme hooleta.

5. HEA KÄITUMINE, alamväärtused – ausus, põhimõttekindlus, puhtus, usaldusväärsus, head kombed
Aus nimi on enam kui raha on kallimp kui kuld
Kui tahad, et teised sind peavad austama, siis austa ise teisi
Kui pead sõna kindel, siis seisab meel terve

6. VASTUTUS, alamväärtus – kohusetunne
Igaüks on oma õnne sepp
Kes kõrt ei korja, see koormat ei saa
Ole oma sõnale peremees, muidu saab sõna sulle peremeheks

7. SALLIVUS, alamväärtused – vägivallatus, austus, kaastunne, hoolimine, erinevuste aktsepteerimine, empaatiavõime, osavõtlikkus. Sotsiaalsed väärtused: teistest kultuuridest ja religioonidest lugu pidamine, vendlus, heaks kodanikuks olemine, võrdsus, rahvuslikkus, patriotism, sotsiaalne õiglus, üksmeel
Targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega
Mis sa omale ei soovi, seda ära tee teisele
Ilma koppel on suur ja seal sees on iga karva vasikaid

Nende väärtuste baasil on valmimas metoodiline Väärtuskasvatuse raamat lasteaedadele ja (alg)kooli pedagoogidele praktiliseks kasutamiseks. Samuti olen rõõmuga nõus tulema teie kollektiivi Tarkuste Hoidise metoodikat tutvustama ja Väärtuskasvatuse koolitust läbi viima.

Vaata Väärtuskasvatuse koolituse kohta lähemalt.

Ikka parimat!

Merike Mitt