Lasteaiaõpetaja: varakult alanud pikad hoiupäevad muudavad lapsed agressiivseks

Jana Kokk, lasteaiaõpetaja

05. märts 2014

Laste kasvatamine ei ole raketiteadus. Sellisel arvamusel on nii mõnigi täiskasvanu ja lapsevanem.

Jah, olid ajad, kui laste kasvatamine oli pere toimimise, traditsioonide ja pärandi edasikandmise kõige olulisem ja loomulikum osa, mil emad veel ei osalenud õitsva kommunismi ülesehitamisel ega olnud orienteeritud edukusele, karjäärile, sotsiaalmeedias seiklemisele.

Laste kasvatamine oli pereema põhitöö, kuid aktiivset rolli selles protsessis omasid ka teised pereliikmed – isa, vanavanemad, õed-vennad. Ema kõrval õpiti toiduvalmistamist, käsitööd, majapidamist ja emaks olemist. Isaga koos käidi metsas ja merel, toimiti kooskõlas looduse ja heade tavadega. Vanavanematel oli aega, et lastelastele lugusid pajatada, lauluviisi veeretada, haiget kohta tohterdada, oma elutarkust jagada.

Õdede-vendade ja naabrilaste seltsis sai harjutada enda eest seismist, nõrgema abistamist, koosolemist ja -tegemist. Laste kasvatamine ja õpetamine käis käsikäes. See ei olnud teadus, ammugi mitte raketiteadus, vaid terve talupojatarkus.

Muutunud ajas oleme jõudnud olukorda, kus vanemad näevad oma lapsi päeva jooksul vaid mõned tunnid, sest väikese inimese lõviosa päevast möödub lastekollektiivis, mis on pikemgi (ja mitte vähem väsitav) kui täiskasvanu tööpäev. Vanavanemadki käivad tööl ja kohtuvad väikestega pigem harva. Laste tervise edendamise, arengukeskkonna loomise, kasvatamise ja õpetamise vastutus on jagatud kodu ja lasteaia vahel. Lasteaia roll on kodu toetamine nendes ülesannetes, kuid kuna suurema osa ajast veedab laps kodust väljaspool, siis tuleb välja, et suurem vastutus langeks justkui lasteasutusele, st lasteaiaõpetajale?

Tänapäeva lasteaiaõpetaja peab olema nagu omamoodi multitalent, kes lisaks väikelapse arengupsühholoogia ja eelkoolipedagoogika tundmisele, peab olema valmis täitma turvaisik-lohutaja, psühholoogi, vahekohtuniku, näitleja, kunstniku või diplomaadi rolli. Ometi ei tohi unustada, et ka kõige parem lasteaed ei asenda lapsele kodu ega kõige toredam ja võimekam lasteaiatädi ema.

Lastehoid, kasvatamine ja õpetamine koolieelses lasteasutuses on erinevate seadustega reglementeeritud, kuid kas need lähtuvad alati ka lapse vajadustest ja huvidest, on iseasi.

Üha enam on hakatud uurima päevahoiu mõju lapse sotsiaalsele arengule. On ju laialt levinud arvamus, et lasteaia üheks tänuväärsemaks rolliks on lapse sotsiaalne arendamine. Hilisemas täiskasvanueaski peetakse sotsiaalsust väga oluliseks edukuse ja toimetuleku faktoriks.

Mida aga mõelda väikelapse sotsiaalsuse all? Vastuse annab Soome tunnustatud teaduskirjanik, psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen oma raamatus «Väikelapse sotsiaalsus» (Koolibri 2013), kus viidatakse mitmetele teadlastele ning nende poolt teostatud uuringutele üle maailma. Lugedes seda raamatut, avastasin hulga äratundmishetki, mis langesid sajaprotsendiliselt kokku minu paarikümneaastase praktika jooksul nähtu ja kogetuga. Raamatus toodud väited ja uurimistulemused peaksid korda minema nii pedagoogidele, lapsevanematele kui ka seaduste loojatele. Siinkohal soovin neid teiega jagada. Usun, et enam ei kahtle keegi selles, et lapsepõlve mõju ulatub lapseeast oluliselt kaugemale, saates meid täiskasvanueaski. Kui hakata juurdlema inimese elukvaliteeti halvava probleemi üle, võib olla päris kindel, et selle juured jõuavad lõpuks varajasse lapsepõlve.

Paraku igapäevarutu ja kiire elutempo virrvarris kipub see teadmine ununema või lohutatakse ennast mõne mugava ja sobiva müüdiga. Näiteks üks levinud müüte: lapsele on kasulik varakult lasteaeda minna, sest just rühmas omandab laps sotsiaalseid oskusi (ehkki see laps tunneb hädavaevu peegelpildis ära iseennast ja suudab ritta seada mõne üksiku sõna, kui sedagi). Üldistatult võib öelda, et lapsepõlve käsitlustes tuginetakse pigem hetkeolukorrale kui teadmistele. Lähtutakse täiskasvanu väärtushoiakutest: lastekasvatuse kontekstis rõhutatakse eeskätt neid aspekte, mis toetaks täiskasvanute mugavat elu (12).

Arengupsühholoogid on üksmeelel selles osas, et kolm esimest eluaastat on määrava tähtsusega kogu järgnevale elule, nii koolieas kui ka hilisemas täiskasvanueas.

Varajase arenguetapi võtmeküsimus on kiindumussuhte loomine oluliste täiskasvanutega. See on lapse sotsiaalse kujunemise ja sotsiaalsete oskuste baas, aga ka kognitiivse arengu nurgakivi (19).

Kiindumussuhe on lapse esmane sotsiaalne oskus, mis kujuneb esimesel eluaastal ja eeldab võimalust klammerduda ühe stabiilse turvaisiku külge, kes on tema vajaduste suhtes piisavalt vastuvõtlik. Selleks isikuks on muidugi mõista ema.

Teisel eluaastal suudab põngerjas turvalist suhet rajada ka täiesti uute inimestega, näiteks väljastpoolt kodu pärineva hoidjaga, kellele kantakse üle kujunenud kiindumussuhe ja kogemus, et seda maailma võib usaldada.

Teine eluaasta on arenguliselt üsna keeruline ja vanemate jaoks küllalti stressitekitav, sest omandatud kõndimisoskus on lapse maailma olulisel määral avardanud, võimaldades seda lähemalt aktiivselt uurida, sh ronida, katsuda, maitsta jne. Vastuolulised, kiiresti vahelduvad tunded ning konfliktid lapse iseseisvuspürgimuste ja abituse vahel kuuluvad teise eluaasta arenguülesannete hulka (33).

Teisisõnu tuleb sageli silmitsi seista nii ohtudega kui ka lapse jonniga. See keeruline periood langeb sageli kokku verivärske maailmaavastaja liitumisega lastekollektiiviga, eemal turvalisest kodust ja kodustest, koos hulga võõraste laste ja tädidega, arusaamatute reeglite, uue režiimiga ja seda kõike hommikust õhtuni. Väikese inimesehakatise «iseseisva» elu harjutamise ehk sotsialiseerumise muudab keeruliseks veel asjaolu, et puudub kõige vajalikum abivahend – kõne.

Sotsialiseerumise teekonna esimesteks sõnumiteks on naeratus ja nutt. Need on loomupärased, kaasasündinud oskused, mille abil hakatakse harjutama suhtlemise kunsti (38).

Naeratusega soovitakse püüda oma lähedaste tähelepanu ning tavaliselt see ka õnnestub – kujunevad esimesed suhtlemisepisoodid. Oluliselt jõulisema sõnumina mõjub nutt. Nutusõnumi mõistmine eeldab täiskasvanult piisavat koosolemise kogemust. Algul väljendab nutt lapsepõhivajadusi: näiteks valu, nälga, ebamugavust, liikumisvõime piiramist. Samuti võib laps nutu kaudu näidata oma soove, igatsust või vastumeelsust (40).

Süstemaatiliselt hakati laste päevahoiu mõju uurima juba 1970-ndatel aastatel ja juba esimesed tulemused tekitasid suurt hämmingut. Nimelt ilmnes tulemustest kaks tõsist sõnumit. Esiteks selgus, et hommikust õhtuni kestev kollektiivis viibimine tekitab väikelastele stressi. Lisaks ilmnes uurimistulemustest, et varakult alanud pikad koduvälised hoiupäevad korreleerusid rahutuse ning agressiivse käitumisega ka hiljem koolis (56) ehk varakult alanud koduvälised hoiupäevad mõjutasid negatiivselt lapse hilisemat käitumist.

Loomulikult selliseid tulemusi ei oodanud keegi, kahtluse alla seati koguni teadlaste uurimismetoodika, arvutamise valemid jne, kuid tulemused jäid samaks ka hilisematel ja täiendatud uuringutel (Gunnar, 1997; Watamura, 2003; Essex 2003; Pine ja Charney 2002; Dettling ja Toute, 2004), mis kinnitas, et mida kauem füsioloogiline stressisüsteem puhata saab, püsides puutumatu ja häirimatuna, seda tugevamad on närvid täiskasvanueas (57).

Tekib õigustatud küsimus, mis tekitab lapsel stressi? Esmalt, mis on stress? See on väliste nõuete ja inimese toimetulekuoskuste vaheline konflikt, mis ei sõltu vanusest.

Kui täiskasvanud ehk oskavad psühholoogiliselt ennast ka ise kaitsta, siis väheste kogemustega laps ei tule sellega kuidagi toime. Loomulikult on stressi poolt eriti ohustatud nooremad, 1-3-aastased väikelapsed.

Watamura uurimisrühm tõdes, et alla kolmeaastastel lastel tõusis kortisoolitase (stressihormoon) ühtlaselt kogu päeva jooksul, püsides kõrgena hommikust õhtuni. Niisiis püsis mudilase stressitase kollektiivis kogu päeva kõrgena. Seda aga ei täheldatud kodus olevatel lastel (59).

Küllap suudaks iga täiskasvanu ka ise lapse stressi tekitavad põhjused välja tuua: lahusolek lähedasest on väikelapsele tõeline stressi allikas (62);igapäevased komplitseeritud nõuded mõjuvad mudilasele kahjulikult ning ka pidev kollektiivis viibimine ehk püsiv suhtlemine on väsitav töö (63). Ka lasteaias valitsev üleüldine lärm on stressi allikas (68). Lühidalt – lasteaialapse stressitase oleneb kolmest olulisest faktorist: lapse vanusest, päeva pikkusest ja rühma suurusest.

Millised on stressi tagajärjed? Sedagi on uuritud mitmete teadlaste poolt (Smider, 2002; Gunnar 1997; Granger jt, 1994, 1996). Stressis laps on kartlikum ja eraklikum, mis omakorda pärsib sotsiaalsust ja kohanemisvõimet. Ka ärrituvus ning puudulik käitumiskontroll seostusid kõrge kortisoolitaseme ehk stressiga (67).

On ju teada, et lapsed on agarad müra tekitajad, samas nad ise kannatavad mürarikkas keskkonnas, eriti halvasti mõjub see keskmisest tundlikumale lapsele. Lärm pärsib kõiki kognitiivseid toiminguid: õppimist, mälu, keskendumist, verbaalset väljendust. Häiriv taustamelu raskendab vaimset tegevust tervikuna, eriti aga lugema õppimist ning loetu mõistmist (69). Vana tuntud tõde on, et paljud lasteaialapsed haigestuvad tihti. Põhjus – stress.Kortisoolitaseme tõus organismis nõrgendab immuunsüsteemi tervikuna, sellega halveneb kaitsevõime ja kasvab viirushaiguste põdemise tõenäosus(75).

Mida teha ja kuidas säästa lapsi? Varases eas sobib emast eemal olemine valutumalt hoidja seltsis kui lastekollektiivis. Tõhusaks abiliseks on korralik uni, vanemate laste puhul piisab ka lebamisest ja mittesuhtlemisest.
Aga juhul kui stressihormooni tase oli juba nõnda kõrgele tõusnud, et see öö jooksul isegi taanduda ei suutnud, osutusid piisavateks abilisteks puhkepäevad, mil laps sai olla kodus. Sarnaselt täiskasvanuga igatseb ka mudilane tööst vabu päevi (77).

Kuna teadlaste uurimistulemused kinnitasid, et kortisoolitase hakkas tõusma kuuendal kollektiivis viibimise tunnil (77), siis pakuvad leevendust ka lühemad lasteaiapäevad.

Tuleb tunnistada, et päris mõtlemapanevad tulemused. Õnneks on lahendused lihtsamad ega eelda raketiteaduse tundmist. Iga vanem soovib anda oma lapsele parimat – armastust, õpetust ja kasvatust, aga vahel jääb siiski midagi nagu puudu. Üks, mida meil napib, on aeg. Aeg, et märgata, kuulata, pühenduda, mõista, nautida. Ma ei väsi kordamast, et lapsepõlv on väga-väga lühike, aga ülimalt oluline aeg harmoonilise inimese kujunemise protsessis.

Soovitan südamest nimetatud raamatu ja selles kirjeldatud uurimistulemustega tutvuda kõigil vanemail ja vanavanemail, eriti aga tulevastel lapsevanematel, kes soovivad oma järeltulijaile võimalikult õnnelikku olevikku ja helget tulevikku.

Originaalartikli leiab siit. 

Godi Kelleri väärt mõtted

 

Viimasel väärtusarenduskonverentsil rääkis Godi Keller lapse arenemisest koolist. Seal rõhutas ta, et kool peab andma lapsele kaasa AINULT 2 asja, sest need aitavad tal elus paremini toime tulla.

Esimene neist on eneseusk, enesekindlus. Kuidas teile tundub – kuidas praegu meie koolides sellega on?

Ja teine oluline asi, mida kaasa anda on arusaam sellest, mis on lapse eripära, milles ta on andekas, kuhu tal oleks hea oma elus edasi suunduda.

Need peaksid olema läbivad ja peamised läbi kogu põhikooliastme.

Allpool saate lugeda seitsmest olulisest omadusest, mida võiks silme eest hoida kõik täiskasvanud, kes lastega kokku puutuvad – olgu see siis lapsevanem, lasteaiaõpetaja, kooliõpetaja või ringijuhendaja.

 

7 tähtsat omadust

Norra pedagoogikalektor Godi Keller ütleb, et lapsel on elus hästi hakkama saamiseks tarvis seitset omadust ja oskust. Mis need on ja kuidas neid toetada?

Kord rääkis üks ema Godi Kellerile uhkusega, et tema viieaastane laps õpib juba arvutist tähti ja numbreid. “Selle ema jaoks on tähtis, et tema laps saaks koolis hästi hakkama,” järeldab Godi Keller, isa, vanaisa ja pedagoog, kes peab lastevanematele ja õpetajatele üle Euroopa loenguid ning on Oslo lastevanemate kooli eestvedaja.
Mulle on tähtis, et laps saaks hästi hakkama elus.”
Järgnev lugu põhineb intervjuul, mille GodiKeller andis Perele ja Kodule aprillis. Toona pidas ta Eestis loenguid, kohtus vanemate, õpetajate ja lastega. “Kirjutage järgnevad seitse punkti paberile,” kõlab tema soovitus lapsevanematele, “kinnitage see paber oma voodi juurde seinale, lugege igal hommikul üle ning mõelge: kuidas saate te täna neid lapse omadusi tugevdada, säilitada ja toetada?”
Esimesed kuus järgnevalt nimetatud omadust on lapsel olemas juba sündides, viimane omandatakse elu jooksul.

1. Eneseusaldus

Eneseusalduse all peab Godi silmas iseenda tundmist ja sisemist kindlust (mitte segi ajada välise enesekindlusega, mille annab teiste hinnang ja mille ühe liialdusena võidakse tajuda isekust). Laps, kes on korras enesehinnanguga ja kindel oma võimes toime tulla, säilitab ka keerulistes olukordades rahu ning teiste hinnang ei kahjusta tema enesetunnet olulisel määral.

Kuidas tugevdada lapse eneseusaldust?
• Paku lapsele väljakutseid – selliseid, mille kohta tead, et laps saab nendega hakkama või et nendega hakkama saamiseks peab ta end pisut ületama. Neist saab laps tunde, et ta oskab midagi, mida ta varem ei osanud.
• Jälgi, et laps ei peaks korduvalt läbi kukkuma. Loomulikult peab laps kogema ka kaotust ja ebaõnne, ent kui need aina korduvad, kahjustab see tema eneseusaldust. Laps peab õnnestuma piisavalt, et mitte kaotada energiat ja tahet teha läbi pingelist õppimise protsessi.
• Ära tekita lapses ärevust. Enamasti pole küsimus selles, et laps ei saagi näiteks koolis mingi ainega hakkama, vaid tema valmisolekus õppida. Kui laps pelgab õpetajat, ei pruugi halvad hinded tulla sellest, et laps ei saa ainest aru, vaid ärevus võtab talt võime mõelda. Rahulikus keskkonnas saaks laps kõigest aru.
• Ära satu paanikasse ega muutu süüdistavaks, kui laps on saanud kehva hinde. Laps loeb vanema mõtteid ja tundeid, ning kui vanem on sisemiselt ärev ja hirmul, et tema järeltulija on luuser, tunnetab laps seda. Ka siis, kui vanem seda varjata püüab. Oled sa oma südames ikka kindel, et head hinded pole kõige tähtsam asi elus?
• Iga laps on mingil alal andekas – kes muusikas, kes kunstis, kes enesetunnetuses, kes käelises tegevuses. Elus pole sageli tähtsaim see andekus, mida kool hindab. Kui kool su lapse andeid ei hinda, märka ja tunnusta neid sina.
• Pidage sõbralikku dialoogi kooliga, leidmaks ja toetamaks lapse tugevaid külgi. Dialoog vanema ja kooli vahel toetab ka last, sest ta tunneb ühendust.
• Ärge tähtsustage eneseusalduse tugevdamise vahendina üle võistlust, omavahelist jõu- ja osavusproovi. GodiKeller: “Võistlus on hea vaid võitjale ja teisele-kolmandale, kõigile ülejäänuile on see katastroof.”

2. Usaldus maailma vastu
Maailma usaldav laps julgeb ringi liikuda ja uusi alasid katsetada, küsida ja eksida. Usalduse vastand on hirm.

Kuidas toetada lapse usaldust maailma vastu?
• Enne, kui räägid looduse saastamisest, sõdadest ja ülekohtust, õpeta laps loodust, ümbritsevat elu ja inimesi armastama. Kui laps on saanud olla rõõmus metsa või jõe üle, kui teda on õpetatud neid armastama, kaitseb see teda edaspidi. Vanemal on tähtis tajuda, millal on laps valmis kuulma, et kõikide inimeste teod ei olegi usaldusväärsed; millal on tema baasusaldus nii tugev, et negatiivne info ei kahjusta teda.
Kui rääkida kuueaastasele näiteks napalmist, tekitab see teadmine temas hirmu. Kui rääkida kolmeaastasele, et loodus on saastatud, et inimesed ise kahjustavad seda, kaotab laps rõõmu olla looduses ja tema usaldus inimeste vastu saab löögi. See ei tähenda, et teleka peaks kodust välja viskama, kuid vanemad peaksid mõtlema, mida on nende lapsel hea teada ja mida mitte.
• Kontrolli oma hoiakut: kas sinus eneses on säilinud usk inimkonna headesse kavatsustesse või usud sa, et maailm on lootusetu paik? Laps võtab esmajärjekorras üle mõtted ja tunded, mis valitsevad vanema sees. Ka siis, kui räägitakse vastupidist.
• Märka last ümbritsevate täiskasvanute hoiakut. Lapse usaldust kahjustab, kui tema hoidjaks või õpetajaks on inimene, kes korrutab, et maailm on üks lootusetu paik ja inimesi valitseb kurjus.

3. Elurõõm
Elurõõm on väga tihedalt seotud eelmise punktiga. Elurõõmus laps naudib ennast ja oma tegemisi, kui need ka kõrvalseisjale tähtsusetud tunduvad. Ta oskab tunda rõõmu väikestest asjadest.

Kuidas tugevdada elurõõmu?
• Jäta lapsele võimalus midagi oodata ja igatseda. Tänapäeval on see suur väljakutse, kõike võib ju saada kohe ja kiiresti. Soovitu kiire saamine tekitab tühjustunnet ja igavust ning jätab lapse lõpuks ikkagi rahulolematuks.
• Tekita pere elurutiinis kindel aeg, mida oodata. Looge mõni peretraditsioon: pühapäevahommik pannkookidega või reedeõhtune saunaskäik vanaisa pool. See võib olla ka laupäevaõhtu koos perega teleri ees – tähtis on, et see erineks muust ajast ja teeks kõiki õnnelikuks.
• Otsi võimalusi luua meeleolu, kas küünlavalguse, ühise matka või jutuajamisega. Laps kogeb sellest, et rõõmu ja püha tunnet tekitab ühisosa, mitte asjad.

4. Uudishimu
Uudishimu tõukab avastama maailma ja elu. Selle vastandiks on ükskõiksus: miski ei köida last, kõik on igav.

Kuidas säilitada lapse uudishimu?
• Samamoodi nagu elurõõmugi, andes lapsele võimaluse midagi oodata.
• Juhindu lapse elavast huvist. Uuri valdkonda, mis talle huvi pakub, ja vestle sobival hetkel sel teemal.
• Ole ise uudishimulik ja aita lapsel elu eri valdkondi avastada. Ära moraliseeri – pole olemas õigeid vastuseid, tuleb lihtsalt ümbrust uurida.
• Ära heitu, kui su teismeline tundub olevat kaotanud uudishimu ja vastab kõigile ettepanekutele kuhugi minna: ei huvita! Teismeline on isegi uudishimulikum kui noorem laps, lihtsalt tema huvid on muutunud. Enamik teismelise uudishimust on suunatud sellele, mis toimub tema enese sees, tema eakaaslastes ja nende vahel.

5. Avatus
Avatus on võime näha teisi lahendusi, mitte anda liiga vara hinnanguid. Selle vastand on eelarvamused, tunne, et sul on olemas juba vastused kõigele. Avatus on seotud üldise tolerantsiga ühiskonnas.

Kuidas säilitada lapse avatust?
• Paku lapsega rääkides erinevaid seisukohti. Näita, et probleemi on võimalik lahendada mitmel moel.
• Näita lapsele, kuidas rääkida kellegagi nii, et kuulad teda päriselt. Austa teise inimese arvamust ja õpeta ka laps seda austama.
• Kontrolli ennast: kas sina suhtud maailma eelarvamusteta?

6. Tahe
Tahe on võime teha tööd, mitte alla anda, kui miski sulle vastu töötab. See on võime visalt raskustest üle saada ja uuesti tõusta, kui oled kukkunud.

Kuidas säilitada lapse tahet?
• Sea sisse kindel argipäeva rütm: enam-vähem samal kellaajal äratus, siis pesu ja söök. See annab lapsele kogemuse, et kindel, rahulik elu on teatud struktuuriga – et ellu kuuluvad nii mõnusad kui ka mitte nii mõnusad, kuid vajalikud toimingud, mida me peame tegema, et meie hea elu saaks toimida. Nii kogeb laps, et kodu koristamine kuulub hea elu juurde ja et nõudepesu on osa elust. Selline struktuur on esimene samm, et lapsel saaks hiljem kujuneda enesedistsipliin ja tahe ära teha ka elus ettetulevad ebameeldivad asjad.
• Ära anna lapsele liiga vara liiga palju valikuid. Varased valikud teevad ta närviliseks ja nõrgendavad tahet, sest laps kardab ilma jääda millestki, mida ta ei vali. Lapse elu on palju lihtsam ja selgem, kui ta ei pea valima mitme söögi vahel, vaid pelgalt selle vahel, kas süüa või ei.
• Anna lapsele kodus kindlad kohustused, näiteks hoida oma tuba või mänguasjad korras. Kuigi laps võib selle vastu tõrkuda, saab varases lapseeas täidetud kohustusest aja jooksul harjumus ja seejärel vajadus.
• Täida ka ise oma kohustusi kui osa oma heast, naudingut pakkuvast elust.

7. Sotsiaalsed oskused
Sotsiaalsete oskuste all peab Godi Keller silmas oskust kasutada oma võimeid ja energiat, et teisi inimesi tajuda ja toetada. See on seotud eelmistega. Kui lapsel on näiteks hea eneseusaldus, siis ei vaja ta pidevat võistlust, et ennast tõestada, ja ta saab oma energia suunata teise inimese aitamisse.

Kuidas toetada sotsiaalsete oskuste arengut?
• Näita selgelt välja, et iga laps on erinev ja igaüks on väärt austust.
• Aktsepteeri inimeste erinevusi.
• Ära võrdle last tema õe, sõbra ega üldiste standarditega.
• Anna lapsele tunda, et ta on piisavalt hea.
• Aktsepteeri nii lapse tugevaid kui ka nõrku külgi, julgustades teda viimastega tööd tegema.
• Aktsepteeri iseennast, sest alles siis saad aktsepteerida teisi. Ära unusta, et kuigi sul on nõrkusi, oled ka sina piisavalt hea.

Kes on Godi Keller?
GodiKeller on põhihariduselt loodusteadlane ja töötanud aastaid õpetajana. Peab õpetajatele ja lapsevanematele loenguid paljudes riikides. Töötab Oslo Rudolf Steineri ülikooli kolledžis ning on Oslo lapsevanemate kooli üks asutajaid ja eestvedajaid.
Sel aastal ilmub eesti keeles tema raamat “Südamega kool”.

Krista Kivisalu
Pere ja Kodu juuni 2010