Inimese viis väärtust

Lembit Jakobson

Õpetajate Leht 27.09.02

Aasta tagasi õppis ja õpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja Kersti Randmaa Tai Kuningriigis Bangkokist 200 kilomeetri kaugusel Lamnarai linna lähedal asuvas Sathya Sai Inimväärtuste Haridusinstituudi juures olevas Sathya Sai koolis inimväärtusi. Järgnevas on tema meenutused seal kogetust.

“Õpetajaid oli sinna õppima ja praktiseerima tulnud üle maailma: Argentiinast, Lõuna-Aafrikast, Hollandist, Saksamaalt, Kasahstanist, Inglismaalt, Eestist jne. Lisaks tundide andmisele kuulub selle kooli õpetajate töökohustuste hulka öövalves ja kasvatajaks olemine.

Kooli asukoht valiti eesmärgiga, et läheduses asuksid mäed ja voolaks vesi. Lai jõgi oli näha kooliteelt. Mäed aga paistavad kogu aeg, klassiruumidel ei ole isegi aknaklaase. Mägede taustal kulgeb seal inimeste igapäevaelu. Mägesid kutsutakse austavalt “vanaisadeks”, nad meenutavad inimestele igavikku.

Sealse koolielu alus on Sathya Sai Baba inimväärtuste haridusprogramm. Põhikooli baasil õpib internaatkooli tüüpi õppeasutuses ligemale 200 last. Enamasti on need endised probleemsed lapsed. Paljud õpilased aga pärinevad jõukatest ja eeskujulikest perekondadest. Nende vanematel on kindel usk, et just see kool aitab lastest kasvatada hea iseloomuga inimesi.

Sathya Sai koolid on igal maal selle maa usundi-, traditsioonide ja kultuurikesksed. Tai on budistlik maa, seepärast toetub õpetus selles koolis budismile ja Sai Baba õpetustele.”

Päevakava

Lapsed äratatakse hommikul pisut enne viit. Järgneb pesemisrituaal, riietumine koolivormi ja minek palveruumi, mille igas seinas on eri religioonide altarid. Poisid palvetavad ühel, tüdrukud teisel poolel. Meditatsiooni mõte on sisemine puhastumine ja korrastumine. Sellele järgneb tavaliselt õpetlik lugu. Eriti populaarsed on lood Tai askeetliku eluviisiga kuningast. Kuningas kannab igapäevaelus oma onu ülikondi ja jaotab pliiatsi, millega kirjutab, kuu aja peale, et poleks raiskamist.

Kell 6.45 on hommikusöök. Loetakse tai- ja ingliskeelne söögipalve: “Me täname neid, kes andsid meile elu, õpetajaid, kes annavad tarkuse, loodust, mis katab meile laua. Me sööme seda toitu, et olla kasulikud ja teenida teisi armastuses ja alandlikkuses.” Tagasihoidlik hommikusöök on vetikatest, riisist, sojast ja bambusevõrsetest. Koolis toitutakse taimetoitlastele kohaselt: palju on idandeid, rohelist, sojatoite.

“Pärast hommikusööki võtavad lapsed oma kausikesed ja lapid ning pesevad kraanikausis voolava vee all nõud puhtaks. “Õpetaja, anna mulle oma kauss pesta!” – sellist lauset kuuleb sööklas lastega ühes lauas istudes tihti. Samasuguse rõõmuga, nagu nad nühivad iga söögikorra järel oma kausikesi, pesevad nad igal õhtul puhtaks oma lumivalged sokid. Ikka selleks, et õppida ennast ise teenindama, mitte olla nagu euromaades laua taga istuvate ja toitu ootavate rahulolematute isandate rollis,” jutustab Kersti Randmaa.

“Pärast hommikusööki ja nõudepesu koguneb kogu kool lipuväljakule. Tai hümni laulmise saatel tõuseb vardasse kuningriigi sini-puna-valge lipp. Kell 7.30 algab õppetöö. Tundi alustatakse sageli õues. Istutakse ringis. Õpetaja ütleb selleks päevaks mõeldud mõtte või istutakse suletud silmadega paar minutit vaikselt, et kuulatada oma sisehäält. Iga koolipäeva esimene tund on inimväärtuste tund, kus arutatakse päevakajalisi, elust tulenevaid teemasid. Palju tehakse rühmatööd, harjutatakse lapsi olema kannatlikud ja sihikindlad, arvestama üksteisega.

Palju tunde toimub varikatuse all õues. Et väiksemad lapsed saaksid tundide ajal liikuda, on üksteisest eemal kasvavate puude okste külge seotud ülesanded, mida nad lugema ja lahendama peavad. Tunni lõpus hüütakse alati kooris: “Aitäh, õpetaja!”

Kooli igapäevaelu juurde kuulub ka madudega toimetulek. Lapsi õpetatakse, et madusid ei tohi rünnata. Nende eest palvetatakse ka kõvasti. Kümne aasta jooksul, mil kool eksisteerib, pole õnnetusi juhtunud.
Ainetunni pikkus on 50 minutit. Vaheaeg kestab viis minutit, keskpäeval on see tunnine. Lõunavaheajal mängivad lapsed kõikvõimalikke kivimänge. Kuna jõgi ja mäed on lähedal, tuleb lastel silm kogu aeg peal hoida.

Pärast lõunat tehakse koduülesandeid. Kella 16–18 on vaba aeg. Koolis on üks ujula, mitu lehtlat ja kohti, kus saab jõe kaldal jalgu kõlgutada ja vee voolamist vaadata. Suuremad lapsed togivad jalgpalliväljakul palli.
Ringid töötavad põhiliselt laupäeval ja pühapäeval. Väga suurt rõhku pannakse muusika- ja kunstiharidusele. Iga laps õpib mingit pilli, meisterdab, voolib või maalib.

Pärast õhtusööki minnakse ühiselamusse pesema. Päev lõpeb pidzaamadesse riietatud laste ühispalvusega. Pärast tänupalveid lähevad poisid ja tüdrukud oma internaatidesse.”

Pitsaprojekt

Ühel päeval otsustas 2. klass, et tahab teada kõike pitsa kohta. Koos õpetajaga arutati läbi, mida läheb pitsa valmistamiseks vaja, kust neid toiduaineid saab ja kus nad kasvavad.
Koos mindi turule valima ja ostma, arvutati, kui palju üks või teine toiduaine maksab ja kas raha jätkub. Pitsa küpsetati ühiselt kooli köögis valmis ja pakuti siis seda ka teistele lastele.

“Integreeritud õpetus pitsaprojekti kaudu toimis ülihästi. Lapsed läksid seda tehes hasarti,” räägib Kersti Randmaa. “Mõtlen nukrusega euroköökidele meie koolimajades, kuhu lapsed ei tohi mingil tingimusel oma jalgagi tõsta, rääkimata ühiselt küpsetatud piparkookidest jõulude ajal või ülestõusmispühade munade värvimisest.”

Inimväärtused

“Õhtumaa kultuur rajaneb eelkõige individualismil, selle väljaarendamisel. Haridust inimväärtuste kaudu õpetavates koolides on aga aukohal see, et lapses puhkeks õitsele armastus.
Alandlikkus ja vanemate austus ei tähenda allaheitlikkust, vaid teenib arusaama, et inimese kõige suurem väärtus – tema ilmaletulek, elu ime nägemine – on võimalik tänu vanematele. Seepärast tänavad Tai lapsed palvetes mitu korda päevas oma isa ja ema.

Tänu selle kooli direktorile, NASA projektis osalenud teadlasele dr Art–Ong Jumsaile on Tai põhiseadusesse sisse viidud säte, et koolides peab õpetama ja õppima inimväärtusi. Armastus, tõde, õige käitumine, rahu, vägivallatus – need inimliku elamise viis põhiväärtust on kogu koolielu alus.

Selles eas lastel tuleb ikka konflikte ette, ükskõik, millises maailma osas nad ka ei elaks. Kord vehkisid söökla ees rusikatega kaks väikest poissi. Õpetajad ei asunud selgitama tülitsemise põhjust, vaid panid poisid lusikatega teineteist toitma. Algul tegi kumbki seda hambad ristis, mõne aja pärast aga juba naerul sui.
Erinevalt meie lastest, kes asuvad kohe end õigustama ja teist süüdistama, õpetatakse Tai lastele andeksandmist. Eriarvamusi õpetatakse lahendama vesteldes.

Kahe ja poole kuu jooksul nägin ka ühte probleemset poissi. Ta lõi jalaga koera, võttis söögilauas teiste eest toitu ära. Augusti alguseks, mil Taist ära sõitsin, oli poiss tundmatuseni muutunud. Kui ta tegi halba, ignoreerisid kõik õpetajad seda üksmeelselt (eelnevalt selles kokku leppinud), kui head, kiitsid kõik õpetajad teda.
Armastuse õhkkond oli teinud oma töö.

Südameheadust on võimalik õppida matemaatikatunniski. Klassile anti lahendada ülesanne: talupojal on rahakotis 500 bahtit (Tai rahaühik) ja tal on tarvis osta 300 ümbrikku. Üks poiss ei saanud kuidagi alustatud ülesande lahendamisega, vaid ütles õpetajale: “Kui tal on nii vähe raha, kas ta siis ikka peab nii palju ümbrikke ostma?” Poisi süda ei valutanud mitte sellepärast, et ta ei osanud ülesannet lahendada, vaid et talumehel nii vähe raha oli.

Istumajätmist selles koolis ei tunta. Reeglitest ja valemitest tähtsam on püüe, et igas lapses areneksid ja kinnistuksid inimväärtused. Vaikne istumine, tarkuseivaga mõistulugude jutustamine, aforismid, grupis laulmine, ühispalved ja ühine tegevus – need on tehnikad, mille abil püütakse aidata kaasa noorte inimeste arenemisele, sisemise rahu, jõu ning kindluse saavutamisele. Rahulik mõistus on ülitähtis selleks, et langetada õigeid otsuseid.
Kooli lõpetanud teismelised on õppinud südameheadust, mõtte, südame ja käte kooskõla. Seepärast on Sathya Sai koolide õpikud Euroopa koolide omadega võrreldes lapsekesksed ja inimheadust sisendavad.
Meile toonitati korduvalt, et Tai laste koolikottides on nende maa saatus.”

Õpetaja

“Õpetaja roll idamaade kultuuris erineb oluliselt lääne omast. Õpetaja pole seal lihtsalt koostööpartner või klienditeenindaja, nagu meil on moes ütelda, vaid inimene, kelles kehastub tarkus. Seepärast on Tai koolis õpetajate päeva puhul lääne kultuurile täiesti alandamisena näiv tava: kooli helesinise põrandaga saalis õpetajatele lilli viies liigutakse põlvedel ühe õpetaja juurest teise juurde. See on kummardamine tarkuse ees, mida õpetaja kehastab. “Sa oled mu jaoks jumal,” lausus üks tüdruk, kui koolist ära hakkasin tulema. Ta kallistas mind nii kõvasti, et mul tulid pisarad silma.

Õpetajate toa seinal kõigile nähtaval kohal on kaks reeglit: “Ole heaks eeskujuks!” ja “Mine tagasi esimese reegli juurde!”
Sellist armastuse atmosfääri, mida seal kiirgas, ei ole mul õnnestunud mujal kohata. Ka teised õpetajad tundsid sedasama,” lausub Kersti.

“Olin seal kogu aeg nagu peo peal: teiste õpetajate ja laste silme all. Eemalolek harjumuspärasest keskkonnast sundis enda kallal tegema kõva tööd. Meile peeti suurepäraseid loenguid lapse psühholoogiast, inimväärikusest, taimetoitlusest, õpetajaks olemisest. Toimusid workshop’id ja meditatsioonid. Kõik selleks, et “vaktsineerida” õpetajate kaudu lapsi kurjuse vastu. “Haridus ilma iseloomu kujundamiseta on sama ohtlik kui äri ilma kõlbluseta,” toonitas Sathya Sai Baba juba 20 aastat tagasi.”

Õpilased

Koolis õpivad ka orvud, lapsed, keda emad üksi kasvatavad või kelle vanemad on hüljanud. Tänu miljonärist metseenile ja vabatahtlike annetustele on õppimine selles koolis tasuta.
Tai Kuningriigis on loomulik, et õpilased kannavad ühesugust vormi. Selle kandmine annab Kersti arvates lapsele rollitunde “mina õpin”, väärikuse ja uhkuse, aidates eristada teda nendest lastest, kes veel koolis ei käi.

“Kuus-seitse naist valvavad, et tikitud nimedega koolipluusid iga päev puhtad oleksid. Oma nimega tikitud sokke pesevad lapsed ise. Nii need ripuvadki puhtuse sümbolitena tuule käes nööril kooliõues.
Vaheaeg on iga kahe kuu tagant. Kui rikkamad vanemad oma võsukest vaatama tulevad, kostitavad nad peale oma lapse veel trobikonda pisemaid. Moodsad emad viivad lapsi internetikohvikutesse. Poisid harrastavad seal nagu meilgi mänge, kus voolab verd ja sõjameestel lendavad pead otsast.

Tais on televisioonikultus. Ükskõik, millisesse pisipoodi, kohvikusse, apteeki või sauna ka ei lähe, televiisor mängib kogu aeg. Päris omapead lapsi pildikastiga aga ei jäeta.
Lapsed on Tais armastuse kehastus. Vanemate ja laste vaheline asine suhtlemine on tundmatu. Nii ongi sealsed lapsed õpetajatega suhtlemisel siirad ja avatud, nende rõõm ehe. Kui õpetaja on kooli koridoris mõttesse jäänud, minnakse temast mööda varvastel.

Istusime ühes söögilauas ühe 8. klassi tüdrukuga. Ükskord hommikusöögi ajal küsis ta minult: “Õpetaja, kas te käisite täna duši all?” Olin kohmetunud: “Õhtul käisin, aga hommikul ei jõudnud,” vastasin talle. Ta nähvas: “Lääne inimesed ei pese ennast!” Lääne inimesed on Tai naistega võrreldes seal tõesti vähem sätitud. Püüdsin ennast õigustada. Paari nädala pärast pöördus see tüdruk uuesti minu pole: “Õpetaja! See, mis ma sulle ütlesin, vaevab mind. Anna mulle andeks!””

Kolleegid

“Mõtlen sooja südamega Tais kohatud õpetajatele. Delma Yuarata, pisike ja sale katoliiklasest filipiinlanna (oma pere kaheksas laps) rääkis meile, et on meie keskel ainult tänu sellele, et tema õpetaja uskus temasse. Väga vaesest perest tütarlaps poleks muidu jõudnud õpetajate instituuti. Täna on tema õpetada 50 last ühes klassiruumis, lisaks kõigi vihikute parandamine. Heru Atmandu, 72-aastane endine Indoneesia sõjaväelendur, palvetas ühtelugu oma palvevaibakesel Indoneesia pärast Meka poole. Rahuliku vanaduspõlve asemel hakkas ta õpetajaks, et veel midagi oma rahva heaks teha.

Kõigil õpetajatel oli hulk näiteid selle kohta, et maailm on sügavas kriisis. Aeg-ajalt puhkesime loenguruumis nutma, elades läbi seda, kui inimesed, olgu New Yorgis või Lõuna-Aafrikas, on jäetud ilma inimväärikusest, kui nende elus puuduvad armastus ja rahu. 19 õpetajat 14 riigist kogesid iga päev oma ümber armastuse õhkkonda ja osalesid ise selle loomises.

Lisaks inglise keelele ja arvutioskusele, elus toimetuleku õppimisele tuleks ka meie koolides õpetada lapsi olema rahul oma keha, juuste värvi ja paksusega, nina kuju ning talje ümbermõõduga. Õpetada kasutama oma käsi ja südant mitte üksnes oma karjääri ja edu nimel, vaid ka teiste teenimiseks. Seda õppides ja osates oleks meie ümber rohkem õnnelikke inimesi.”

Tarkuste Hoidise lugu

Tarkuste Hoidise lugu

Sõna vägi on suurem kui sõjavägi. Eesti vanasõna

Vanasõnad on vanad sõnad. Need on elutarkused, mis on kinnistunud pika aja jooksul ja algselt suust suhu liikudes ajaloo jooksul ellu jäänud. Iga vanasõna taga on pikema aja vältel kinnistunud elutarkus.

Tänapäevani tulnud vanasõnad toidavad iga päev meie hoiakuid ja uskumusi.

Tartu Ülikoolis rahvaluulet tudeerinuna hakkasin ühel päeval märkama, kui palju inimesed igapäevaselt meie vanasõnu tsiteerivad. Seda nii igapäevakõnelustes kui ajakirjanduses ja ka õppetöös. Nii kinnistatakse uuesti ja uuesti neid vanu tarkusi ja hoiakuid.

Osade tsiteeritud vanasõnade puhul aga tundsin sisemist vastumeelsust. Midagi minu sees tekitas küsimuse, et kas see nüüd ikka päris tõsi on. Osa vanasõnu öeldakse küll muigega suunurgas või isegi halvustavalt (Laps räägib siis, kui kana pissib. Pill tuleb pika ilu peale.), aga alateadlikult kinnistub ütlus ja selles peituv sõnum ikkagi. Ja just alateadvuses peituv juhib meie käitumist, meie otsuseid ja valikuid.

Lisandunud psühholoogiateadmised tõid juurde mõtteid väärtustest, mida needsamad vanasõnad kannavad. Neisse tarkustesse on talletunud just see, mida eestlased väärtustavad või siis halvustavad.

Ühised väärtused – see on alati valik. Nii jõudiski kohale tõdemus – eestlaste orjaajal tekkinud vanasõnadest ei ole 21.sajandil paljud enam meile tarkustena aktuaalsed ning inimese arengu ja heaolu seisukohalt kasulikud. Tänasel päeval ei ole meil enam „mõisa köit, mida lohistada“. Iseseisvas Eesti Vabariigis olen pigem „ise oma õnne sepp“.

Nii jõudsingi tõdemuseni, et kui elu ja inimesed on nii palju muutunud, siis täna on mul võimalik ise valida. Valida, milliseid uskumusi ma endale võtan, milliseid teadlikult välja jätan. Ma ei pea automaatselt üle võtma eelnevate põlvkondade ütluseid. Samas kannavad enamus vanasõnadest ikkagi väärtuslikke rahvatarkusi.

Siit tekkiski idee teadlikult kõrvale jätta piiravad ja isegi destruktiivsed vanasõnad (Ükski heategu ei jää karistuseta) ning valida välja ainult edasiviivad ja psüühilist tuge pakkuvad (Heategu ei lähe halvaks.).

Nii sündis esimene Tarkuste Hoidis „101 Eestimaa tarkust“.

Pärast seda oleme hoidistanud palju teisigi tarkusi – nii vanasõnu kui erinevaid tarkade inimeste mõtteteri.

Samuti tõlkisime Eesti vanasõnu eri keeltesse, sest see on suurepärane võimalus tutvustada meid meie vaimse rikkuse – põlvest-põlve kantud ja tänapäevalgi aktuaalsete väärtuste kaudu.

Tarkuste Hoidisest järjepidevalt tarkuseterade võtmine on võimas rituaal. Ja väe annad sellele rituaalile sina ise. Ütleb Eesti vanasõnagi: „Sõna vägi on suurem kui sõjavägi“. Hea on tarkustera avades endalt küsida – Miks just täna just see tarkus minu juurde tuli? Mida tahab ta mulle tänaseks päevaks ütelda?

Soovin sulle palju tähendusrikkaid hetki koos Tarkuste Hoidistega.

Merike Mitt

Vaata ka, mida on Tarkuste Hodisest rääkinud teised