Eestlaste maagiline maailmatunnetus – pihlakas on nõiapuu

RAHVAPÄRIMUSI PIHLAKAST

pihlakasMeie lastes väärtusi kasvatades, pärimust väärtustades ja juuri tähtsustades on paljud õpetajad ja lapsevanemad avastanud, et ega me ise ka nii väga palju sellest eestlaste põlisest maagilisest maailmapildist ei tea. Kellel on seda teadmist põlvest põlve edasi antud, need on õnnelikud inimesed. Aga kunagi ei ole hilja hakata ise oma elu mõtestama, saada aru, miks me mingeid rituaale poolautomaatselt ka teeme („sest nii on alati tehtud“), miks asjad siin Eestimaal on nii nagu nad on. Teadmised muudavad teadlikumaks, teadlikkus annab rohkem valikuid.

Seetõttu plaanin Väärtuskoolituse lehele hakata kokku koguma lisaks väärtuskasvatuse teemalistele artiklitele ja eestlaste pärimust selgitavaid kirjutisi.

Esimeseks „tarkusetoojaks“ on Argo Moori artikkel pihlaka väest meie rahva elus ja meeles.

Head lugemist,
Merike Mitt

Pihlakas on nõiapuu
Argo Moor
Eesti Loodus nr 51 (3)2000  

Viiskanda on peetud üheks pihlaka nõiaväe põhjustajaks. Võib mõelda ka vastupidi – et viiskand võis nõiamärgiks saada seetõttu, et ta just pihlamarjalt leiti. Nii või naa, kuid nõiapuuks on pihlakat peetud küll. Ta on rahvapärimustes üks neljast nõia vahepuust.

Nagu voolav vesi (rahvakeeli kõnelev vesi), nii pidi vahepuugi kaitsma inimest väljastpoolt tulevate mõjude vastu. Näiteks, kui külas oli surnu, siis kehtisid igasugused töökeelud – kardeti, et surnu võib tööõnne endaga kaasa viia. See keeld ei puudutanud aga peret, kes elas teispool oja. Samasugust kaitset võisid pakkuda ka vahepuud – tamm, kibuvits, kadakas ja pihlakas. Pihlakas vast kõige enam. Maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda veel nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Küllap samal põhjusel soovitavad tänapäeva “nõiad” kanda kaasas pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Maja ümber istutatud pihlakad usuti kaitsvat maja isegi piksetabamuse eest.

Ent võrreldes vanu uskumusi tänapäevastega, saab selgeks, et ennevanasti ei seostatud pihlakat enesestmõistetavalt ainult heaga: temas oli vägi, mida võidi kasutada mitmeti.

Mõnel pool on lausa peljatud istutada pihlakaid eluhoonete lähedale. Setu pärimuse kohaselt usuti, et kui maja ligidal kasvav pihlakas saab inimese käsivarre jämeduseks, võib selle pere vanim liige surra.

Eks avaldu pihlaka vägi ka tema vähenõudlikkuses: kui kõnnite rannikul ja näete kivisel maaninal või laiul kasvamas puud, võite olla üsna kindel, et see on pihlakas. Lindudest kantuna kasvab ta mõnikord ka vanadel müüridel ja varemetel, koguni teise puu võras. Pihlakas läheb oma vähenõudlikkuses kasvama peaaegu igal pool, vaid vanemast peast vajab ta mõnevõrra rohkem valgust.

Mis on uskumuste taga, võib vaid oletada. Pikse kohta kasutatud nimetused sarnanevad kuidagimoodi vägevaks peetud surnud esiisa nimetustega (kõu–kõuk, äike–äi, vanaisa–uku). O. Loorits on arvanud, et eesti piksejumala kujutelm on tulenenud surnuteusust, I. Paulson aga oletanud surnutega seotud ja loodususkumuste hilisemat kokkusulamist.

Kuidagi seostuvad omavahel ka Uku ja pihlakas. Jumal Uku naiseks oli Rauni (vanad soome nõialaulud räägivad Põhjala emandast Raunast või Raanast). Selle nimega arvatakse aga ühenduses seisvat üht pihlaka rahvapärastest nimetustest. Mõnelt poolt on teateid, et neiud ja naised ohverdanud pihlakatele, tehes nõnda panuse tervisele. Ohvripuuna pole pihlakas siiski sagedane. Küll aga on arvatud, et pihlakarohketel aastatel saavad vanatüdrukud mehele.

Erepunased marjad torkavad juba eemalt silma ja analoogmaagilisel põhimõttel on pihlakarohketele aastatele usutud järgnevat tulekahjusid ja sõda (veri). Mõnel pool on pihlakas olnud kasutusel kontaktmaagilistel ravitoimingutel: haigeid kohti hõõruti vastu puud või marju; puu külge pandi riideräbal, millega oli eelnevalt hõõrutud haiget kohta, uskudes, et marju sööma tulnud linnud korjavad haiguse puudelt üles ja kannavad minema.

Karjakepist väravateni
Rahvapärimuses on pihlakane kepp või vits sageli seotud tõrjemaagiaga. Pihlakane karjakepp hoidvat hundid karjast eemal. Kepp tuli lõigata suure neljapäeva hommikul vara kohast, kus kolme mõisa piirid kokku jooksid. Pidemele lõigati viiskannad – nagu need olid pihlamarjadel.

Pihlakavitsa kasutati eriti selliste haiguste tõrjel, mille põhjustajaks peeti vaimolendeid – halltõbi, painaja (mis on teinekord rahvausundis ka kokku sulandunud), loomade painajad. Ent sellega ei tohtinud kunagi lüüa piimalehma – piim pidi kaduma.

Tean inimest, kes tõrjus pihlakase vitsaga oma korterist vaaraosipelgaid. Õpetus olnud järgmine: vits tuua volbriööl ning seista sellega vana kuu aegu toas nii, et kuu endale peale ei paistaks. Siis tuli leida mõni kuuvalgel kooserdav sipelgas ja saata ta pihlakavitsaga õrnalt lüües ära. Oli siis põhjuseks tõrjemaagia või midagi muud, kuid sipelgad olevat kadunud.

Tõrjemaagiline algupära oli ka pihlakaväravatel, millest lojused karjalaskepäeval läbi aeti – nii loodeti hoida karjaõnne. Mõnikord puges haige inimenegi läbi lõhkiaetud pihlakavitsa, mis pärast jälle kinni seoti. Kalavõrke on “puhastatud” neid läbi lõhkiaetud pihlakavitsa tõmmates.

Rahvausundis tuntakse nõidusvahendina veel pihlakast punni: kui panna salguke naise juukseid tareseina auku pihlakase punni taha, siis pidi naine kodus püsima. Niisamuti toimetati ka koeraga, kes kodunt ära kippus. Vistrike raviks pandi pihlakase punni taha riideräbal, millega oli eelnevalt vistrikke hõõrutud. Paiguti usuti, et pihlakase punni taha võib tark peita oma teadmised ja sõnad, et siis rahus surra.

Pihlakat on peetud ka varjajaks. Tema alla sai peitu pugeda katku ja koerakoonlaste eest. Ilmselt oli kujutlus koerakoonlastest tekkinud suuresti väikest kasvu mongolite rüüstesalkade järgi, kes pärast suuri sõjakäike veel pikka aega Euroopat, sealhulgas ka Eestit laastasid. Koerakoonlased ajanud inimesi taga lõhna järgi nagu koerad. Kuid toomingate ja pihlakate all ei suutnud nad inimese lõhna eristada – pihlakaõitel on vänge, lehkavat liha meenutav lõhn. Pihlaka alt ei olevat pagenud inimest leidnud isegi katk…

Pihlaka puit on sitke ja kõva ja libe – sellest saadi häid rehapulki ja haamrivarsi ning see sobis vankritelgede ja mitmete puust masinaosade (hammasrattad) valmistamiseks. Pihlalehti visati ja visatakse tänini kihiti kartulite sekka, et need talvel paremini säiliksid.

Kui eestlastelt küsida lemmikpuu kohta, siis pihlakale osutab veidi üle 6%. Nii on ta umbes kuuendal kohal.

Pihlamarjad on mõrkjad. Kuid pärast suuremaid külmi tasub neid siiski proovida – külmad marjad on maitsvad ja samas vänged. Nii nagu on pihlakas isegi – tavaline ja samas eriline.

Allikas: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0003/pihlakas.html

 

Helimees oskab, minister ei oska

Väga sügavmõtteline tekst Eesti rahvapärimuse tänasest päevast: “Sügava ja jõulise kultuuriga maa ei karda teisi rahvaid, vaid oskab hinnata teiste kultuuri, tolereerida ja sallida, tundmata selles ohtu iseendale või oma kultuurile (T.H.Ilves). Meie ühiskonnas puudub arutelu teemal, mis on see, mis tagab väikese kultuuri ja keele järjepidevuse (M.Lauristin). Kuidas saab meil olla pärimuskultuuriga väga hästi, kui suur enamik meist ei tunne omakultuuri baasteksti – regilaulu? Regilaul on meie Nokia, see on meie omakultuuri baastekst. Meie traditsioon on koostegemise, koosolemise ja koosloomise kultuur, mis hakkab elama alles siis, kui jõuab kontserdilavadelt argipäeva, meie mõtteviisi ja kogukonna kooskäimistele. Iga eestlane peaks oskama eest võtta mõnd regilaulu, pärimustantsu või -mängu, oskama jutustada oma kodukandi kohapärimusest ning tundma rahvakalendri tavandeid. See on meie kultuuri baasvundament ja selle tundmine annaks meile tagasi tugevuse ja eneseväärikuse, kogukonnatunde ja arusaamise sellest, kes me tegelikult oleme.” 

Helimees oskab, minister ei oska

Mari Tammar, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika üliõpilane
Postimees 3. november 2015

«Kes saalis istujatest oleks võimeline tõusma püsti ja laulma eest mõnda regilaulu?» kõlas sissejuhatav küsimus. Saalitäiest Eesti Kultuuri Koja konverentsile kogunenud inimestest tõstsid käe vaid neli või viis, kellest kaks olid pärimusmuusika keskuse saali nurgas istunud helimehed. Sellele järgnes küsimus meie pärimuskultuuri jätkusuutlikkusest, millele Indrek Saar vastas, et pärimuskultuuriga on meil kõik väga hästi, nägemata selle väite vastuolu äsja saalist avanenud pildiga. Kuidas saab meil olla pärimuskultuuriga väga hästi, kui suur enamik meist ei tunne omakultuuri baasteksti? Väide, et pärimuskultuuriga on kõik väga hästi, sest inimesed käivad kontsertidel, on võrdväärne väitega, et rahvatervisega on kõik hästi, sest inimesed käivad arsti juures.

Küsimuse peale pärimuskultuuri lisamisest meie üldhariduskooli õppekavadesse tekkis konverentsisaali täielik vaikus ning paneeldiskussioonis arutlenud (Indrek Saar, Aet Maatee, Tiina Lokk-Tramberg) otsustasid jätta sellele kui liiga spetsiifilisele vastamata. Oli Marju Lauristin enne öelnud, et meie ühiskonnas puudub arutelu teemal, mis on see, mis tagab väikese kultuuri ja keele järjepidevuse. See vaikuse moment oli vinjett tema sõnade kinnituseks.

Juulis, XXVIII Viljandi pärimusmuusika festivali avatervituses ütles president Ilves, et sügava ja jõulise kultuuriga maa ei karda teisi rahvaid, vaid oskab hinnata teiste kultuuri, tolereerida ja sallida, tundmata selles ohtu iseendale või oma kultuurile. Täna päevakorral olev «võõrahirm» peegeldab aga selgelt, et meil puudub see sügav kultuur, milles me veendunud oleksime, see kultuuripinnas, millele toetub meie identiteet.

Rahvuslikul ärkamisajal tahtsime olla saksalikumad ja vahetasime oma maarahvakultuuri moodsama vastu. Raiusime sellega läbi oma 2000 aastat juuri ning võõrandusime endale loomuomasest. Dateerime tänaseni omakultuuri algust 200 aasta taha, kui toimusid esimesed laulupeod, asutati seltsid jms. Jätame sellega varju aga meie oma kultuuri põhiosa, rahvaluule, mis kätkeb endas ainult eestlastele omaseid väljendusvorme. Eesti rahvaluule arhiivil on 1,4 miljoni leheküljeline kogu, millele saavad vääriliselt vastu vaid Soome ja Šoti rahvaluule varamud. «Meile paradoksina näiv tõde on see, et vana regivärss on struktuurilt hoopis keerulisem nähtus kui mingi meil praegu käibiv luulevorm. Kui võrdleme «vanemat riimkroonikat» meie rahvalauludega, tunduvad rüütlid õige labaste sellidena meie rafineeritud lauluemade kõrval,» on kirjutanud Jaan Kaplinski. «Selle elegantselt stiliseeritud kunstipärasus küündis pimestava virtuoossuseni, olles mänglevalt vaba, alludes samas kõige rangematele ja kõige peenematele reeglitele,» kirjeldas meie vanemat rahvalaulu Victor Terras. Regilaul on meie Nokia, see on meie omakultuuri baastekst ning selle põgus käsitlemine kirjandustunnis ei taga selle järjepidevust, nagu tõestasid ka sadakond tõstmata jäänud kätt Kultuuri Koja konverentsil.

Trendi, millele Indrek Saar viitas, öeldes, et pärimuskultuur on saanud osaks massikultuurist, nimetatakse roots revival (juurte taassünd) ning kätkeb endas artistide esiletõusu, kes seovad pärimusmuusikat kaasaegse helikeelega. Eestis on selle parimaks näiteks ansambel Trad. Attac, ent ka see ei taga järjepidevust, kui kolm inimest on laval ja 10 000 neile plaksutamas. Meie traditsioon on koostegemise, koosolemise ja koosloomise kultuur, mis hakkab elama alles siis, kui jõuab kontserdilavadelt argipäeva, meie mõtteviisi ja kogukonna kooskäimistele. Iga eestlane peaks oskama eest võtta mõnd regilaulu, pärimustantsu või -mängu, oskama jutustada oma kodukandi kohapärimusest ning tundma rahvakalendri tavandeid. See on meie kultuuri baasvundament ja selle tundmine annaks meile tagasi tugevuse ja eneseväärikuse, kogukonnatunde ja arusaamise sellest, kes me tegelikult oleme. See ei välista teisi kultuurivorme ega väljundeid, ent oleks allikaks, mille juurde naasta ja kust veendumust ammutada.

Marju Lauristin ütles, et me saame vastutada siis, kui on teadmine. Ent täna puudub laiemal ringil teadmine oma pärandist ja seega ka vastutus selle jätkusuutlikkuse ees. Meie pärimuskultuur on meie kõigi kultuur ja sellega on siis kõik väga hästi, kui 10 000 teeb ja kolm vaatab pealt.

Väärtuskasvatuse koolitus 30.augustil soodushinnaga

Taas on avanenud suurepärane võimalus saada osa hinnatud Väärtuskasvatuse koolitusest ühe selle ala parima spetsialisti Merike Mitti juhendamisel.
Nimelt ootab Riisipere lasteaed, kus koolitus toimub, enda väikesele kollektiivile huvilisi lisaks.

Koolitus toimub 30.augustil Riisipere kultuurimajas. Täpsemad juhised saadame registreerunutele.

Koolituse hinnaks on 30 eur (selle sees on ka käibemaks) 

NB! Koolitusvõimalus on 10 esimesel kiirel registreerujal!

Registreerumine e-posti: info@vaartuskoolitus.ee  või  telefoni  53 51 0501 teel kuni 27. augustini (k.a.) Lõunat süüa ja kohvipausi pidada saab sümboolse tasu eest sealsamas.

Koolituse ajakava:
10.00  Tere tulemast, koolituse algus
12.00 Lõunapaus
12.45  Koolitus jätkub
14.30 Kohvipaus
16.30 Koolituse lõpp

Koolitus „Väärtuskasvatus lasteaias – Tarkuste Hoidise metoodika“ on lasteaedades olnud ülipopulaarne.
Tänase seisuga on kas osaliselt või terves koosseisus sellel koolitusel osalenud ligi 80 lasteaia inimesed ja tagasiside on olnud ülimalt positiivne.
Tarkuste Hoidise metoodika koolituse ja tagasisidede kohta vaata lähemalt siit.

Koolitusel on võimalik osta soodushinnaga:
–  raamatut„Väärtuskasvatus ja Tarkuste Hoidis“ – Väärtused läbi Eesti rahvapärimuse. Metoodika lasteaedadele, algkoolidele, lapsevanematele. Soodushind 14 eur (tavahind 18 eur). Tasu
Väärtuskasvatuse komplekt (ülalnimetatud raamat, Tarkuste Hoidis ja kolme aasta vanasõnad)
Soodushind 24 eur (tavahind 29 eur).

Soodustused õppeaasta alguse puhul!

Armsad väärtuskasvatuse huvilised!

Õppeaasta alguse puhul on väärtuskasvatuse raamatut ja komplekti võimalik tellida 15% SOODSAMALT  Hea Tuju e-poest ja osta Barka Hea Tuju Poest Pärnu mnt 4
(Laste maailma kõrval, Estonia teatri taga).

Raamatu „Väärtuskasvatus ja Tarkuste Hoidis- Väärtused läbi Eesti rahvapärimuse” hinnaks on 15,30 eur (tavahind 18 eur)

 Väärtuskasvatuse komplekti (raamat, Tarkuste Hoidis ja kolme aasta vanasõnad) hinnks on 24,65 eur (tavahind 29 eur)

E-poe kaudu tellides on oktoobrikuu lõpuni ka  pakkide kohaletoimetamine väga soodne.  DPD pakipoodide kaudu maksab paki eri piirkondadesse kohaletoimetamine  1 eur (kuni 20 kg paki kohta).


Vt lähemalt infot ee.heatujupood.ee

Rahvuslik teema Väärtuskasvatuse konverentsil

4.juuni Tartu Ülikooli eetikakeskuse konverentsil “Väärtuskasvatus kodus ja lasteaias” otsiti erinevate vaatenurkade alt hea lasteaia mudelit. Merike Mitti ettekanne oli teemal  „Hea lasteaed hoiab au sees eestlaste juuri ja identiteeti, hea lasteaed kannab eestlaste traditsioone  (rahvapärimusel põhinev väärtuskasvatus)“.

Paneme siia üles konverentsil näidatud ettekande. Lisaks arutles Merike rahvusluse kasvatamise teemal, mis praeguses Eestis toimuva hulgalise väljarände taustal on üks olulisemaid teemasid. Tsiteerides Mart Laari: „Teist loogilist põhjendust, miks mitte mujale minna, peale rahvustunde eriti polegi. Ega rahvuslus ole tegelikult mõistlik asi. See on eestlastele olnud läbi ajaloo üsna ebamõistlik asi. Kogu meie olemasolu on ebamõistlik ja mitmes mõttes võimatu. Võiks tuua väga mitmeid põhjusi, miks meid ei tohiks olemas olla, aga ometi oleme, ja üsna edukalt. Oleme hästi hakkama saanud eestlaseks olemise õuduste ja kannatuste kiuste, mida «Tujurikkuja» nii vaimukalt on kujutanud.“

Powerpiont ettekandest
Merike_Mitt_pärimus_lasteaias

Tasuta konverents “Väärtuskasvatus kodus ja lasteaias” 4.juunil Tartus

Tasuta konverents “Väärtuskasvatus kodus ja lasteaias” 4.juunil Tartus.

Registreerumine on alanud. Kuna kohtade arv on piiratud, on igast lasteaiast oodatud 2 osalejat.

Info ja registreerumine:
http://www.eetika.ee/et/konverents-vaartuskasvatus-kodus-ja-lasteaias

TÜ Eetikakeskuse (korraldajad) palve: Palun pange ka ennast kirja, sest registreerumisvorm sisaldab küsimust ka selle kohta, kas soovite osalemise kohta tõendit.

Konverentsi kava:

Kava:

1. osa. Hea lasteaed – kellele ja milleks?
Moderaator: Margus Saks (TÜ eetikakeskuse väärtusarenduse koolitaja)

9.30–9.45 Tervitussõnavõtt, Mart Laidmets (Haridus- ja Teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler)
9.45–10.15 Teel hea lasteaia poole, Margit Sutrop (TÜ eetikakeskuse juhataja, praktilise filosoofia professor)
10.15–10.45 Lasteaiaõpetaja rollist, Halliki Harro-Loit (TÜ ajakirjanduse professor)
10.45–11.15 Kohvipaus
11.15–12.15 2013. aastal TÜ eetikakeskuse konkursil „Hea lasteaia rajaleidja” väärtuskasvatuse karika saanud lasteaedade ettekanded teemal „Hea lasteaed. Väljakutsed ja võimalused“
11.15–11.35 Tallinna Linnupesa Lasteaed, Merle Toompark (Linnupesa Lasteaia õppealajuhataja)
11.35–11.55 Tallinna Suitsupääsupesa Lasteaed, Triin Andreas (Tallinna Suitsupääsupesa Lasteaia direktor)
11.55–12.15 Lastekeskus Midrimaailm, Lemme Niibo (Lastekeskus Midrimaailm juhataja)

12.15–13.00 Lõuna

2. osa. Hea lasteaia eri aspektid
13.00–14.45 Mis iseloomustab head lasteaeda?
13.00–13.15 Heas lasteaias tegeleb õpetaja eneserefleksiooniga – õpetajate väärtusmängu tutvustus, Airene Vaike Kumari (TÜ eetikakeskuse väärtusarenduse koolitaja, psühholoog)
13.15–13.30 Hea lasteaed lähtub lapse arengulistest vajadustest ja loovuse toetamisest, Külvi Teder (Tartu Luterliku Peetri Kooli lasteaia juhataja)
13.30–13.45 Hea lasteaed on kiusamisvaba, Merit Lage (Lastekaitse Liidu koolitaja)
13.45–14.00 Hea lasteaed hoiab au sees eestlaste juuri ja identiteeti, hea lasteaed kannab eestlaste traditsioone   (rahvapärimusel põhinev väärtuskasvatus), Merike Mitt (TÜ eetikakeskuse väärtusarenduse koolitaja)
14.00–14.15 Hea lasteaed teab lastevanemate ootusi lasteaiale ning suhtleb efektiivselt lapsevanematega, Anu Ratas (Rocca al Mare Kooli Veskimöldre lasteaia direktor)
14.15–14.30 Hea lasteaed kujundab lapses oskust arutleda ning oskust oma mõtetes ja tunnetes selgusele jõuda, Egle Säre (lastega filosofeerimise ekspert)
14.30–14.45 Arutelu
14.45–15.15 Kohvipaus
15.15–17.00 Töötoad eelpool tutvustatud eri metoodikatest

Õpetajate väärtusmängu läbi mängimine – Airene Vaike Kumari

Individuaalse arengu ja loovuse toetamine – Külvi Teder

Kiusamisvaba lasteaed – Merit Lage

Rahvapärimusel põhinev väärtuskasvatus –  Merike Mitt

Koostöö lapsevanematega – Anu Ratas

Lastega filosofeerimine – Egle Säre

NB! Kavas võib ette tulla muudatusi.

Tule, kohtume ja räägime olulistest asjadest!

 

Tarkuste hoidistamist ja jagamist saab õppida

Eestis ilmus uus väärtuskasvatuste metoodika, mida saavad kasutada nii vanemad kui ka õpetajad.

Netiemme.ee
Inkari Lindve

Kui võtta kätte paberile pandud ja rullikeeratud vanasõnu täis purk, siis on esialgu raske mõista, kuidas sellise töövahendiga lastele elutarkusi õpetada. Aga purgi
juurde käib pikk ja selge õpetus, raamat „Väärtuskasvatus Tarkuste Hoidise abil“, mille autor Merike Mitt ka Netiemmele oma ideid jagas. Tegemist on eesti rahvapärimusel põhineva metoodikaga lasteaedadele, algkoolidele ja lapsevanematele.

Merikese sõnul töötas ta läbi enamus eesti ülesleitud 30 000 vanasõna, millest lõpuks jäi sõelale umbes 300 edasiviivat ja positiivse sisuga tarkust, mille hulgast
väljavalitud purki pääsesid.

Täiesti unikaalse väärtuskasvatuse meetodi väljatöötanud Merike kiidab eelkõige Viimsi lasteaedu, kus meeleldi esimestena vanad tarkused uues kuues kasutusele võeti. Eks enamusele meenuvad vanasõnad ja liisusalmid lasteaiast ning algkoolist. See on ka parim aeg lastele hakata süstemaatiliselt väärtusi edastama.

„ Tarkuste hoidise raamat, mis ilmus õppeaasta alguses, on üdini praktilise abimehena nagu üks suur ideede laegas, mille kaante vahel on süstematiseeritult koos Eesti lasteaedade parimad praktikad,“ kinnitab Merike.

Tarkuste hoidise purk sisaldab seitset värvi vanasõnu ja iga värv tähistab erinevat väärtust. Purgis on ainult esimese aasta vanasõnad, teise ja kolmanda aasta
omad on lisaks kaasas. Kokku valisin välja 105 vanasõna – nii jagub kolme lasteaia-aasta iga õppenädala jaoks oma vanasõna.

Et sõnad tuulde ei lendaks, soovitab Merike tegeleda iga väärtusega kuu aega järjest. Samas saab iga nädal võtta uue tarkusetera.

Tarkust Hoidise metoodika tähendab teadlikult ja süstemaatiliselt läbi mänguliste tegemiste, arutelude ja lugude-laulude lastele väärtuste õpetamist. Samamoodi
saab vägagi edukalt iga lapsevanem õpetada väärtusi oma lapsele kodus. Lasteaias võtab õpetaja koos lastega iga uue nädala alguses tarkuste hoidise purgist ühe värvilise rulli, millele kirjutatud tarkuseteraga seotakse nädala jooksul kogu tegevus – jutud, laulud, mängud toas ja õues, arutelud. Selle ühise teema järgi peaks kogu rühm elama ja hingama terve kuu. Kasvataja valib juturaamatud ja õppeteemad, põimides kõik tervikuks, mis seisab ühel nimetajal.  Ka lapsevanemad saavad samal ajal kodus samade väärtustega tegelda. Või kui teie lapse lasteaias seda programmi ei ole, siis saab raamatust palju ideid, kuidas ka kodus saab lapsega põnevaid tegevusi harrastades tegelda armastuse, sõpruse jm heade väärtuste õpetamisega.

Tarkuste Hoidise metoodika seitse põhiväärtust on:

  1. Head kombed
  2. Hoolivus
  3. Julgus
  4. Sallivus
  5. Tarkus
  6. Töökus
  7. Vastutus

Iga väärtuse juurde kuulub rida alaväärtusi ning iga väärtuse kohta käivad konkreetsed vanasõnad.

Merike edastab: „Väärtused ümbritsevad meid kõikjal. Väärtustest räägitakse üha rohkem ja väärtused on igaühe sees olemas. Väärtused on kõik see, mida inimene peab väärtuslikuks. Üks võimalik väärtuste definitsioon kõlab: Väärtused on nagu prillid, läbi mille ma vaatan maailma; hindan, mis on hea ja mis on halb, ning teen oma valikuid.“

Kuid väärtused ei ole inimestele kaasa sündinud, vaid need omandatakse kasvamise käigus, sealjuures on esimestel ümbritsevatel „mõjustajatel“ eesõigus. Peamised uskumused ja hoiakud kinnistuvad enne kooliiga ja seega on perel ning lasteaias väärtuste kujunemisel võtmeroll. Edasises elus on inimesel kalduvus oma uskumustele ja hoiakutele pidevalt tõestust otsida. Seda võib nimetada ka valikuliseks tähelepanuks, kus me näeme-kuuleme vaid neid märke, mis meie  lemasolevaid põhimõtteid juba kinnitavad. Seega – kui usud, et eestlased on töökas rahvas, kes saavad alati hakkama, märkad peamiselt vaid eestlaste edulugusid läbi ajaloo kulgemise. Kõrvale jäävad aga läbikukkumised või leitakse ebaedule selgituseks kiire kõrvaline mõjutaja.

Seetõttu tuleb ka rõhutada, et Tarkuste Hoidiste purki jõudsid vaid edasiviivad, toetavad vanasõnad. Mitte need, mis maadligi suruvad või õigusteta jätavad (ehk ei ole seal ei „Pill tuleb pika ilu peale“ ega „Ükski heategu ei jää karistuseta“).

„Loodan, et lapsed võtavad need tarkusi täis laused endaga ellu kaasa,“ sõnas Merike. Isegi kui nad alguses ei saa aru igast nüansist, kannab see väärtushinnanguid ning tekitab uues põlvkonnas kultuurikihi, mille juured ulatuvad sügavale.

Kodustel emadel on võibolla raske rääkida lapsega sõprusest, aususest, headusest. Nii tulevad samuti appi hoidistatud tarkuseterad. Raamat annab võtmeid, milliseid arutlusküsimusi küsida, milliseid lugusid või muusikapalasid valida, läbi milliste tegevuste positiivseid harjumusi lapses kujundada. Tegijate sõnul on Tarkuste Hoidise üks fenomene see, et sellest üllatuslikku tarkustera võtmine on üksjagu põnev,  värvikas õppimise tööriist. Põnev elu on ka uue põlvkonna üks põhiväärtusi, mis tekitab huvi ja soovi asjaga tegelda. Lisaks vanasõnadele ja metoodika tutvustamisele leiab kaante vahelt ka liisusalme, Eesti rahvajutte ja soovitusi kirjanduslettidelt, mida lisaks lugeda.

Lapse kasvatamisel võib luua kodus süsteemi, teadvustades endale, et läbi oma igapäevaset valikute ma õpetangi just seda väärtust praegu. Tegelikult lähtuvad ka meie kõik valikud alateadlikult meie väärtustest. Tarkuste Hoidise raamat õpetab märkama oma igapäevavalikute taga peituvaid uskumusi ning ka oma lapse jaoks teadlikult väärtuste valikuid tegema.

„ Nii võime jõuda ka arutlusteni: „Kas ma ostan talle püssi või palli,“ toob Merike mõtteviisi kohta näite. Need valikud kujundavad meie tulevasi kodanikke, meie tuleviku Eestit, sest need kujunemiseas lapsed hakkavad tulevikus meie maa ja inimeste kohta tehtavaid valikuid tegema. Ja teevad nad seda lähtuvalt neist väärtustest, mis meie neile täna õpetanud oleme.

Originaalartikli asukoht: http://www.netiemme.ee/EE/3521?art=7088&noh=1