Kuidas päästa massikultuuris uppuv eestlus?

 

Foto on võetud EtnoRaali kodulehelt. MTÜ EtnoRaal toodab Eesti rahvariiete mustritega sülearvuti kotte

Foto on võetud EtnoRaali kodulehelt. MTÜ EtnoRaal toodab Eesti rahvariiete mustritega sülearvuti kotte

Saaremaa noortekogu juht

 

SAARTE HÄÄL 11/02/2014

 

“Tee peal olen õppinud ka teisi keeli, kuid eesti keeles loen tänini oma aastaringe.” Sedasi on öelnud möödunud sajandi luuletaja ja kirjandusteadlane Ivar Ivask. Nii nagu kogu ülejäänud maailm, vaevleb ka Eesti ja eestlane massikultuuri intensiivses pealetungis ning see situatsioon paneb endalt küsima, kas eestlus suudab jääda pinnale selles tohutus kultuurimeres. Siiani pole olukorda veel väga halvaks peetud, kuid kujundlikult võib öelda, et pea on juba paar korda vee all käinud.

Olles ise igapäevane arvuti- ja meediatarbija, tajun, kuidas võõrkultuurid mind üha enam endasse tõmbavad. Maarjamaalasena olen uhke oma riigi saavutuste üle IT-valdkonnas, kuid enesele teadmata olen koos teiste eestlastega langenud justkui suurde soomülkasse, mis koosneb võõramaisest “pasast”, mida iga päevaga aina juurde tekib. See paneb küsima, miks ei võta riik olukorra parendamiseks midagi ette või miks ta ei esita oma rahvale ultimaatumit, päästmaks oma keelt ja kultuuri.

Võtame võõra kiiresti omaks

Juba pisikestele põnnidele õpetatakse, et oma rahvast ja maad tuleb kaitsta ja hoida, kuid märkimata jääb üks suur pisiasi: neile ei õpetata, kuidas hoida ja kaitsta oma keelt ja kultuuri, vaid, vastupidi, surutakse peale igasuguseid võõramaiseid kombeid, kultuure, toitumist või traditsioone. Oleks aeg asuda noortele õpetama eestlust ja väärtustama neid traditsioone, mis veel alles, mitte töötada selle nimel, et need viimasedki unustusehõlma vajuksid.

See, kui kiiresti ja kui avasüli meie rahvas uusi tegemisi ja traditsioone omaks võtab, on lausa hämmastav. Käes on 31. oktoober 2013. Pea kogu Eestimaa on kaetud põlevate kõrvitsatega, mis on seest õõnsad ja millest kumab kõhedust tekitav valgus. Tegemist on Põhja-Ameerikast pärit paganlike juurtega ja nüüdseks üle kogu maailma levinud halloween’i-traditsiooniga. See on ehe näide sellest, kuidas ühiskond sõltub meediast ja infokanalitest, sest just erinevate väljaannete õhutusel kinnitas eespool mainitud traditsioon kanda nii Eestis kui ka mitmel pool mujal Euroopas.

Ootan huviga aega, mil minugi lapsed on suureks ja asjalikuks saanud, et näha, milline on nende seos eesti keele ja kultuuriga. Huvitav, kas siis veel mäletatakse kaerajaani sõnu ja tantsusamme?

Kõigepealt vaadakem, mis veel päästa on

Selleks et päästa, mis päästa annab, tuleks kõigepealt selgusele jõuda, mida päästa on. Kas inimestel üldse on tahtmist ja motivatsiooni tagada oma keelele ja kultuurile jätkusuutlikkus?

20. sajandi lõpu poole, 1991. aastal seisid kümned tuhanded eestlased üksteisel käest kinni hoides, pisarad silmis, lootusrikkad pilgud laulukaare poole suunatud ja isamaalisi laule lauldes sooviga saada tagasi see, mis kunagi higi, vere ja pisaratega rajatud oli – oma riik. Oma keelt ja kultuuri oli kõigile raskustele vaatamata elus hoitud.

Nüüd on asjalood muutunud. Eestlane on küll tagasihoidlik, kaalutlev ja visa, kuid paraku ei suuda ta märgata tõsist ohtu, mis eestluse püsimajäämist ähvardab.

Nendin fakti, et olen sõltuvuses massikultuuri mõjudest ja sellest loobuda nii lihtsalt ei suuda. Loodan siiski, et oma eluteel õpin seda sõltuvust ohjeldama ning kunagi, tee lõpus, loen ka mina oma aastaringe eesti keeles, käes tassike kama ja kõrvu kostmas kuldne kandleheli. Lähtudes Heinz Valgu ajaloolistest sõnadest luban, et eestlane ma olen ja selleks ka jään, sest oma keele ja kultuuri püsimajäämise päästeoperatsioon algab esmalt minust endast.

Originaalartikkel: http://www.saartehaal.ee/2014/02/11/kuidas-paasta-massikultuuris-uppuv-eestlus/

 

 

 

Tarkuste hoidistamist ja jagamist saab õppida

Eestis ilmus uus väärtuskasvatuste metoodika, mida saavad kasutada nii vanemad kui ka õpetajad.

Netiemme.ee
Inkari Lindve

Kui võtta kätte paberile pandud ja rullikeeratud vanasõnu täis purk, siis on esialgu raske mõista, kuidas sellise töövahendiga lastele elutarkusi õpetada. Aga purgi
juurde käib pikk ja selge õpetus, raamat „Väärtuskasvatus Tarkuste Hoidise abil“, mille autor Merike Mitt ka Netiemmele oma ideid jagas. Tegemist on eesti rahvapärimusel põhineva metoodikaga lasteaedadele, algkoolidele ja lapsevanematele.

Merikese sõnul töötas ta läbi enamus eesti ülesleitud 30 000 vanasõna, millest lõpuks jäi sõelale umbes 300 edasiviivat ja positiivse sisuga tarkust, mille hulgast
väljavalitud purki pääsesid.

Täiesti unikaalse väärtuskasvatuse meetodi väljatöötanud Merike kiidab eelkõige Viimsi lasteaedu, kus meeleldi esimestena vanad tarkused uues kuues kasutusele võeti. Eks enamusele meenuvad vanasõnad ja liisusalmid lasteaiast ning algkoolist. See on ka parim aeg lastele hakata süstemaatiliselt väärtusi edastama.

„ Tarkuste hoidise raamat, mis ilmus õppeaasta alguses, on üdini praktilise abimehena nagu üks suur ideede laegas, mille kaante vahel on süstematiseeritult koos Eesti lasteaedade parimad praktikad,“ kinnitab Merike.

Tarkuste hoidise purk sisaldab seitset värvi vanasõnu ja iga värv tähistab erinevat väärtust. Purgis on ainult esimese aasta vanasõnad, teise ja kolmanda aasta
omad on lisaks kaasas. Kokku valisin välja 105 vanasõna – nii jagub kolme lasteaia-aasta iga õppenädala jaoks oma vanasõna.

Et sõnad tuulde ei lendaks, soovitab Merike tegeleda iga väärtusega kuu aega järjest. Samas saab iga nädal võtta uue tarkusetera.

Tarkust Hoidise metoodika tähendab teadlikult ja süstemaatiliselt läbi mänguliste tegemiste, arutelude ja lugude-laulude lastele väärtuste õpetamist. Samamoodi
saab vägagi edukalt iga lapsevanem õpetada väärtusi oma lapsele kodus. Lasteaias võtab õpetaja koos lastega iga uue nädala alguses tarkuste hoidise purgist ühe värvilise rulli, millele kirjutatud tarkuseteraga seotakse nädala jooksul kogu tegevus – jutud, laulud, mängud toas ja õues, arutelud. Selle ühise teema järgi peaks kogu rühm elama ja hingama terve kuu. Kasvataja valib juturaamatud ja õppeteemad, põimides kõik tervikuks, mis seisab ühel nimetajal.  Ka lapsevanemad saavad samal ajal kodus samade väärtustega tegelda. Või kui teie lapse lasteaias seda programmi ei ole, siis saab raamatust palju ideid, kuidas ka kodus saab lapsega põnevaid tegevusi harrastades tegelda armastuse, sõpruse jm heade väärtuste õpetamisega.

Tarkuste Hoidise metoodika seitse põhiväärtust on:

  1. Head kombed
  2. Hoolivus
  3. Julgus
  4. Sallivus
  5. Tarkus
  6. Töökus
  7. Vastutus

Iga väärtuse juurde kuulub rida alaväärtusi ning iga väärtuse kohta käivad konkreetsed vanasõnad.

Merike edastab: „Väärtused ümbritsevad meid kõikjal. Väärtustest räägitakse üha rohkem ja väärtused on igaühe sees olemas. Väärtused on kõik see, mida inimene peab väärtuslikuks. Üks võimalik väärtuste definitsioon kõlab: Väärtused on nagu prillid, läbi mille ma vaatan maailma; hindan, mis on hea ja mis on halb, ning teen oma valikuid.“

Kuid väärtused ei ole inimestele kaasa sündinud, vaid need omandatakse kasvamise käigus, sealjuures on esimestel ümbritsevatel „mõjustajatel“ eesõigus. Peamised uskumused ja hoiakud kinnistuvad enne kooliiga ja seega on perel ning lasteaias väärtuste kujunemisel võtmeroll. Edasises elus on inimesel kalduvus oma uskumustele ja hoiakutele pidevalt tõestust otsida. Seda võib nimetada ka valikuliseks tähelepanuks, kus me näeme-kuuleme vaid neid märke, mis meie  lemasolevaid põhimõtteid juba kinnitavad. Seega – kui usud, et eestlased on töökas rahvas, kes saavad alati hakkama, märkad peamiselt vaid eestlaste edulugusid läbi ajaloo kulgemise. Kõrvale jäävad aga läbikukkumised või leitakse ebaedule selgituseks kiire kõrvaline mõjutaja.

Seetõttu tuleb ka rõhutada, et Tarkuste Hoidiste purki jõudsid vaid edasiviivad, toetavad vanasõnad. Mitte need, mis maadligi suruvad või õigusteta jätavad (ehk ei ole seal ei „Pill tuleb pika ilu peale“ ega „Ükski heategu ei jää karistuseta“).

„Loodan, et lapsed võtavad need tarkusi täis laused endaga ellu kaasa,“ sõnas Merike. Isegi kui nad alguses ei saa aru igast nüansist, kannab see väärtushinnanguid ning tekitab uues põlvkonnas kultuurikihi, mille juured ulatuvad sügavale.

Kodustel emadel on võibolla raske rääkida lapsega sõprusest, aususest, headusest. Nii tulevad samuti appi hoidistatud tarkuseterad. Raamat annab võtmeid, milliseid arutlusküsimusi küsida, milliseid lugusid või muusikapalasid valida, läbi milliste tegevuste positiivseid harjumusi lapses kujundada. Tegijate sõnul on Tarkuste Hoidise üks fenomene see, et sellest üllatuslikku tarkustera võtmine on üksjagu põnev,  värvikas õppimise tööriist. Põnev elu on ka uue põlvkonna üks põhiväärtusi, mis tekitab huvi ja soovi asjaga tegelda. Lisaks vanasõnadele ja metoodika tutvustamisele leiab kaante vahelt ka liisusalme, Eesti rahvajutte ja soovitusi kirjanduslettidelt, mida lisaks lugeda.

Lapse kasvatamisel võib luua kodus süsteemi, teadvustades endale, et läbi oma igapäevaset valikute ma õpetangi just seda väärtust praegu. Tegelikult lähtuvad ka meie kõik valikud alateadlikult meie väärtustest. Tarkuste Hoidise raamat õpetab märkama oma igapäevavalikute taga peituvaid uskumusi ning ka oma lapse jaoks teadlikult väärtuste valikuid tegema.

„ Nii võime jõuda ka arutlusteni: „Kas ma ostan talle püssi või palli,“ toob Merike mõtteviisi kohta näite. Need valikud kujundavad meie tulevasi kodanikke, meie tuleviku Eestit, sest need kujunemiseas lapsed hakkavad tulevikus meie maa ja inimeste kohta tehtavaid valikuid tegema. Ja teevad nad seda lähtuvalt neist väärtustest, mis meie neile täna õpetanud oleme.

Originaalartikli asukoht: http://www.netiemme.ee/EE/3521?art=7088&noh=1

Inimese viis väärtust

Lembit Jakobson

Õpetajate Leht 27.09.02

Aasta tagasi õppis ja õpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja Kersti Randmaa Tai Kuningriigis Bangkokist 200 kilomeetri kaugusel Lamnarai linna lähedal asuvas Sathya Sai Inimväärtuste Haridusinstituudi juures olevas Sathya Sai koolis inimväärtusi. Järgnevas on tema meenutused seal kogetust.

“Õpetajaid oli sinna õppima ja praktiseerima tulnud üle maailma: Argentiinast, Lõuna-Aafrikast, Hollandist, Saksamaalt, Kasahstanist, Inglismaalt, Eestist jne. Lisaks tundide andmisele kuulub selle kooli õpetajate töökohustuste hulka öövalves ja kasvatajaks olemine.

Kooli asukoht valiti eesmärgiga, et läheduses asuksid mäed ja voolaks vesi. Lai jõgi oli näha kooliteelt. Mäed aga paistavad kogu aeg, klassiruumidel ei ole isegi aknaklaase. Mägede taustal kulgeb seal inimeste igapäevaelu. Mägesid kutsutakse austavalt “vanaisadeks”, nad meenutavad inimestele igavikku.

Sealse koolielu alus on Sathya Sai Baba inimväärtuste haridusprogramm. Põhikooli baasil õpib internaatkooli tüüpi õppeasutuses ligemale 200 last. Enamasti on need endised probleemsed lapsed. Paljud õpilased aga pärinevad jõukatest ja eeskujulikest perekondadest. Nende vanematel on kindel usk, et just see kool aitab lastest kasvatada hea iseloomuga inimesi.

Sathya Sai koolid on igal maal selle maa usundi-, traditsioonide ja kultuurikesksed. Tai on budistlik maa, seepärast toetub õpetus selles koolis budismile ja Sai Baba õpetustele.”

Päevakava

Lapsed äratatakse hommikul pisut enne viit. Järgneb pesemisrituaal, riietumine koolivormi ja minek palveruumi, mille igas seinas on eri religioonide altarid. Poisid palvetavad ühel, tüdrukud teisel poolel. Meditatsiooni mõte on sisemine puhastumine ja korrastumine. Sellele järgneb tavaliselt õpetlik lugu. Eriti populaarsed on lood Tai askeetliku eluviisiga kuningast. Kuningas kannab igapäevaelus oma onu ülikondi ja jaotab pliiatsi, millega kirjutab, kuu aja peale, et poleks raiskamist.

Kell 6.45 on hommikusöök. Loetakse tai- ja ingliskeelne söögipalve: “Me täname neid, kes andsid meile elu, õpetajaid, kes annavad tarkuse, loodust, mis katab meile laua. Me sööme seda toitu, et olla kasulikud ja teenida teisi armastuses ja alandlikkuses.” Tagasihoidlik hommikusöök on vetikatest, riisist, sojast ja bambusevõrsetest. Koolis toitutakse taimetoitlastele kohaselt: palju on idandeid, rohelist, sojatoite.

“Pärast hommikusööki võtavad lapsed oma kausikesed ja lapid ning pesevad kraanikausis voolava vee all nõud puhtaks. “Õpetaja, anna mulle oma kauss pesta!” – sellist lauset kuuleb sööklas lastega ühes lauas istudes tihti. Samasuguse rõõmuga, nagu nad nühivad iga söögikorra järel oma kausikesi, pesevad nad igal õhtul puhtaks oma lumivalged sokid. Ikka selleks, et õppida ennast ise teenindama, mitte olla nagu euromaades laua taga istuvate ja toitu ootavate rahulolematute isandate rollis,” jutustab Kersti Randmaa.

“Pärast hommikusööki ja nõudepesu koguneb kogu kool lipuväljakule. Tai hümni laulmise saatel tõuseb vardasse kuningriigi sini-puna-valge lipp. Kell 7.30 algab õppetöö. Tundi alustatakse sageli õues. Istutakse ringis. Õpetaja ütleb selleks päevaks mõeldud mõtte või istutakse suletud silmadega paar minutit vaikselt, et kuulatada oma sisehäält. Iga koolipäeva esimene tund on inimväärtuste tund, kus arutatakse päevakajalisi, elust tulenevaid teemasid. Palju tehakse rühmatööd, harjutatakse lapsi olema kannatlikud ja sihikindlad, arvestama üksteisega.

Palju tunde toimub varikatuse all õues. Et väiksemad lapsed saaksid tundide ajal liikuda, on üksteisest eemal kasvavate puude okste külge seotud ülesanded, mida nad lugema ja lahendama peavad. Tunni lõpus hüütakse alati kooris: “Aitäh, õpetaja!”

Kooli igapäevaelu juurde kuulub ka madudega toimetulek. Lapsi õpetatakse, et madusid ei tohi rünnata. Nende eest palvetatakse ka kõvasti. Kümne aasta jooksul, mil kool eksisteerib, pole õnnetusi juhtunud.
Ainetunni pikkus on 50 minutit. Vaheaeg kestab viis minutit, keskpäeval on see tunnine. Lõunavaheajal mängivad lapsed kõikvõimalikke kivimänge. Kuna jõgi ja mäed on lähedal, tuleb lastel silm kogu aeg peal hoida.

Pärast lõunat tehakse koduülesandeid. Kella 16–18 on vaba aeg. Koolis on üks ujula, mitu lehtlat ja kohti, kus saab jõe kaldal jalgu kõlgutada ja vee voolamist vaadata. Suuremad lapsed togivad jalgpalliväljakul palli.
Ringid töötavad põhiliselt laupäeval ja pühapäeval. Väga suurt rõhku pannakse muusika- ja kunstiharidusele. Iga laps õpib mingit pilli, meisterdab, voolib või maalib.

Pärast õhtusööki minnakse ühiselamusse pesema. Päev lõpeb pidzaamadesse riietatud laste ühispalvusega. Pärast tänupalveid lähevad poisid ja tüdrukud oma internaatidesse.”

Pitsaprojekt

Ühel päeval otsustas 2. klass, et tahab teada kõike pitsa kohta. Koos õpetajaga arutati läbi, mida läheb pitsa valmistamiseks vaja, kust neid toiduaineid saab ja kus nad kasvavad.
Koos mindi turule valima ja ostma, arvutati, kui palju üks või teine toiduaine maksab ja kas raha jätkub. Pitsa küpsetati ühiselt kooli köögis valmis ja pakuti siis seda ka teistele lastele.

“Integreeritud õpetus pitsaprojekti kaudu toimis ülihästi. Lapsed läksid seda tehes hasarti,” räägib Kersti Randmaa. “Mõtlen nukrusega euroköökidele meie koolimajades, kuhu lapsed ei tohi mingil tingimusel oma jalgagi tõsta, rääkimata ühiselt küpsetatud piparkookidest jõulude ajal või ülestõusmispühade munade värvimisest.”

Inimväärtused

“Õhtumaa kultuur rajaneb eelkõige individualismil, selle väljaarendamisel. Haridust inimväärtuste kaudu õpetavates koolides on aga aukohal see, et lapses puhkeks õitsele armastus.
Alandlikkus ja vanemate austus ei tähenda allaheitlikkust, vaid teenib arusaama, et inimese kõige suurem väärtus – tema ilmaletulek, elu ime nägemine – on võimalik tänu vanematele. Seepärast tänavad Tai lapsed palvetes mitu korda päevas oma isa ja ema.

Tänu selle kooli direktorile, NASA projektis osalenud teadlasele dr Art–Ong Jumsaile on Tai põhiseadusesse sisse viidud säte, et koolides peab õpetama ja õppima inimväärtusi. Armastus, tõde, õige käitumine, rahu, vägivallatus – need inimliku elamise viis põhiväärtust on kogu koolielu alus.

Selles eas lastel tuleb ikka konflikte ette, ükskõik, millises maailma osas nad ka ei elaks. Kord vehkisid söökla ees rusikatega kaks väikest poissi. Õpetajad ei asunud selgitama tülitsemise põhjust, vaid panid poisid lusikatega teineteist toitma. Algul tegi kumbki seda hambad ristis, mõne aja pärast aga juba naerul sui.
Erinevalt meie lastest, kes asuvad kohe end õigustama ja teist süüdistama, õpetatakse Tai lastele andeksandmist. Eriarvamusi õpetatakse lahendama vesteldes.

Kahe ja poole kuu jooksul nägin ka ühte probleemset poissi. Ta lõi jalaga koera, võttis söögilauas teiste eest toitu ära. Augusti alguseks, mil Taist ära sõitsin, oli poiss tundmatuseni muutunud. Kui ta tegi halba, ignoreerisid kõik õpetajad seda üksmeelselt (eelnevalt selles kokku leppinud), kui head, kiitsid kõik õpetajad teda.
Armastuse õhkkond oli teinud oma töö.

Südameheadust on võimalik õppida matemaatikatunniski. Klassile anti lahendada ülesanne: talupojal on rahakotis 500 bahtit (Tai rahaühik) ja tal on tarvis osta 300 ümbrikku. Üks poiss ei saanud kuidagi alustatud ülesande lahendamisega, vaid ütles õpetajale: “Kui tal on nii vähe raha, kas ta siis ikka peab nii palju ümbrikke ostma?” Poisi süda ei valutanud mitte sellepärast, et ta ei osanud ülesannet lahendada, vaid et talumehel nii vähe raha oli.

Istumajätmist selles koolis ei tunta. Reeglitest ja valemitest tähtsam on püüe, et igas lapses areneksid ja kinnistuksid inimväärtused. Vaikne istumine, tarkuseivaga mõistulugude jutustamine, aforismid, grupis laulmine, ühispalved ja ühine tegevus – need on tehnikad, mille abil püütakse aidata kaasa noorte inimeste arenemisele, sisemise rahu, jõu ning kindluse saavutamisele. Rahulik mõistus on ülitähtis selleks, et langetada õigeid otsuseid.
Kooli lõpetanud teismelised on õppinud südameheadust, mõtte, südame ja käte kooskõla. Seepärast on Sathya Sai koolide õpikud Euroopa koolide omadega võrreldes lapsekesksed ja inimheadust sisendavad.
Meile toonitati korduvalt, et Tai laste koolikottides on nende maa saatus.”

Õpetaja

“Õpetaja roll idamaade kultuuris erineb oluliselt lääne omast. Õpetaja pole seal lihtsalt koostööpartner või klienditeenindaja, nagu meil on moes ütelda, vaid inimene, kelles kehastub tarkus. Seepärast on Tai koolis õpetajate päeva puhul lääne kultuurile täiesti alandamisena näiv tava: kooli helesinise põrandaga saalis õpetajatele lilli viies liigutakse põlvedel ühe õpetaja juurest teise juurde. See on kummardamine tarkuse ees, mida õpetaja kehastab. “Sa oled mu jaoks jumal,” lausus üks tüdruk, kui koolist ära hakkasin tulema. Ta kallistas mind nii kõvasti, et mul tulid pisarad silma.

Õpetajate toa seinal kõigile nähtaval kohal on kaks reeglit: “Ole heaks eeskujuks!” ja “Mine tagasi esimese reegli juurde!”
Sellist armastuse atmosfääri, mida seal kiirgas, ei ole mul õnnestunud mujal kohata. Ka teised õpetajad tundsid sedasama,” lausub Kersti.

“Olin seal kogu aeg nagu peo peal: teiste õpetajate ja laste silme all. Eemalolek harjumuspärasest keskkonnast sundis enda kallal tegema kõva tööd. Meile peeti suurepäraseid loenguid lapse psühholoogiast, inimväärikusest, taimetoitlusest, õpetajaks olemisest. Toimusid workshop’id ja meditatsioonid. Kõik selleks, et “vaktsineerida” õpetajate kaudu lapsi kurjuse vastu. “Haridus ilma iseloomu kujundamiseta on sama ohtlik kui äri ilma kõlbluseta,” toonitas Sathya Sai Baba juba 20 aastat tagasi.”

Õpilased

Koolis õpivad ka orvud, lapsed, keda emad üksi kasvatavad või kelle vanemad on hüljanud. Tänu miljonärist metseenile ja vabatahtlike annetustele on õppimine selles koolis tasuta.
Tai Kuningriigis on loomulik, et õpilased kannavad ühesugust vormi. Selle kandmine annab Kersti arvates lapsele rollitunde “mina õpin”, väärikuse ja uhkuse, aidates eristada teda nendest lastest, kes veel koolis ei käi.

“Kuus-seitse naist valvavad, et tikitud nimedega koolipluusid iga päev puhtad oleksid. Oma nimega tikitud sokke pesevad lapsed ise. Nii need ripuvadki puhtuse sümbolitena tuule käes nööril kooliõues.
Vaheaeg on iga kahe kuu tagant. Kui rikkamad vanemad oma võsukest vaatama tulevad, kostitavad nad peale oma lapse veel trobikonda pisemaid. Moodsad emad viivad lapsi internetikohvikutesse. Poisid harrastavad seal nagu meilgi mänge, kus voolab verd ja sõjameestel lendavad pead otsast.

Tais on televisioonikultus. Ükskõik, millisesse pisipoodi, kohvikusse, apteeki või sauna ka ei lähe, televiisor mängib kogu aeg. Päris omapead lapsi pildikastiga aga ei jäeta.
Lapsed on Tais armastuse kehastus. Vanemate ja laste vaheline asine suhtlemine on tundmatu. Nii ongi sealsed lapsed õpetajatega suhtlemisel siirad ja avatud, nende rõõm ehe. Kui õpetaja on kooli koridoris mõttesse jäänud, minnakse temast mööda varvastel.

Istusime ühes söögilauas ühe 8. klassi tüdrukuga. Ükskord hommikusöögi ajal küsis ta minult: “Õpetaja, kas te käisite täna duši all?” Olin kohmetunud: “Õhtul käisin, aga hommikul ei jõudnud,” vastasin talle. Ta nähvas: “Lääne inimesed ei pese ennast!” Lääne inimesed on Tai naistega võrreldes seal tõesti vähem sätitud. Püüdsin ennast õigustada. Paari nädala pärast pöördus see tüdruk uuesti minu pole: “Õpetaja! See, mis ma sulle ütlesin, vaevab mind. Anna mulle andeks!””

Kolleegid

“Mõtlen sooja südamega Tais kohatud õpetajatele. Delma Yuarata, pisike ja sale katoliiklasest filipiinlanna (oma pere kaheksas laps) rääkis meile, et on meie keskel ainult tänu sellele, et tema õpetaja uskus temasse. Väga vaesest perest tütarlaps poleks muidu jõudnud õpetajate instituuti. Täna on tema õpetada 50 last ühes klassiruumis, lisaks kõigi vihikute parandamine. Heru Atmandu, 72-aastane endine Indoneesia sõjaväelendur, palvetas ühtelugu oma palvevaibakesel Indoneesia pärast Meka poole. Rahuliku vanaduspõlve asemel hakkas ta õpetajaks, et veel midagi oma rahva heaks teha.

Kõigil õpetajatel oli hulk näiteid selle kohta, et maailm on sügavas kriisis. Aeg-ajalt puhkesime loenguruumis nutma, elades läbi seda, kui inimesed, olgu New Yorgis või Lõuna-Aafrikas, on jäetud ilma inimväärikusest, kui nende elus puuduvad armastus ja rahu. 19 õpetajat 14 riigist kogesid iga päev oma ümber armastuse õhkkonda ja osalesid ise selle loomises.

Lisaks inglise keelele ja arvutioskusele, elus toimetuleku õppimisele tuleks ka meie koolides õpetada lapsi olema rahul oma keha, juuste värvi ja paksusega, nina kuju ning talje ümbermõõduga. Õpetada kasutama oma käsi ja südant mitte üksnes oma karjääri ja edu nimel, vaid ka teiste teenimiseks. Seda õppides ja osates oleks meie ümber rohkem õnnelikke inimesi.”

Väärtused eesti lasteaedades

Väärtused eesti lasteaedades

23. veebr 2012

Kuna tegelen üha enam ja sügavuti väärtuste ja väärtuskasvatuse teemaga ja puutun tihedalt kokku lasteaedadega nende kollektiive selles vallas koolitades, siis mõtlesin, et ehk on teistelgi huvitav teada saada, mida meie alushariduse andjad väärtustavad.

Oma lasteaia ühised väärtused on kokku lepitud enamikul Eesti lasteaedadel. Need on kirjas arengukavades, neid võib näha lasteaedade kodulehtedelt ja ka rühmaruumis seinal.

Tarkuste Hoidise väärtuskasvatusmetoodikat kokku pannes olen tegelenud Eesti lasteaedade väärtustega tänaseks kolm aastat. Et üldpildist paremat ülevaadet saada, tegin lühikese uuringu eesti lasteaedades enim esile tõstetud väärtustest. Kindlasti ei ole antud sissevaade täielik, sest kasutasin peamiselt Google’i otsingut ning ka omaenese kogemusi, mida olen saanud kokku puutudes erinevate lasteaedadega. Kokku sai läbi vaadatud umbes 100 lasteaia väärtused üle kogu Eesti. Lasteaedu on aga kokku üle 600. Kuid mingi ülevaate see siiski annab.

Kas ühised väärtused peaks kokku leppima?

Iga inimene, kes lasteaiaga ja eelkõige lapsega kokku puutub – iga töötaja, laps, lapsevanem – omab erinevat maailmapilti ja igaüks väärtustab oma sisimas täiesti erinevaid asju. Ja see ongi hea. Erinevused teevad maailma värviliseks, rikkaks ja viivad elu edasi. Kui meil on aga ajada mingi ühine eesmärk, siis on oluline kokku leppida, mida me meie ühise missiooni ellu viimisel rohkem väärtustame, millele rohkem keskendume. Ehk kuidas me eelkõige asju ajame ning millised käitumised ja valikud meie ühistes tegemistes aktsepteeritavad ei ole.

Erinevaid väga ilusaid, õilsaid ja häid väärtuseid on lugematu hulk. Lähemalt saab sellest lugeda altpoolt, kus on näha, et 100 lasteaia puhul oli ära nimetatud 60 erinevat head väärtust. Kõik tunduvad edasiviivad ja sobivad. Aga kõigele keskenduda ei saa. Kasvab ikka see lill, mida kastad, ehk toimivad eelkõige need väärtused, millele rohkem tähelepanu pöörame ja millele keskendume. Seega tuleb teha valik.

Oma kirja pandud missioonis keskenduvad Eesti lasteaiad eelkõige lapse turvalisuse ja arengu tagamisele.
Kuidas me seda siis üheskoos just nende inimestega, kes meil on, tagame?

Ühised väärtused on reeglid. Kui ühisväärtuste välja töötamise protsess on ühel korral põhjalikult läbi käidud, siis kasu on sellest tööst ainult siis, kui väljavalitud väärtused igapäevastesse toimingutesse integreeritakse. Kokku lepitud väärtused hakkavad tööle juhul, kui need lähevad käitumistesse, hoiakutesse ja tegevustesse.

Kui palju peaks ühiseid väärtusi olema?

Uuritud lasteaedades oli ühiseid väärtusi 3-10, mõnel pool ka rohkem.

Kui palju oleks optimaalne – nii, et need ei oleks ainult kirjas dokumentides, vaid jõuaksid ka tegelikult iga lasteaiaga kokku puutuva inimeseni?

Oli näha, et mitmes lasteaias püüti panna kirja numbriliselt küll 5-7 väärtust, kuid iga väärtuse taga oli vähemalt 2 märksõna ja nende all omakorda veel mõned. Näiteks oli põhiväärtustena toodud:

  1. Austus, avatus ja usaldus.
  2. Loovus ja innovatsioon
  3. Koostöö, hoolimine ja turvalisus

Tõsi ta on – need väärtused on kõik veidi sarnased ja kõik on ka väga olulised. Vahel ongi rakse valikut teha sest häid väärtusi on palju ja tahaks ju kõik ära nimetada.

Mõnes lasteaias oli nimetatud isegi üle kümne väärtuse – välja oli toodud erinevad väärtused lastele, töötajatele, kogu lasteaiale ja lapsevanematele. Selle viimase variandi puhul tekkis küll kahtlustunne, et kas lapsevanematele saab „ette kirjutada“, et nad peaksid väärtustama mängu ja tundma huvi lapse arengu vastu. Ja kas eri huvigruppidel erinevate väärtuste kultiveerimine veidi liig palju segadust ei tekita?

Teooria ütleb, et ühiseid väärtusi peaks olema nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ehk tegelikult peaks olema 3-5 põhiväärtust, mille alla võib kuuluda ka variatsioone põhiväärtustest (nt HOOLIVUSe all: hoolivus keskkonnast, hoolivus iseendast, sh tervisest ja hoolivus kaaslasest). Elu on näidanud, et kui ühiseid põhimõtteid on üle viie, võib probleemiks olla just see, et väärtused on ilusasti kirjas dokumentides, kuid töötajad (ja ideaalis ka lapsevanemad ja lapsed) ei tea neid, need ei püsi meeles. Ja kui inimesed ei oska nimetada ühiselt kokku lepitud väärtusi, siis on ilmselt palju loota, et neid ka igapäevaelus teadlikult rakendatakse.

Ühiste väärtuste vorm

Kõige tüüpilisem väärtuste kirja panemise viis on panna kirja põhiväärtused ühe nimisõnaga ja seejärel kirjutada põhisõna alla lahtiseletused, mida see väärtus just meie lasteaia eri osapoolte jaoks tähendab.

Nt. Traditsioonid – kanname edasi pärimuskultuuri, et säiliks järjepidevus, et ei kaoks vanade eestlaste laulud; tantsud ja kombed.

Mitmetes lasteaedades oli kasutatud ka erinevaid loovaid lahendusi –väärtused on kirjas pildiliselt, tegusõnadega (nt oleme terved), terve lause pikkuste põhimõtetena, lubadustena, vanasõnadena jne.

Nt. Meie lasteaias ei kuulu vaidlustamisele järgmised algtõed:

  • lasteaed on alusharidust andev asutus, mitte pelgalt laste hoiupaik
  • lasteaed, nagu ka kõik teised haridusasutused, peab käima ajast ees
  • lapse arengu põhikeskkonnaks on kodu, lasteaia ülesandeks on kodu toetada
  • lasteaed aktsepteerib ja toetab iga lapse eripära
  • lapse edukuse näitajaks on areng tema endaga võrreldes
  • õpetaja on lapse arengu saatja, talle suuna ja tee juhataja
  • lapse areng on loomingu funktsioon
  • loomingu ja sellega kaasneva arengu eelduseks on kord

Erinevad vormid on igal juhul head. Kuna iga lasteaed on omanäoline, siis peaksid väärtused ka seda omapära väljendama.

Väärtused Eesti erinevates lasteaedades

Väärtuseid oli ära nimetatud suur hulk. Et saaks teha üldistavamaid kokkuvõtteid, panin ka pikemad ja loovamad sõnastused ühesõnaliste väärtuste nimede alla. Enim valitud väärtused eristusid selgelt.
Väärtuste puhul on see täiesti loomulik, et edukatel organisatsioonidel ongi tihti sarnased väärtused. Sest nad valivad oma eesmärkide täitmiseks tihti sarnaseid viise.
Ülekaalukalt kõige rohkem väärtustavad lasteaiad koostööd ning selle all on mõeldud eelkõige koostööd koduga.

1.Uuritud lasteaedade kõige sagedamini esinevad (olulisemad) väärtused (100 lasteaias nimetatud 15-56 korda).

  • koostöö, meeskonnatöö 56
  • loovus, innovaatilisus 34
  • turvalisus 32
  • avatus 31
  • tervis 30
  • hoolivus, armastus 30
  • areng, elukestev õppimine 23
  • usaldusväärsus, usaldus 23
  • lapsekesksus, lapsesõbralikkus 21
  • professionaalsus 19
  • loodus ja keskkond 17
  • Eesti rahvakultuuri väärtustamine, traditsioonid, pärimuskultuur, isamaalisus 16
  • omanäolisus, individuaalsus 16

Võiks ütelda, et tüüpiline tubli Eesti lasteaed väärtustab eelkõige koostööd, loovust ja turvalisus t.

2. Teises grupis olid nn „allpool keskmist“ sagedusega ära nimetatud väärtused (15-5 korda):

Sõprus ja sõbralikkus, rõõm ja mängulisus, julgus ja iseseisvus, pühendumus ja lojaalsus, ausus, viisakus ja lugupidamine, austus, sallivus ja mõistmine, uudishimu ja teadmishimu, positiivsus, abivalmidus ja jagamine, paindlikkus, kodu ja pere, kaasaegsus, eesmärgistatus, säästlikkus ja majanduslikkus, vastutus, (positiivne) eeskuju, esinduslikkus, huumor, kohusetunne, kvaliteet.

3. 1-2 korda oli ära mainitud järgmised väärtused:

Aktiivsus, edu, eduelamus, enesekindlus, ettevõtlikkus, inimlikkus, inspiratsioon, järjepidevus, kannatlikkus, kodukoha väärtustamine, kodusus, kvaliteetne haridus, külalislahkus, mitmekesisus, omaalgatuslikkus, püüdlikkus, rahulik rütm, saavutusvajadus, stabiilsus, suhtlemine, töökus, vabadus, võimetekohasus, väärikus, ühtekuuluvustunne

Kokku oli eri vormides ära nimetatud 60 erinevat väga head väärtust.

Loomulikult tuleb ühised väärtused, need nn meie head tavad, aeg-ajalt üle vaadata, uuendada nende sisu või vormi, tähendusi või muid detaile. Sellest kõigest aga plaanin kirjutada oma järgmistest postitustes.

Väärtuslikke hetki soovides,

Merike Mitt