Helimees oskab, minister ei oska

Väga sügavmõtteline tekst Eesti rahvapärimuse tänasest päevast: “Sügava ja jõulise kultuuriga maa ei karda teisi rahvaid, vaid oskab hinnata teiste kultuuri, tolereerida ja sallida, tundmata selles ohtu iseendale või oma kultuurile (T.H.Ilves). Meie ühiskonnas puudub arutelu teemal, mis on see, mis tagab väikese kultuuri ja keele järjepidevuse (M.Lauristin). Kuidas saab meil olla pärimuskultuuriga väga hästi, kui suur enamik meist ei tunne omakultuuri baasteksti – regilaulu? Regilaul on meie Nokia, see on meie omakultuuri baastekst. Meie traditsioon on koostegemise, koosolemise ja koosloomise kultuur, mis hakkab elama alles siis, kui jõuab kontserdilavadelt argipäeva, meie mõtteviisi ja kogukonna kooskäimistele. Iga eestlane peaks oskama eest võtta mõnd regilaulu, pärimustantsu või -mängu, oskama jutustada oma kodukandi kohapärimusest ning tundma rahvakalendri tavandeid. See on meie kultuuri baasvundament ja selle tundmine annaks meile tagasi tugevuse ja eneseväärikuse, kogukonnatunde ja arusaamise sellest, kes me tegelikult oleme.” 

Helimees oskab, minister ei oska

Mari Tammar, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika üliõpilane
Postimees 3. november 2015

«Kes saalis istujatest oleks võimeline tõusma püsti ja laulma eest mõnda regilaulu?» kõlas sissejuhatav küsimus. Saalitäiest Eesti Kultuuri Koja konverentsile kogunenud inimestest tõstsid käe vaid neli või viis, kellest kaks olid pärimusmuusika keskuse saali nurgas istunud helimehed. Sellele järgnes küsimus meie pärimuskultuuri jätkusuutlikkusest, millele Indrek Saar vastas, et pärimuskultuuriga on meil kõik väga hästi, nägemata selle väite vastuolu äsja saalist avanenud pildiga. Kuidas saab meil olla pärimuskultuuriga väga hästi, kui suur enamik meist ei tunne omakultuuri baasteksti? Väide, et pärimuskultuuriga on kõik väga hästi, sest inimesed käivad kontsertidel, on võrdväärne väitega, et rahvatervisega on kõik hästi, sest inimesed käivad arsti juures.

Küsimuse peale pärimuskultuuri lisamisest meie üldhariduskooli õppekavadesse tekkis konverentsisaali täielik vaikus ning paneeldiskussioonis arutlenud (Indrek Saar, Aet Maatee, Tiina Lokk-Tramberg) otsustasid jätta sellele kui liiga spetsiifilisele vastamata. Oli Marju Lauristin enne öelnud, et meie ühiskonnas puudub arutelu teemal, mis on see, mis tagab väikese kultuuri ja keele järjepidevuse. See vaikuse moment oli vinjett tema sõnade kinnituseks.

Juulis, XXVIII Viljandi pärimusmuusika festivali avatervituses ütles president Ilves, et sügava ja jõulise kultuuriga maa ei karda teisi rahvaid, vaid oskab hinnata teiste kultuuri, tolereerida ja sallida, tundmata selles ohtu iseendale või oma kultuurile. Täna päevakorral olev «võõrahirm» peegeldab aga selgelt, et meil puudub see sügav kultuur, milles me veendunud oleksime, see kultuuripinnas, millele toetub meie identiteet.

Rahvuslikul ärkamisajal tahtsime olla saksalikumad ja vahetasime oma maarahvakultuuri moodsama vastu. Raiusime sellega läbi oma 2000 aastat juuri ning võõrandusime endale loomuomasest. Dateerime tänaseni omakultuuri algust 200 aasta taha, kui toimusid esimesed laulupeod, asutati seltsid jms. Jätame sellega varju aga meie oma kultuuri põhiosa, rahvaluule, mis kätkeb endas ainult eestlastele omaseid väljendusvorme. Eesti rahvaluule arhiivil on 1,4 miljoni leheküljeline kogu, millele saavad vääriliselt vastu vaid Soome ja Šoti rahvaluule varamud. «Meile paradoksina näiv tõde on see, et vana regivärss on struktuurilt hoopis keerulisem nähtus kui mingi meil praegu käibiv luulevorm. Kui võrdleme «vanemat riimkroonikat» meie rahvalauludega, tunduvad rüütlid õige labaste sellidena meie rafineeritud lauluemade kõrval,» on kirjutanud Jaan Kaplinski. «Selle elegantselt stiliseeritud kunstipärasus küündis pimestava virtuoossuseni, olles mänglevalt vaba, alludes samas kõige rangematele ja kõige peenematele reeglitele,» kirjeldas meie vanemat rahvalaulu Victor Terras. Regilaul on meie Nokia, see on meie omakultuuri baastekst ning selle põgus käsitlemine kirjandustunnis ei taga selle järjepidevust, nagu tõestasid ka sadakond tõstmata jäänud kätt Kultuuri Koja konverentsil.

Trendi, millele Indrek Saar viitas, öeldes, et pärimuskultuur on saanud osaks massikultuurist, nimetatakse roots revival (juurte taassünd) ning kätkeb endas artistide esiletõusu, kes seovad pärimusmuusikat kaasaegse helikeelega. Eestis on selle parimaks näiteks ansambel Trad. Attac, ent ka see ei taga järjepidevust, kui kolm inimest on laval ja 10 000 neile plaksutamas. Meie traditsioon on koostegemise, koosolemise ja koosloomise kultuur, mis hakkab elama alles siis, kui jõuab kontserdilavadelt argipäeva, meie mõtteviisi ja kogukonna kooskäimistele. Iga eestlane peaks oskama eest võtta mõnd regilaulu, pärimustantsu või -mängu, oskama jutustada oma kodukandi kohapärimusest ning tundma rahvakalendri tavandeid. See on meie kultuuri baasvundament ja selle tundmine annaks meile tagasi tugevuse ja eneseväärikuse, kogukonnatunde ja arusaamise sellest, kes me tegelikult oleme. See ei välista teisi kultuurivorme ega väljundeid, ent oleks allikaks, mille juurde naasta ja kust veendumust ammutada.

Marju Lauristin ütles, et me saame vastutada siis, kui on teadmine. Ent täna puudub laiemal ringil teadmine oma pärandist ja seega ka vastutus selle jätkusuutlikkuse ees. Meie pärimuskultuur on meie kõigi kultuur ja sellega on siis kõik väga hästi, kui 10 000 teeb ja kolm vaatab pealt.