Laps vajab eeskujuks arukat lapsevanemat

Laps ja tema vajadused ei ole teema, mis pakuks huvi kõigile (välja arvatud siis, kui lapsega on midagi halvasti). Lastega seonduvalt kõneldakse pigem lapsevanemate vajadusest, näiteks lasteaiakohtade vajadusest. Veel täpsemalt, lastehoiukohtade vajadusest.

«Lapsed hoitud, emad tööle!» kõlab programmiline tunnuslause, kuid seejuures unustatakse, et lasteaiakohtade loomise vajadus ja kohustus tuleneb lapse õigusest saada haridust. Aga ikkagi, millal on lapsel hästi?

Lapse arenguvajadus avaldub tegutsemisvajaduses, meile vahel ka tüütutes miks-küsimustes. Kui laps ei küsi, ei avalda vanemale oma mõtteid, võib ta elada kogetut läbi omaette, sest vanemapoolne tõrjumine on sundinud teda endasse tõmbuma. Või hullem veel – ta on jäetud kahekesi teleri või arvutiga.«Arvutilapsel» on kerge sattuda ebareaalsesse maailma, kus kõik on võimalik ja lubatud.

Vanemlikud oskused

Mida rohkem on lapsel võimalust küsida, saada selgitusi ja õppida tundma igapäevaelus toimetulekuks olulisi piire ja reegleid, seda vähem tekib hirme, agressiivsust või passiivsust kui ebakindluse väljendust. Kui aga täiskasvanu ei oska olla lapsele teejuhiks, selgitada nähtut ja kogetut ning seada piire, kui ta ei suuda olla järjekindel või on kõigil lapsega tegelevatel täiskasvanutel erinevad reeglid, siis… Mõelge, kas lapsel on kerge?

Võib juhtuda, et tal ei jäägi muud üle kui pere juhtimine (reeglite kehtestamine) üle võtta, ole või kaheaastane. Juhtimisstrateegiad on aga eakohased: jonnimine, löömine, hammustamine. Arukas lapsevanem oskab õpetada last eraldama fantaasiamaailma tegelikkusest ja kehtestada talle arusaadavaid käitumisnorme.

Paraku vanemlike oskustega ilma ei sünnita. Kergem on luua lapsele turvaline materiaalne keskkond kui psüühiline. Kahtlen, kas ilma enesetäienduseta julgeks keegi võtta mesilasi või hakata kasvatama loomi, lapsi aga küll.

Lapse kasvatamisel aitab oma lapsepõlve kogemus, kuid paraku elavad meie lapsed hoopis teisel ajastul, teistsuguses keskkonnas ja peavad hakkama toime tulema keskkonnas, mida me ei oska veel ettegi kujutada. Kust võtta see ettenägemise tarkus?

Kui me teaksime sedagi, millised on need väärtused, millest lähtuvalt on tulevikus võimalik hakkama saada. Kas on need üldinimlikud ehk püsiväärtused või kaduvad ehk materiaalsed väärtused? Kas nendes on võimalik kokku leppida? Kes neid väärtusi kannab?

On selge, et ühegi õigusaktiga ei ole võimalik muuta hoiakuid, küll aga toetada neid, kes on muutusteks valmis.

Seadus ja tegelikkus

Tartu Ülikooli eetikakeskuse koostatud Eesti ühiskonna väärtusarenduse programmis 2009–2013 viidatakse, et nii õpetajatel kui lapsevanematel jääb puudu sotsiaalsetest oskustest – kuulamisoskus, konflikti lahendamise oskus, väärtusalase refleksiooni juhtimise oskus, et kujundada lapse väärtushinnanguid.

Seega on eriti oluline kaasata koolitusse ja koostöösse lapsevanemad, saavutada olukord, kus kodu ja lasteasutuse vahel ei valitseks väärtuskonflikt ja mõlemad toetaksid ühesuguste põhiväärtuste kujundamist.

Oleks huvitav teada, kui paljud õppeasutused (koolid, lasteaiad) lähtuvad sellest programmist oma õppekava koostamisel ja koostöös lapsevanematega. Kuid mida selle teadmisega peale hakata?

Igapäevaelus me ei lähtu ju õppekavast ega programmist, vaid eeskujust, käitumismudelist, mille väikelaps saab perekonnast, hiljem juba autoriteetidelt ja avaliku elu tegelastelt.

Raske on tänapäeva lapsevanemal väärtusi mõtestada, veel raskem lapse tulevikku kujundada. Küll aga on võimalik olla talle eeskujuks aruka, hooliva, toetava lapsevanemana. Vanemlike oskuste omandamine algab ju kohe, kui laps ilma sünnib. Hilisemas pereelus võtame kasutusele oma vanemate kasvatusmudeli, tahame seda või mitte. Teadlikult on muidugi võimalik hoiakuid, suhtumisi ja kasvatuspõhimõtteid muuta, kui seda vaid soovime ja kui keegi toetab.

Tänapäeval on lasteaed ehk koolieelne lasteasutus õppeasutus ja seda mitte ainult lastele, vaid ka lastevanematele. Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab lapsevanemate nõustamise kohustuse. Aastaid tagasi küsis minu toonane kolleeg, kas ka lapsevanem teab seda. Siis vastasin, et õnneks mitte.

Järgnevatel aastatel rakendus lasteaedades lapse arengu teemal vestluste kohustus. Nüüd julgen väita, et see säte toimib – kes veel suudaks lapsevanemale olla paremaks nõustajaks kui iga päev lapse kõrval viibiv õpetaja.

Võrdsed võimalused

Arenguvestlustest jääb väheks, ka lapsevanemad oskavad märgata probleeme ja küsida nõu. Seetõttu korraldavad lasteaiad lisaks arenguvestlustele lapsevanematele koolitusi ja kohtumisi eri spetsialistidega projektide ja heategevusürituste toel, sest lapsevanemate koolitamine ei kajastu lasteasutuse rahastamises ei riigi ega omavalitsuste poolt.

Arvan, et paljud, kui mitte kõik lasteasutused suudaksid ja oskaksid kanda seadusega neile pandud kohustust, kui seda saaks teha järjekindlalt ja sihipäraselt sõltumata projekti rahastamise ebakindlusest.

Tänini kehtib 1992 vastu võetud ja 1993 jõustunud lastekaitseseadus, milles on sätestatud kohustus: lapse vanemad või hooldajad on kohustatud õppima last tundma ja mõistma, et tema arengut asjatundlikult toetada. Neil on õigus saada selleks tasuta konsultatsiooni sotsiaaltalituselt.

Suurepärane, kui igas omavalitsuses on selline sotsiaaltalitus, kust saab asjatundlikku konsultatsiooni.

Aga mis saab siis, kui lapsevanem talle seadusega pandud kohustust ei täida?

Igas omavalitsuses pole ka enam lastekaitsetöötajat, kes hindab vanemlike kohustuste täitmist ja aitab peret vajaduse korral.

Seega, kas vanemlikud oskused on väärtus, millele panustada, või lepime jätkuvalt tõdemusega «kasvukeskkond määrab tuleviku»? Kuidas tagada «võrdsed võimalused», kui juba sünnilt on meie võimalused õnnemäng?

Lapse osalemist lasteaias võimalikult varakult soovitatakse eelkõige sellepärast, et lapsel kujuneksid kollektiivis toimetuleku oskused, et ta õpiks mõistma, kui erinevad me oleme mitte ainult välimuselt,vaid ka vajaduste, huvide, keele ja kultuuri poolest.

Lasteaiakollektiiv kui väike ühiskonna mudel võimaldab seda. Kasvatusteadlased rõhutavad koolieelse perioodi mõju lapse toimetulekule hilisemas kooli- ja igapäevaelus.

Kuid mida laps ikkagi vajab? Sellele ei olegi nii raske vastata, nagu võiks arvata: ta vajab arukat lapsevanemat, kes ei ole «kusagil seal», vaid siinsamas tema kõrval, vanemat, kes tahab ning oskab vastata lapse küsimustele. Ja kui ta oskab ka kuulata ja märgata, küll ta siis teab, mida lapsele on vaja nüüd ja tulevikus.

Võrdne võimalus on võimalus omandada vanemlikke oskusi sõltumata pere majanduslikust olukorrast, asukohast ja ka tahtest. Kui eesmärk on tõesti lapse heaolu, tuleks asendada rahaline karistus vanemlike kohustuste eiramise eest kohustusliku koolitusega.

On selleski suur vahe, kas vanem käitub vääralt tahtlikult või oskamatusest. Ei saa lapski tunda ennast hästi, kui ta vanematel on halb.

Heda Kala, Meelespea lasteaia direktor

Tartu Postimees, 02.10.2011

Kuidas kasvatada õnnelikuks

Leidsin viimasest Õpetajate Lehest suurepärased mõtted väärtuskasvatuse teemadel ühelt koolijuhilt.

Toon siin välja mõtteid, mida väärtusarendajana ka ise hea meelega rõhutan.

 Hea lapse kasvatamiseks on tarvis tervet küla

Hiina vanasõna

  •  Täiskasvanute poolt on oluline teha selgeks piirid lubatu ja keelatu vahel ehk „piiride tundmine on õnneliku elu aluseks“. Olles ise käinud vaatlejana eri kooliastmete tunde külastamas, on selgelt näha, et distsipliini hoidmisel on tunnis oluline osa. Kui piirid pole paigas, siis ei saa keskenduda ka muule olulisele, olgu selleks siis aine tundmine või isiksuse kasvatamine.
  • Selleks, et ühes organisatsioonis oleks hea olla, saaks keskenduda oma põhitegevusele ning et seal töötaksid õnnelikud inimesed, peaks omavahel kokku leppima teatud kindlates põhimõtetes, väärtustes ja neile vastavates käitumistes. Toila Gümnaasiumis kaasati ka õpilasi ning leiti, et esialgu tuleks fookusesse võtta vaid kõige olulisem. Kui reegleid on liiga palju, siis kaovad nad ära nii paberitelt kui inimeste meelest.
  • Väärtused on tegelikult reeglid. Need on kokkulepped, mis näitavad ära, mida me koos kõige rohkem väärtustame, kuidas oma ühist missiooni läbi viime. Toila Gümnaasiumist sain juurde hea mõtte, et „Reeglid on täitmiseks, ja kui neid täita ei saa, siis tuleb reegleid muuta.“
  • Suurim kasvataja on eeskuju ehk alustada tuleb koolis töötavatest täiskasvanutest. Kui õpetaja ise kasutab tunnis mobiiltelefoni, siis ei saa nõuda õpilastelt, et nemad seda ei teeks.
  • Tihti kipuvad õpetajad otsima vabandusi, et „kodu on lapse kujunemisel kõige olulisem ja meie siin enam midagi muuta ei saa.“ Seda tehakse eriti nn probleemsemate laste puhul. Seda fakti, et kodu ja perekond kujundavad last alguses kõige rohkem, ei saa me eitada. See on fakt. Aga õpetajal on võimalus väärtuskasvatuse abiga anda lapse kasvamisse oma oluline osa. Lasteaed ja kool on kohad, kus lapsed käivad järjepidevalt ja seal on võimalik väärtusi teadlikult ja süstemaatiliselt suunata. Õpetajatel on lisaks võimalusele ka vastutus. Vastutus tuleviku ees. Lõppude lõpuks ei ole mitte vähetähtis küsimus: millist tulevikuühiskonnas õpetaja ise elada tahab? Sest tänased kooliõpilased paarikümne aasta pärast seda just kujundama hakkavadki.

Toila Gümnaasiumi juhi mõtted väärtuskasvatuse teemadel lubavad tõepoolest loota, et seal koolis tegeldakse väärtuskasvatusega ka sisuliselt. Et sealt koolist võib leida õnnelikke töötajaid, õnnelikke lapsi.

Merike Mitt

Kuidas kasvatada õnnelikuks

Külli Guljavin, Toila gümnaasiumi direktor
Õpetajate Leht 4. mai 2012

Põhikooli riiklik õppekava näeb ette, et kool kujundab väärtushoiakuid ja -hinnanguid, mis on isikliku õnneliku elu ja ühiskonna eduka koostoimimise aluseks. Millised väärtused on kodaniku ja ühiskonna eduka koostöö eeldus ja kes on õnnelik inimene?

Kooli ülesanne on kujundada inimene, kes tunneb ühiskonnas üldtunnustatud väärtusi ja kõlbluspõhimõtteid, järgib neid koolis ja väljaspool kooli, ei jää ükskõikseks, kui neid eiratakse, ning sekkub vajadusel oma võimaluste piires. Koolitusel kuuldust meenub, et õnnetud on lapsed, kellele täiskasvanud pole lubatu ja keelatu piire selgeks teinud. Sel juhul võib eeldada, et piiride tundmine on õnneliku elu üks aluseid.

Õppekava peaks olema vahend nende piiride tunnetuse kujundamiseks, aga tihti juhtub, et hirmust ebaõnnestuda tasemetöödes või riigieksamitel õpetatakse tunnis ainult ainet. Koolijuhi ülesanne on õpetajatelt pingeridade pinge maha võtta ja tuletada meelde eesmärki kujunda­da õpilastest õnnelikud inimesed. Õnnelik on see, kes teab, mida elult tahab, ning kel on oskused ja isikuomadused, mis aitavad soovitut saavutada. See eeldab, et koolis töötavad õpetajad peavad ennast õnnelikeks inimesteks.

Meie elu juhib lugematu arv reegleid. Püüdsime kooli kodukorda sisse viia kõik PGS-iga ettenähtu. Sai kaheksa lehekülge teksti, mida on liiga palju, et nii kooli töötajad kui ka õpilased seda une pealt teaksid. Leidsime lahenduse: juhtkond ja ÕOV lepivad kokku nõudmistes, mida tuleb vaieldamatult täita, ja need reeglid on nähtavad igal pool – kodulehel, kooli päevikus, plakatitel koridoride ja klasside seintel. Kõigi ülesanne on jälgida, et neid täidetakse.

Noorte väärtuskasvatuses algab kõik koolis töötavatest täiskasvanutest. Õpetajate hulgas on neid, kes ise tähtaegadest kinni ei pea ega nõua seda ka õpilastelt. Õpilased on maininud, et mõttetu on tähtajaks tööd esitada, sest enda jaoks tähtaega pikendanud saavad tihti parema hinde kui need, kes kas või une arvelt töö tähtajaks esitavad. Ka vahetusjalatsite teema ei puuduta ainult õpilasi. Suhted, tunniks valmistumine, kord tunnis, selle alustamine ja lõpetamine, teretamine, kord sööklas, kooli vara hoidmine on teemad, mis vajavad läbirääkimist ja parandamist nii õpilaste kui ka õpetajate arvates. Iga asi vajab just nii palju aega, et saada selgeks ja muutuda harjumuseks, mingu nädal või kuu. Otsustasime, et reeglid on täitmiseks, ja kui neid täita ei saa, siis tuleb reegleid muuta.

Kodu roll lapse väärtushinnangute kujundamisel on kooli omast suurem, aga kool ei peaks pugema selle taha, vaid keskenduma asjadele, mis on tema võimuses. Hiina vanasõnagi ütleb, et hea lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla.

Väärtusarenduse nõustajaks

Väärtusarenduse nõustajaks

Septembrikuus on igati kohane alustada kooliteed ka suurematel.

Rõõm on jagada, et meie koolitaja Merike Mitt oli üks valitutest, kes pääses õppima Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtusarenduse koolitajate täiendusõppe programmi.

Seega saavad meie väärtuskasvatuse koolitused juba aasta lõpuks veelgi toone ja sügavust juurde.

Programmi läbimisel saab Merikesest lisaks koolitajale ka väärtusarenduse alane nõustaja, kes oskab anda koolidele ja lasteaedadele nõu õppekava alusväärtuste järgimiseks ja väärtuste integreerimiseks ainekavadesse. Nõustaja on ka täielikult pädev tutvustama väärtuskasvatuse erinevaid metoodikaid ja tegelema koolis (vastavalt konkreetse kooli vajadustele) süstemaatiliselt väärusarendusega.

Õppekava sisaldab nii teoreetilist ja filosoofilist hariduse ning väärtustega tegelemist kui ka praktilisemat poolt, mis puudutab erinevaid pedagoogika ja psühholoogia valdkondi. Nagu näiteks uurimusõpe, narratiivide pedagoogika, lastega filosofeerimine, draamapedagoogika, seikluspedagoogika, diskussiooni juhtimine.

Õppejõudude nimekiri on samuti muljetavaldav:
Marju Lauristin, filoloogia kandidaat, Tartu Ülikooli meedia- ja kommunikatsiooni instituudi sotsiaalse kommunikatsiooni professor
Margit Sutrop, filosoofiadoktor, Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, eetikakeskuse juhataja, filosoofia ja semiootika instituudi juhataja.
Halliki Harro-Loit, Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi dotsent.
Olga Schihalejev, religioonipedagoogika doktor, on uurimisprojekti “Õpetajate väärtuskasvatuse alase pädevuse arendamine õpetajakoolituses” teadur 2009. aastast.
Egle Säre, haridusteaduste doktorant, on sertifitseeritud laste, noorte ja täiskasvanutega filosofeerija, koolitatud (Austria, Saksamaa) praktik lastega filosofeerijana ja täiskasvanute koolitajana.
Katrin Nielsen, teatrimagister ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatri- ja draamaõppe lektor 2001. aastast.…ja paljud teised.

Õpe kestab kaks semestrit, ehk 2012 aasta juunikuuni ja toimub programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009-2013“ raames.