Hea kooli ja hea lasteaia konkursid algavad taas kevadel

Tartu Ülikooli eetikakeskusel on rõõm välja kuulutada konkursid „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ ning „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“. Ka 2016. aastal algavad konkursid juba kevadel, et koolid ja lasteaiad võiksid oma valmivate tööde kohta tagasisidet saada juba protsessi käigus.

Möödunud aastal saime kinnitust, et jooksvalt tagasiside saamine oli koolidele tänuväärne tugi konkursitöö kirjutamisel. Seetõttu pakume sarnast võimalust ka tänavu. Tööde esitamise esimene tähtaeg on 20. mail. „Kevadel esitatud tööd ei pea olema lõplikult viimistletud. Need koolid ja lasteaiad, kes oma töö selleks ajaks esitavad, saavad lihtsalt põhjaliku tagasiside, samuti pakume koostööd ekspertidega,“ selgitab hea kooli projektijuht Nele Punnar. „Konkursi lõpptähtaeg on endiselt novembris – lõplikke töid ootame 1. novembriks,“ lisas Punnar.

„Sellel aastal oleme hea kooli ja lasteaia mudelit täiendanud väärtuspõhist eneseanalüüsi sisaldavate küsimustega,“ lisab väärtuskasvatuse kooli projektijuht Mari-Liis Nummert. Tiitli „Väärtuskasvatuse kool 2015“ pälvinud Ilmatsalu kooli direktor Anu Köidam kinnitab: „Professionaalidelt saadud tagasiside oli eneseanalüüsi kirjutamisel suureks toeks. See aitas näha täiendamist vajavaid kohti töös. Julgustan kõiki koole konkursil osalema: sa näed selle töö tegemise käigus oma kooli nende nurkade alt, mida varem pole näinud.“

„Väärtuskasvatuse lasteaed 2015“  tiitli pälvinud Pärnu Lasteaia Pillerpalli direktor Sirje Kessleri sõnul andis konkursil osalemine ja töö koostamine neile tervikliku pildi lasteaias toimuvast: „Oma tegevuste analüüsimine võimaldas näha igapäevatööd teise pilguga. Tänu konkursitööle oleme põhjalikult endasse vaadanud; see on aidanud mõelda, kuidas edasi minna. Nüüd küsime iga tegevust planeerides, miks me seda teeme. Tunnustus on kõige selle juures lihtsalt boonuseks.“

Konkursil osalemisega kandideerivad koolid tiitlitele „Hea kooli rajaleidja 2016“ ja „Hea kooli edendaja 2016“ ning „Väärtuskasvatuse kool 2016“.

Lasteaiad kandideerivad tiitlitele „Hea lasteaia rajaleidja 2016“ ja „Hea lasteaia edendaja 2016“ ning „Väärtuskasvatuse lasteaed 2016“.

Konkursi „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ kirjeldus ja tingimused

Konkursi „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“ kirjeldus ja tingimused

Lisainfo
Nele Punnar
TÜ eetikakeskuse projektijuht
tel: +372 5285783
nele.punnar@ut.ee

Väärtuskasvatuse koolitus 30.augustil soodushinnaga

Taas on avanenud suurepärane võimalus saada osa hinnatud Väärtuskasvatuse koolitusest ühe selle ala parima spetsialisti Merike Mitti juhendamisel.
Nimelt ootab Riisipere lasteaed, kus koolitus toimub, enda väikesele kollektiivile huvilisi lisaks.

Koolitus toimub 30.augustil Riisipere kultuurimajas. Täpsemad juhised saadame registreerunutele.

Koolituse hinnaks on 30 eur (selle sees on ka käibemaks) 

NB! Koolitusvõimalus on 10 esimesel kiirel registreerujal!

Registreerumine e-posti: info@vaartuskoolitus.ee  või  telefoni  53 51 0501 teel kuni 27. augustini (k.a.) Lõunat süüa ja kohvipausi pidada saab sümboolse tasu eest sealsamas.

Koolituse ajakava:
10.00  Tere tulemast, koolituse algus
12.00 Lõunapaus
12.45  Koolitus jätkub
14.30 Kohvipaus
16.30 Koolituse lõpp

Koolitus „Väärtuskasvatus lasteaias – Tarkuste Hoidise metoodika“ on lasteaedades olnud ülipopulaarne.
Tänase seisuga on kas osaliselt või terves koosseisus sellel koolitusel osalenud ligi 80 lasteaia inimesed ja tagasiside on olnud ülimalt positiivne.
Tarkuste Hoidise metoodika koolituse ja tagasisidede kohta vaata lähemalt siit.

Koolitusel on võimalik osta soodushinnaga:
–  raamatut„Väärtuskasvatus ja Tarkuste Hoidis“ – Väärtused läbi Eesti rahvapärimuse. Metoodika lasteaedadele, algkoolidele, lapsevanematele. Soodushind 14 eur (tavahind 18 eur). Tasu
Väärtuskasvatuse komplekt (ülalnimetatud raamat, Tarkuste Hoidis ja kolme aasta vanasõnad)
Soodushind 24 eur (tavahind 29 eur).

Rahvuslik teema Väärtuskasvatuse konverentsil

4.juuni Tartu Ülikooli eetikakeskuse konverentsil “Väärtuskasvatus kodus ja lasteaias” otsiti erinevate vaatenurkade alt hea lasteaia mudelit. Merike Mitti ettekanne oli teemal  „Hea lasteaed hoiab au sees eestlaste juuri ja identiteeti, hea lasteaed kannab eestlaste traditsioone  (rahvapärimusel põhinev väärtuskasvatus)“.

Paneme siia üles konverentsil näidatud ettekande. Lisaks arutles Merike rahvusluse kasvatamise teemal, mis praeguses Eestis toimuva hulgalise väljarände taustal on üks olulisemaid teemasid. Tsiteerides Mart Laari: „Teist loogilist põhjendust, miks mitte mujale minna, peale rahvustunde eriti polegi. Ega rahvuslus ole tegelikult mõistlik asi. See on eestlastele olnud läbi ajaloo üsna ebamõistlik asi. Kogu meie olemasolu on ebamõistlik ja mitmes mõttes võimatu. Võiks tuua väga mitmeid põhjusi, miks meid ei tohiks olemas olla, aga ometi oleme, ja üsna edukalt. Oleme hästi hakkama saanud eestlaseks olemise õuduste ja kannatuste kiuste, mida «Tujurikkuja» nii vaimukalt on kujutanud.“

Powerpiont ettekandest
Merike_Mitt_pärimus_lasteaias

Tasuta konverents “Väärtuskasvatus kodus ja lasteaias” 4.juunil Tartus

Tasuta konverents “Väärtuskasvatus kodus ja lasteaias” 4.juunil Tartus.

Registreerumine on alanud. Kuna kohtade arv on piiratud, on igast lasteaiast oodatud 2 osalejat.

Info ja registreerumine:
http://www.eetika.ee/et/konverents-vaartuskasvatus-kodus-ja-lasteaias

TÜ Eetikakeskuse (korraldajad) palve: Palun pange ka ennast kirja, sest registreerumisvorm sisaldab küsimust ka selle kohta, kas soovite osalemise kohta tõendit.

Konverentsi kava:

Kava:

1. osa. Hea lasteaed – kellele ja milleks?
Moderaator: Margus Saks (TÜ eetikakeskuse väärtusarenduse koolitaja)

9.30–9.45 Tervitussõnavõtt, Mart Laidmets (Haridus- ja Teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler)
9.45–10.15 Teel hea lasteaia poole, Margit Sutrop (TÜ eetikakeskuse juhataja, praktilise filosoofia professor)
10.15–10.45 Lasteaiaõpetaja rollist, Halliki Harro-Loit (TÜ ajakirjanduse professor)
10.45–11.15 Kohvipaus
11.15–12.15 2013. aastal TÜ eetikakeskuse konkursil „Hea lasteaia rajaleidja” väärtuskasvatuse karika saanud lasteaedade ettekanded teemal „Hea lasteaed. Väljakutsed ja võimalused“
11.15–11.35 Tallinna Linnupesa Lasteaed, Merle Toompark (Linnupesa Lasteaia õppealajuhataja)
11.35–11.55 Tallinna Suitsupääsupesa Lasteaed, Triin Andreas (Tallinna Suitsupääsupesa Lasteaia direktor)
11.55–12.15 Lastekeskus Midrimaailm, Lemme Niibo (Lastekeskus Midrimaailm juhataja)

12.15–13.00 Lõuna

2. osa. Hea lasteaia eri aspektid
13.00–14.45 Mis iseloomustab head lasteaeda?
13.00–13.15 Heas lasteaias tegeleb õpetaja eneserefleksiooniga – õpetajate väärtusmängu tutvustus, Airene Vaike Kumari (TÜ eetikakeskuse väärtusarenduse koolitaja, psühholoog)
13.15–13.30 Hea lasteaed lähtub lapse arengulistest vajadustest ja loovuse toetamisest, Külvi Teder (Tartu Luterliku Peetri Kooli lasteaia juhataja)
13.30–13.45 Hea lasteaed on kiusamisvaba, Merit Lage (Lastekaitse Liidu koolitaja)
13.45–14.00 Hea lasteaed hoiab au sees eestlaste juuri ja identiteeti, hea lasteaed kannab eestlaste traditsioone   (rahvapärimusel põhinev väärtuskasvatus), Merike Mitt (TÜ eetikakeskuse väärtusarenduse koolitaja)
14.00–14.15 Hea lasteaed teab lastevanemate ootusi lasteaiale ning suhtleb efektiivselt lapsevanematega, Anu Ratas (Rocca al Mare Kooli Veskimöldre lasteaia direktor)
14.15–14.30 Hea lasteaed kujundab lapses oskust arutleda ning oskust oma mõtetes ja tunnetes selgusele jõuda, Egle Säre (lastega filosofeerimise ekspert)
14.30–14.45 Arutelu
14.45–15.15 Kohvipaus
15.15–17.00 Töötoad eelpool tutvustatud eri metoodikatest

Õpetajate väärtusmängu läbi mängimine – Airene Vaike Kumari

Individuaalse arengu ja loovuse toetamine – Külvi Teder

Kiusamisvaba lasteaed – Merit Lage

Rahvapärimusel põhinev väärtuskasvatus –  Merike Mitt

Koostöö lapsevanematega – Anu Ratas

Lastega filosofeerimine – Egle Säre

NB! Kavas võib ette tulla muudatusi.

Tule, kohtume ja räägime olulistest asjadest!

 

Lasteaiaõpetaja: varakult alanud pikad hoiupäevad muudavad lapsed agressiivseks

Jana Kokk, lasteaiaõpetaja

05. märts 2014

Laste kasvatamine ei ole raketiteadus. Sellisel arvamusel on nii mõnigi täiskasvanu ja lapsevanem.

Jah, olid ajad, kui laste kasvatamine oli pere toimimise, traditsioonide ja pärandi edasikandmise kõige olulisem ja loomulikum osa, mil emad veel ei osalenud õitsva kommunismi ülesehitamisel ega olnud orienteeritud edukusele, karjäärile, sotsiaalmeedias seiklemisele.

Laste kasvatamine oli pereema põhitöö, kuid aktiivset rolli selles protsessis omasid ka teised pereliikmed – isa, vanavanemad, õed-vennad. Ema kõrval õpiti toiduvalmistamist, käsitööd, majapidamist ja emaks olemist. Isaga koos käidi metsas ja merel, toimiti kooskõlas looduse ja heade tavadega. Vanavanematel oli aega, et lastelastele lugusid pajatada, lauluviisi veeretada, haiget kohta tohterdada, oma elutarkust jagada.

Õdede-vendade ja naabrilaste seltsis sai harjutada enda eest seismist, nõrgema abistamist, koosolemist ja -tegemist. Laste kasvatamine ja õpetamine käis käsikäes. See ei olnud teadus, ammugi mitte raketiteadus, vaid terve talupojatarkus.

Muutunud ajas oleme jõudnud olukorda, kus vanemad näevad oma lapsi päeva jooksul vaid mõned tunnid, sest väikese inimese lõviosa päevast möödub lastekollektiivis, mis on pikemgi (ja mitte vähem väsitav) kui täiskasvanu tööpäev. Vanavanemadki käivad tööl ja kohtuvad väikestega pigem harva. Laste tervise edendamise, arengukeskkonna loomise, kasvatamise ja õpetamise vastutus on jagatud kodu ja lasteaia vahel. Lasteaia roll on kodu toetamine nendes ülesannetes, kuid kuna suurema osa ajast veedab laps kodust väljaspool, siis tuleb välja, et suurem vastutus langeks justkui lasteasutusele, st lasteaiaõpetajale?

Tänapäeva lasteaiaõpetaja peab olema nagu omamoodi multitalent, kes lisaks väikelapse arengupsühholoogia ja eelkoolipedagoogika tundmisele, peab olema valmis täitma turvaisik-lohutaja, psühholoogi, vahekohtuniku, näitleja, kunstniku või diplomaadi rolli. Ometi ei tohi unustada, et ka kõige parem lasteaed ei asenda lapsele kodu ega kõige toredam ja võimekam lasteaiatädi ema.

Lastehoid, kasvatamine ja õpetamine koolieelses lasteasutuses on erinevate seadustega reglementeeritud, kuid kas need lähtuvad alati ka lapse vajadustest ja huvidest, on iseasi.

Üha enam on hakatud uurima päevahoiu mõju lapse sotsiaalsele arengule. On ju laialt levinud arvamus, et lasteaia üheks tänuväärsemaks rolliks on lapse sotsiaalne arendamine. Hilisemas täiskasvanueaski peetakse sotsiaalsust väga oluliseks edukuse ja toimetuleku faktoriks.

Mida aga mõelda väikelapse sotsiaalsuse all? Vastuse annab Soome tunnustatud teaduskirjanik, psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen oma raamatus «Väikelapse sotsiaalsus» (Koolibri 2013), kus viidatakse mitmetele teadlastele ning nende poolt teostatud uuringutele üle maailma. Lugedes seda raamatut, avastasin hulga äratundmishetki, mis langesid sajaprotsendiliselt kokku minu paarikümneaastase praktika jooksul nähtu ja kogetuga. Raamatus toodud väited ja uurimistulemused peaksid korda minema nii pedagoogidele, lapsevanematele kui ka seaduste loojatele. Siinkohal soovin neid teiega jagada. Usun, et enam ei kahtle keegi selles, et lapsepõlve mõju ulatub lapseeast oluliselt kaugemale, saates meid täiskasvanueaski. Kui hakata juurdlema inimese elukvaliteeti halvava probleemi üle, võib olla päris kindel, et selle juured jõuavad lõpuks varajasse lapsepõlve.

Paraku igapäevarutu ja kiire elutempo virrvarris kipub see teadmine ununema või lohutatakse ennast mõne mugava ja sobiva müüdiga. Näiteks üks levinud müüte: lapsele on kasulik varakult lasteaeda minna, sest just rühmas omandab laps sotsiaalseid oskusi (ehkki see laps tunneb hädavaevu peegelpildis ära iseennast ja suudab ritta seada mõne üksiku sõna, kui sedagi). Üldistatult võib öelda, et lapsepõlve käsitlustes tuginetakse pigem hetkeolukorrale kui teadmistele. Lähtutakse täiskasvanu väärtushoiakutest: lastekasvatuse kontekstis rõhutatakse eeskätt neid aspekte, mis toetaks täiskasvanute mugavat elu (12).

Arengupsühholoogid on üksmeelel selles osas, et kolm esimest eluaastat on määrava tähtsusega kogu järgnevale elule, nii koolieas kui ka hilisemas täiskasvanueas.

Varajase arenguetapi võtmeküsimus on kiindumussuhte loomine oluliste täiskasvanutega. See on lapse sotsiaalse kujunemise ja sotsiaalsete oskuste baas, aga ka kognitiivse arengu nurgakivi (19).

Kiindumussuhe on lapse esmane sotsiaalne oskus, mis kujuneb esimesel eluaastal ja eeldab võimalust klammerduda ühe stabiilse turvaisiku külge, kes on tema vajaduste suhtes piisavalt vastuvõtlik. Selleks isikuks on muidugi mõista ema.

Teisel eluaastal suudab põngerjas turvalist suhet rajada ka täiesti uute inimestega, näiteks väljastpoolt kodu pärineva hoidjaga, kellele kantakse üle kujunenud kiindumussuhe ja kogemus, et seda maailma võib usaldada.

Teine eluaasta on arenguliselt üsna keeruline ja vanemate jaoks küllalti stressitekitav, sest omandatud kõndimisoskus on lapse maailma olulisel määral avardanud, võimaldades seda lähemalt aktiivselt uurida, sh ronida, katsuda, maitsta jne. Vastuolulised, kiiresti vahelduvad tunded ning konfliktid lapse iseseisvuspürgimuste ja abituse vahel kuuluvad teise eluaasta arenguülesannete hulka (33).

Teisisõnu tuleb sageli silmitsi seista nii ohtudega kui ka lapse jonniga. See keeruline periood langeb sageli kokku verivärske maailmaavastaja liitumisega lastekollektiiviga, eemal turvalisest kodust ja kodustest, koos hulga võõraste laste ja tädidega, arusaamatute reeglite, uue režiimiga ja seda kõike hommikust õhtuni. Väikese inimesehakatise «iseseisva» elu harjutamise ehk sotsialiseerumise muudab keeruliseks veel asjaolu, et puudub kõige vajalikum abivahend – kõne.

Sotsialiseerumise teekonna esimesteks sõnumiteks on naeratus ja nutt. Need on loomupärased, kaasasündinud oskused, mille abil hakatakse harjutama suhtlemise kunsti (38).

Naeratusega soovitakse püüda oma lähedaste tähelepanu ning tavaliselt see ka õnnestub – kujunevad esimesed suhtlemisepisoodid. Oluliselt jõulisema sõnumina mõjub nutt. Nutusõnumi mõistmine eeldab täiskasvanult piisavat koosolemise kogemust. Algul väljendab nutt lapsepõhivajadusi: näiteks valu, nälga, ebamugavust, liikumisvõime piiramist. Samuti võib laps nutu kaudu näidata oma soove, igatsust või vastumeelsust (40).

Süstemaatiliselt hakati laste päevahoiu mõju uurima juba 1970-ndatel aastatel ja juba esimesed tulemused tekitasid suurt hämmingut. Nimelt ilmnes tulemustest kaks tõsist sõnumit. Esiteks selgus, et hommikust õhtuni kestev kollektiivis viibimine tekitab väikelastele stressi. Lisaks ilmnes uurimistulemustest, et varakult alanud pikad koduvälised hoiupäevad korreleerusid rahutuse ning agressiivse käitumisega ka hiljem koolis (56) ehk varakult alanud koduvälised hoiupäevad mõjutasid negatiivselt lapse hilisemat käitumist.

Loomulikult selliseid tulemusi ei oodanud keegi, kahtluse alla seati koguni teadlaste uurimismetoodika, arvutamise valemid jne, kuid tulemused jäid samaks ka hilisematel ja täiendatud uuringutel (Gunnar, 1997; Watamura, 2003; Essex 2003; Pine ja Charney 2002; Dettling ja Toute, 2004), mis kinnitas, et mida kauem füsioloogiline stressisüsteem puhata saab, püsides puutumatu ja häirimatuna, seda tugevamad on närvid täiskasvanueas (57).

Tekib õigustatud küsimus, mis tekitab lapsel stressi? Esmalt, mis on stress? See on väliste nõuete ja inimese toimetulekuoskuste vaheline konflikt, mis ei sõltu vanusest.

Kui täiskasvanud ehk oskavad psühholoogiliselt ennast ka ise kaitsta, siis väheste kogemustega laps ei tule sellega kuidagi toime. Loomulikult on stressi poolt eriti ohustatud nooremad, 1-3-aastased väikelapsed.

Watamura uurimisrühm tõdes, et alla kolmeaastastel lastel tõusis kortisoolitase (stressihormoon) ühtlaselt kogu päeva jooksul, püsides kõrgena hommikust õhtuni. Niisiis püsis mudilase stressitase kollektiivis kogu päeva kõrgena. Seda aga ei täheldatud kodus olevatel lastel (59).

Küllap suudaks iga täiskasvanu ka ise lapse stressi tekitavad põhjused välja tuua: lahusolek lähedasest on väikelapsele tõeline stressi allikas (62);igapäevased komplitseeritud nõuded mõjuvad mudilasele kahjulikult ning ka pidev kollektiivis viibimine ehk püsiv suhtlemine on väsitav töö (63). Ka lasteaias valitsev üleüldine lärm on stressi allikas (68). Lühidalt – lasteaialapse stressitase oleneb kolmest olulisest faktorist: lapse vanusest, päeva pikkusest ja rühma suurusest.

Millised on stressi tagajärjed? Sedagi on uuritud mitmete teadlaste poolt (Smider, 2002; Gunnar 1997; Granger jt, 1994, 1996). Stressis laps on kartlikum ja eraklikum, mis omakorda pärsib sotsiaalsust ja kohanemisvõimet. Ka ärrituvus ning puudulik käitumiskontroll seostusid kõrge kortisoolitaseme ehk stressiga (67).

On ju teada, et lapsed on agarad müra tekitajad, samas nad ise kannatavad mürarikkas keskkonnas, eriti halvasti mõjub see keskmisest tundlikumale lapsele. Lärm pärsib kõiki kognitiivseid toiminguid: õppimist, mälu, keskendumist, verbaalset väljendust. Häiriv taustamelu raskendab vaimset tegevust tervikuna, eriti aga lugema õppimist ning loetu mõistmist (69). Vana tuntud tõde on, et paljud lasteaialapsed haigestuvad tihti. Põhjus – stress.Kortisoolitaseme tõus organismis nõrgendab immuunsüsteemi tervikuna, sellega halveneb kaitsevõime ja kasvab viirushaiguste põdemise tõenäosus(75).

Mida teha ja kuidas säästa lapsi? Varases eas sobib emast eemal olemine valutumalt hoidja seltsis kui lastekollektiivis. Tõhusaks abiliseks on korralik uni, vanemate laste puhul piisab ka lebamisest ja mittesuhtlemisest.
Aga juhul kui stressihormooni tase oli juba nõnda kõrgele tõusnud, et see öö jooksul isegi taanduda ei suutnud, osutusid piisavateks abilisteks puhkepäevad, mil laps sai olla kodus. Sarnaselt täiskasvanuga igatseb ka mudilane tööst vabu päevi (77).

Kuna teadlaste uurimistulemused kinnitasid, et kortisoolitase hakkas tõusma kuuendal kollektiivis viibimise tunnil (77), siis pakuvad leevendust ka lühemad lasteaiapäevad.

Tuleb tunnistada, et päris mõtlemapanevad tulemused. Õnneks on lahendused lihtsamad ega eelda raketiteaduse tundmist. Iga vanem soovib anda oma lapsele parimat – armastust, õpetust ja kasvatust, aga vahel jääb siiski midagi nagu puudu. Üks, mida meil napib, on aeg. Aeg, et märgata, kuulata, pühenduda, mõista, nautida. Ma ei väsi kordamast, et lapsepõlv on väga-väga lühike, aga ülimalt oluline aeg harmoonilise inimese kujunemise protsessis.

Soovitan südamest nimetatud raamatu ja selles kirjeldatud uurimistulemustega tutvuda kõigil vanemail ja vanavanemail, eriti aga tulevastel lapsevanematel, kes soovivad oma järeltulijaile võimalikult õnnelikku olevikku ja helget tulevikku.

Originaalartikli leiab siit. 

Avatud väärtuskasvatuse koolitused juba õige varsti

Hea võimalus alustada uut õppeaastat uute praktiliste mõtete ja teadmistega, mida koheselt oma igapäevatöös rakendada saab.

1. KOOLITUS  “Väärtuskasvatus  Tarkuste Hoidise metoodika abil”  toimub
24.septembril Tallinnas
27.septembril Tartus

Koolituse kohta rohkem infot leiab  siit.

2. KOOLITUS “Lastega filosofeerimine ja Tarkuste Hoidise metoodika parimad praktikad”
8.oktoobril Tallinnas

Koolituse kohta rohkem infot leiab siit.

Koolitaja: Merike Mitt
Koolituse kesvus: 8 ak/h

Osalustasu ühele inimesele on 55 eur + km.
Osalustasu sees  on ka mahukas koolitusmaterjal ja kohvipausid.

NB! Registreerudes koolitustele enne 18.septembrit on hind ühele inimesele 49 eur + km.

Lisasoodustus 5%, kui ühest lasteaiast osaleb mitu inimest.

Lasteaed ja kolm müüti

On rohkelt inimesi, kelle arvates lasteaiakasvataja amet on lihtlabane – laste pisaraid ja tagumikke pühkida oskab igaüks.

Käibel on mõned müüdid, mis takistavad nägemast lasteaeda haridusasutusena selle sõna sügavamas tähenduses.

Esimene müüt pärineb meie talupojakultuurist – kõik kasulik peab tulema läbi raske töö. Lasteaias tarkusi vägisi pähe ei topita, nii et alusharidus pole midagi tõsiseltvõetavat.

Kooliõpilaste madal koolirõõm pole näiteks mingi probleem, sest ega haridus pea meeldima.
Kui meie koolis käisime, siis kiristasime ju küll vihast ja vaevast hambaid, järelikult peavad
meie lapsed sama kadalipu läbima.

Mängimine, oh häda, on aga lõbus. Ja tähelepanuta jääb kasvatusteadlaste ja psühholoogide kinnitus, et lasteaias tegeletakse mängu kaudu tähelepanu, tajude, mälu ja kõneoskuse arendamisega. Selliseks arendustööks on ilmselgelt vaja spetsiifilisi oskusi, nii et on suur vahe, millises lasteaias ja milliste õpetajate juhendamisel laps oma päevi veedab.

Seega võib lasteaia mõttena näha koolivalmiduse saavutamist. Oleme ju harjunud, et iga haridusastme sihiks on valmidus järgmiseks astmeks. Millisel astmel tegutsetakse aga õnnevalmiduse nimel – hea, ausa, hooliva, loova ja õnneliku inimese kasvamise nimel? Igal astmel? Kahjuks mitte.

Takistab teine müüt – haridusasutused tegelevad tarkuse suurendamisega ja laste-noorte isiksust ei kujunda. Panus kujundamisesse on aga paratamatu, olgu see siis teadlik või juhuslik. Isiksuse kujunemisele jätavad oma jälje suhtlemismustrid, õpetaja eeskuju, õpetamise protsess, hindamine, motiveerimine ja karistamine jpm. See jälg on sügavam ja mõjutab edasist elukäiku rohkem kui pähe õpitud raamatutarkus.

Lasteaia «jälg» ilmneb otseselt juba koolis, eelkõige suhtlemis- ja õppimispädevuse kaudu. Nii vägivaldsed käitumismustrid ja erinevuste halvustamine kui ka kehv õpimotivatsioon ja vähene koostöötahe on väärtushinnangud. Nende juured on aga koolieelses eas.

Lasteaedades tunnistatakse minu meelest hariduse isiksust kujundavat jõudu teistest haridusastmetest enam. Samuti on lasteaiaõpetajad õhinaga vastavatest teadmistest huvitatud
(vt www.eetika.ee/831558). Ja jumal tänatud, sest selles eas on laste suunamine märksa lihtsam ja eeskuju roll tohutult suurem.

Aga kodu roll väärtuste kujunemisel? Jah, kodu mõju on tohutu. Aga olgem ausad – kodune väärtuskasvatus on paljuski juhuslik.

Kui ma näiteks enesevalitsuse kaotan ja raevunult oma mudilase peale karjun, siis jätab see oma jälje. Laps haavub ja õpib, et nii see elu käib. Küllap peagi ka jäljendab. Kui tihti me viitsime end analüüsida, oskame selliseid seoseid luua ja suudame protsessi teadlikult juhtida?

Just see on kolmas müüt – arvatakse, et lasteaia väärtuskavatus on kodusega võrreldes tühine. Aga kui palju on tegelikult kodusid, kus on lisaks ajale ja tahtmisele ka oskust väärtuste kujundamisega mõtestatult ja järjekindlalt tegeleda? Kus ollakse ühiskonnast ja selle hädadest kolm sammu ees? Loodan, et neid on palju, nii et kodud ja lasteaiad saavad oma jõud ühendada.

Nelli Jung, Tartu Ülikooli eetikakeskus
Postimees 28.08.2010

Autor on äsja ilmunud TÜ eetikakeskuse ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi välja antud raamatu «Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias» toimetaja.

Inimese väärtushinnangutele pannakse alus lasteaias

Inimese väärtustele pannakse alus väga varases eas ja kodu kõrval on väärtuste kasvatamisel oluline roll ka lasteaial.

«Hariduse puhul räägitakse liiga palju koolist ja jäetakse märkamata, kui suur roll on kodu kõrval just lasteaial lapsest isiksuse kujundamisel. Et meie lastest kasvaksid sõbralikud, hoolivad, sallivad, ausad inimesed, kes on samal ajal võimelised olema ühel hetkel ka töökad, ettevõtlikud, loovad ja osalustahtelised,» märkis Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop.

Tema sõnul räägitakse praegu sellest, et just need omadused on meie ühiskonnas inimestel puudu ja see on tõesti nii. «Kui küsitakse, mismoodi seda olukorda parandada, siis ma arvan, et meil ei ole muud võimalust, kui kasvatada uus põlvkond teistmoodi üles.»

Selleks, et lasteaiaõpetajatele näpunäiteid anda, kuidas lastes häid väärtusi kasvatada, andis TÜ eetikakeskus koos Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudiga välja raamatu «Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias».

Sutrop märkis, et väärtuskasvatus ei ole ainult traditsiooniliste väärtuste nagu ausus, hoolivus või vastutustunde kasvatamine. «Mõtleme väärtuste all väga laialt neid isikuomadusi, mida inimeses näha tahame.»

«Ma oletan, et täiskasvanud tahaksid eelkõige, et inimene tema kõrval oleks hooliv, salliv, aus, sõbralik,» rääkis Sutrop. Kui aga ühes uuringus küsiti laste käest, mida nad arvavad, milliseid väärtusi lapsevanemad neis tahaksid kasvatada, siis nende arvamustest tulid välja vastutustunne, hea käitumine, hea õppeedukus ja hügieen.

«Järelikult tuleb meil lapsevanemate ja õpetajatena mõelda, et äkki me oleme mõned lihtsad asjad unustanud ja pööramegi kasvatuses liiga palju tähelepanu niisugustele asjadele,» sõnas Sutrop.

Samuti oli ta kuulnud lasteaiaõpetajatelt, et kõige raskem on õpetada viimases rühmas olevaid lapsi, kuna järsku hakkavad nende vanemad huvi tundma selle vastu, kas poisid-tüdrukud oskavad ikka juba piisavalt hästi lugeda, arvutada ja saavad ikka kooli sisse.

«Siis äkki arvatakse, et last on vaja valmistada ette järgmiseks astmeks, mis ei ole tegelikult üldse inimese arenguga niimoodi seotud,» imestas ta. «Ma arvan, et tegelikult peab lasteaed olema koht, mis valmistab inimest ette õnnelikuks eluks.» Selleks peaks Sutropi hinnangul õpetama last tundma iseennast, oma võimeid, samuti mõistma enda emotsioone ja nendega hakkama saama.

Merike Tamm

Postimees 28.08.2010