Lasteaed ja kolm müüti

On rohkelt inimesi, kelle arvates lasteaiakasvataja amet on lihtlabane – laste pisaraid ja tagumikke pühkida oskab igaüks.

Käibel on mõned müüdid, mis takistavad nägemast lasteaeda haridusasutusena selle sõna sügavamas tähenduses.

Esimene müüt pärineb meie talupojakultuurist – kõik kasulik peab tulema läbi raske töö. Lasteaias tarkusi vägisi pähe ei topita, nii et alusharidus pole midagi tõsiseltvõetavat.

Kooliõpilaste madal koolirõõm pole näiteks mingi probleem, sest ega haridus pea meeldima.
Kui meie koolis käisime, siis kiristasime ju küll vihast ja vaevast hambaid, järelikult peavad
meie lapsed sama kadalipu läbima.

Mängimine, oh häda, on aga lõbus. Ja tähelepanuta jääb kasvatusteadlaste ja psühholoogide kinnitus, et lasteaias tegeletakse mängu kaudu tähelepanu, tajude, mälu ja kõneoskuse arendamisega. Selliseks arendustööks on ilmselgelt vaja spetsiifilisi oskusi, nii et on suur vahe, millises lasteaias ja milliste õpetajate juhendamisel laps oma päevi veedab.

Seega võib lasteaia mõttena näha koolivalmiduse saavutamist. Oleme ju harjunud, et iga haridusastme sihiks on valmidus järgmiseks astmeks. Millisel astmel tegutsetakse aga õnnevalmiduse nimel – hea, ausa, hooliva, loova ja õnneliku inimese kasvamise nimel? Igal astmel? Kahjuks mitte.

Takistab teine müüt – haridusasutused tegelevad tarkuse suurendamisega ja laste-noorte isiksust ei kujunda. Panus kujundamisesse on aga paratamatu, olgu see siis teadlik või juhuslik. Isiksuse kujunemisele jätavad oma jälje suhtlemismustrid, õpetaja eeskuju, õpetamise protsess, hindamine, motiveerimine ja karistamine jpm. See jälg on sügavam ja mõjutab edasist elukäiku rohkem kui pähe õpitud raamatutarkus.

Lasteaia «jälg» ilmneb otseselt juba koolis, eelkõige suhtlemis- ja õppimispädevuse kaudu. Nii vägivaldsed käitumismustrid ja erinevuste halvustamine kui ka kehv õpimotivatsioon ja vähene koostöötahe on väärtushinnangud. Nende juured on aga koolieelses eas.

Lasteaedades tunnistatakse minu meelest hariduse isiksust kujundavat jõudu teistest haridusastmetest enam. Samuti on lasteaiaõpetajad õhinaga vastavatest teadmistest huvitatud
(vt www.eetika.ee/831558). Ja jumal tänatud, sest selles eas on laste suunamine märksa lihtsam ja eeskuju roll tohutult suurem.

Aga kodu roll väärtuste kujunemisel? Jah, kodu mõju on tohutu. Aga olgem ausad – kodune väärtuskasvatus on paljuski juhuslik.

Kui ma näiteks enesevalitsuse kaotan ja raevunult oma mudilase peale karjun, siis jätab see oma jälje. Laps haavub ja õpib, et nii see elu käib. Küllap peagi ka jäljendab. Kui tihti me viitsime end analüüsida, oskame selliseid seoseid luua ja suudame protsessi teadlikult juhtida?

Just see on kolmas müüt – arvatakse, et lasteaia väärtuskavatus on kodusega võrreldes tühine. Aga kui palju on tegelikult kodusid, kus on lisaks ajale ja tahtmisele ka oskust väärtuste kujundamisega mõtestatult ja järjekindlalt tegeleda? Kus ollakse ühiskonnast ja selle hädadest kolm sammu ees? Loodan, et neid on palju, nii et kodud ja lasteaiad saavad oma jõud ühendada.

Nelli Jung, Tartu Ülikooli eetikakeskus
Postimees 28.08.2010

Autor on äsja ilmunud TÜ eetikakeskuse ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi välja antud raamatu «Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias» toimetaja.

Lapsepõlves omandatud väärtused põhjustavad tööl vastuolusid

Karin Hango
Äripäev 27.03.2006

Enamiku oma eluväärtustest – mis sobib, mis on lubamatu, kuidas tuleb käituda – omandab inimene lapsepõlves. Nende muutmine hilisemas elus on vaevaline ning toob tavaliselt esile tugevaid tundeid ja vastupanu.

Ehhki ümbritsev maailm on lapsepõlveaegadega võrreldes oluliselt muutunud, on omandatud tõekspidamistest raske loobuda  Ja enda tõekspidamistest loobumine pole sugugi alati mõistlik, sest muidu muutuks inimene selgrootuks, kergesti mõjutatavaks ning kaotaks eneseusalduse.

Väärtuskonflikt tekitab kellelgi asjaosalistest tugeva tunde, et partner teeb midagi valesti. Väärtuskonfliktiga ongi tegemist siis, kui inimeste vahel on väärtustel põhinev erimeelsus, mis käitumises ilmnema hakkab.

Näiteks väldib üks osapool teisega otsekontakti ja annab tagasisidet tagaselja. Või siis ründab teist ümbritsevate inimeste jaoks sageli arusaamatu raevukusega.

Väärtusvastuolu puhul ei too teise osapoole käitumine otsest käega katsutavat kahju, kuid tundub ometi lubamatu. Sageli ei analüüsi või ei teadvusta osapooled ise oma tugevate tunnete põhjuseks olevaid väärtusi – teine inimene lihtsalt häirib ega mõeldagi, miks nimelt.

Kui inimene oma ärrituse või ebamugavuse tagamaid ei teadvusta, muudab see ta kergesti manipuleeritavaks. Teised saavad tema nõrku kohti ära kasutada, teda emotsioonidel põhinevaid otsuseid langetama provotseerida.

Oma väärtuste ja hoiakute täpsem teadvustamine võimaldab langetada kohasemaid otsuseid, sh koostööpartnerite valiku osas. Siis osatakse täpsemalt öelda, kellega saadakse ja tahetakse koos töötada.

Liiati on selge, et isegi teadvustamata negatiivne suhtumine on partneritele tajutav ja tekitab pingeid.

Ennast täpsemalt tundes ja vastuolude põhjusi mõistes on meil rohkem lootust keerukaid või pingelisi olukordi tulemuslikult lahendada. Sealhulgas on võimalik ka enda jaoks häirivat või lausa talumatut käitumist muuta.

Väärtuskonflikti lahendamiseks tuleb esmalt selgelt piiritleda, mis ennast või teist häirib. Igal juhul eeldab väärtuskonfliktide edukas lahendamine oma emotsioonide teadlikku juhtimist.

Märka ja tunnista häirivaid detaile igapäevatöös

Näited igapäevatööst, kus ilmnevad erinevad väärtused

  • Kiiresti arenevas tarkvarafirmas vaieldakse emotsionaalselt selle üle, kui palju vigu tohib programmides olla.
  • Klienditeenindajate juht tellib ärritatuna oma alluvatele koolitust, et nad “ometi aru saaksid, milline riietus ja kõneviis meie firmasse sobivad”.
  • Spetsialistid arutlevad koolitusel pikalt selle üle, et juhid on nendega suheldes liiga “tähtsust täis”.
  • Spetsialisti häirib, et kolleegid kasutavad tema oskusteavet ära “ja isegi ei täna”.
  • Tootmisjuhid kurdavad, et nende firma müügiinimesed räägivad omavahel, et küll tootmine hakkama saab, ega vaevu kavandatavaid tehinguid nendega kooskõlastama.
  • Töötajad heidavad müügiosakonnale ette liiga keerukate projektide müümist.
  • Töötaja solvub, kui juht ei luba tal firma nõupidamise ajast kliendiga kohtumisele minna.
  • Juhti ärritavad töötajad, kes täpselt töölepingut järgivad ja punkt kl 17.00 lahkuvad. 

Strateegiaid väärtuskonflikti lahendamiseks

  • Ära vaidlusta inimese väärtusi. Püüa pigem kokku leppida teistele vastuvõetava käitumise osas. Näiteks võib kokku leppida, et teenindaja vabandab rahulolematu kliendi ees isegi siis, kui ta oma käitumises probleemi ei näe.
  • Püüa uut väärtust “müüa”. Püüa partnerile argumenteeritult tõestada, miks uus väärtus on praeguses olukorras tema vanast parem. Nagu müügi ja veenmise puhul ikka, on oluline ka partnerit kuulata ja oma argumente tema mõtlemise ja tõekspidamistega kohandada.
  • Pea läbirääkimisi. Avalda oma seisukohti koos partneri kuulamise ja ühise lahenduse otsimisega.
  • Näita eeskuju ja kommenteeri seda. Näiteks suhtle pealiskaudse teenindaja juuresolekul sõbralikult ja süvitsi kliendiga ning pärast maini: “Ma arvasin, et teda tuleks rääkima õhutada, ja ma sain teada, et teda huvitab eelkõige pigem kvaliteetne lahendus.”
  • Vaata üle oma väärtused ja suurenda sallivust. Kindlasti pole kõik, mida sinu lapsepõlves peeti väärtuslikuks ja õigeks, seda enam tänapäeval. Näiteks suhtlemisvahendid, keelekasutus ja riietus on vahepeal palju muutunud.