Äli Leijen, Margus Pedaste: kas «eliitkooli» pärast on mõtet nutta?

Lapsevanemaid erutavad koolikatsed väga, aga kas tegelikult on mõtet püüda oma lapsi panna üksikutesse populaarsetesse koolidesse, kui me teame, et tulemuste vahed on olematud ning vahel võib «eliitkooli» pääsemine olla lapsele isegi karuteene, kirjutavad Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi professorid Äli Leijen ja Margus Pedaste.

Tartu abilinnapea Tiia Teppan innustas Tartu Postimehes (24.04.2017) tegema koolivalikut pingevabalt. Suur osa koolide «sisseastumiskatseid» on selleks aastaks küll juba läbi, kuid ülikoolides alles ees. Ehk on just nüüd hea aeg mõlgutada mõtteid koolikatsete mõistlikkuse üle haridusteadlaste vaatest.

Sissejuhatuseks väike lugu.

– «Kuidas teil katsed läksid?»
– «Halvasti. Väiksem tüdruk ei saanudki õega samasse kooli. Ta on muidu võimete poolest isegi nutikam, aga katsetel ei vedanud. Me ei käinud ju eelkoolis, seal oli neid nipiga ülesandeid treenitud.»
– «Mis nüüd saab siis?»
– «Ei tea. Kõik nutsime. Plaan B-d meil ausalt öeldes polegi.»

Kas tuleb tuttav ette? Suuremates Eesti linnades on ikka koole, kus püütakse «koorekihti» ja korraldatakse selleks katseid. Igal aastal jätkub soovijaid, kelle hulgast valida. Mõned saavad õnnelikuks, palju enamad peavad pettuma. Lapsevanem on kurb ja võib-olla just oma vanemate reaktsiooni pärast ka väike laps, kes ei suutnud olla «tasemel». «Kas ma olen oma vanemaid alt vedanud? Ise ma ju küll aru ei saa, mis neil koolidel vahet on. Ma tahan olla lihtsalt laps!» Veel rohkem peavad edaspidi üle elama need lapsed, kellel katsetega vedas, kuid kellele vanemate valitud kool tegelikult ei sobi. Miks ei sobi? Sest katsed ei anna enamasti teaduslikult korrektset tulemust, alust laste eraldamiseks mingitesse rühmadesse. Hinnatakse rohkem vanemate ja eelkooliõpetajate tublidust, mitte lapse vaimset võimekust või arengupotentsiaali. Tihtipeale ei olegi võimalik sellises vanuses tulevikku õigesti prognoosida.

Ema ja isa tahavad oma lapsele parimat. Mõistagi siis ka parimat kooli – aga kas parimate akadeemiliste tulemustega, teatud ainevaldkonna pingerea eesotsas või hoopis sellist, mis loob parimad eeldused maailma mitmekesisuse tundmaõppimiseks ja enda igakülgseks arendamiseks? Koolikatseid on aastaid nii kritiseeritud kui kaitstud. Ka ülikoolis on proovitud nii riigieksamitepõhist vastuvõttu kui tehtud akadeemilist testi ja muid valdkonnaspetsiifilisi teste. Miks sellega ikka kaasa minnakse? Mõni vanem usub oma lapse võimekusse või üliõpilane enda kõrgesse tasemesse ega taha aega raisata, kuni nõrgemaid järele aidatakse. Mõni loodab, et tugevamate kaaslaste eeskuju veab ka teda kiiremini edasi. Mõni kardab, et piirkonnakoolis on probleemsed lapsed ja nõrk distsipliin.

Kas need hirmud ja lootused on põhjendatud? Missugusest koolisüsteemist võidavad kõige enam lapsed ja ühiskond? Haridusteadlastena peame välja ütlema: kui eesmärgiks on lapse igakülgne areng, tervis, toimetulek, tööalane edukus ja õnnetunne, siis puuduvad tõendid, et nn eliitkool sellele tingimata kaasa aitaks. Pigem võib kõrgete nõudmistega õppekeskkond endaga kaasa tuua läbipõlemisohu ja terviserikke.

Koolivalikul ja kooli arendamisel targa otsuse tegemiseks toome uuringute põhjal välja kolm mõtet:

  1. Eestis ei olene akadeemiline tulemus kuigi palju sellest, kus põhikoolis käia;
  2. akadeemiliste tulemuste kõrval on üha enam vaja üldoskusi ja avatust, mille arendamiseks on parim mitmekülgne kool;
  3. parem olla suur kala väikses tiigis kui väike kala suures meres.

Miks pole koolil ja koolil vahet?
Rahvusvaheline OECD PISA uuring näitab, et Eestis varieeruvad 15-aastaste noorte akadeemilised tulemused kooliti ainult kaheksa protsenti. Mida see tähendab? See näitab, et kui õpilane saab «eliitkooli», siis on tal üliväike tõenäosus saada paremaid tulemusi kui ükskõik millises teises Eesti koolis. Tegelikult ütlevad teadlased isegi, et kui see näitaja on alla kümne protsendi, siis sisulist vahet ei ole. Kas pole paradoksaalne – valitud õpilased ei saa valitud koolides üldjuhul paremaid tulemusi kui mittevalitud õpilased täiesti tavalistes koolides? See on märk sellest, et meie koolid ja seal töötavad õpetajad ei jõua sugugi nii erinevate tulemusteni, nagu mõnikord tunduda võib. Meil on koolides väga tublid õpetajad. Tõsi, PISA ei mõõda kõike. Samas mõõdab see siiski mitut olulist asja. Mõõdab näiteks seda, kuidas õpilased oskavad teadmisi kasutada probleemide lahendamisel loodusteadustes ja matemaatikas ning kuidas nad oskavad lugemisel teksti analüüsida.

Miks on hea see kool, kus on koos erinevad inimesed?

Kui akadeemiliste tulemuste poolest on meie koolid niikuinii sarnased, siis peaks edasi vaatama, mida homsetes ametites vaja on. Tartu Ülikooli vaade nüüdisaegsele õpikäsitusele ütleb: avatust muutustele ja mitmekülgsusele, uue õppimisele ja koostööle. Selleks on vaja, et meie koolid oleksid võimalikult mitmekülgsed. Mitmekülgne kool on hea kool. Mitmekülgne on erineva kultuurilise taustaga, haridusliku võimekusega või ka erinevate huvidega lapsi koondav kool. Igal lapsel on oma tugevused ja nõrkused. Igaühel on midagi, millega teiste seas särada, ja midagi, milles sõpradele toetuda. Iga laps on väärtuslik oma erilisuses.

Mitmekülgne kool saab teoks kaasava hariduse kaudu. See on lähenemine, mis kaasab koos õppima kõik õppijad – sõltumata nende eripäradest. Mõni laps on eriliselt andekas matemaatikas, mõnel on lugemisraskused. Mõni on väga musikaalne, kuid ei oska oma emotsioone hästi kontrollida. Mõni on üliheade füüsiliste võimetega, kuid vajab kõne- ja keeleharjutusi. Mõni vajab abi ratastooliga liikumisel, kuid oskab väga hästi teistega suhteid luua või midagi õpetada. Mõnel on huvitavad kultuurilised tavad ja mõni ei räägi pea üldse seda keelt, milles põhiliselt õpitakse. Mõnele meeldivad poisid ja mõnele tüdrukud.

Nad kõik on meie inimesed ja igaühel neist on potentsiaal anda ühiskonda oma tähtis panus. Mida mitmekesisem on koolikeskkond, seda laiemad on võimalused tänapäeval nii oluliste sotsiaalsete oskuste, aga ka enesemääratlus-, kultuuri- ja väärtuspädevuse ning kodanikupädevuse arenguks. Sellises koolis õpime olema paremad inimesed, erinevusi märkama ja mõistma ning üksteisega paremini koos elama.

Miks on sageli hea «eliitkoolist» eemale hoida?

Kolmas mõte on suunatud neile, kes püüavad iga hinna eest panna oma last «maailma parimasse» kooli. Hoolimata sellest, et akadeemiliste tulemuste osas ei ole Eesti koolid kuigi erinevad ja parim arenguvõimalus võiks olla mitmekülgses koolis. Kurb on ehk kuulda, aga suurem osa oma lapse «eliitkooli» pannud vanematest teevad lapsele karuteene. Teadusmaailm tunneb selle põhjust tiigiefekti nime all. Lühidalt tähendab see seda, et me võrdleme ennast tüüpiliselt lähima grupiga, mitte kogupopulatsiooniga. Sellest kujuneb ka hinnang iseendale ja motivatsioon edasitegutsemiseks. Klass jaotub mitme teise grupi kombel osadeks. Esimese kolmandiku hulgas on hea olla ja viimases kolmandikus olemine seab meie enesehinnangule tõsise proovikivi. Laps areneb paremini ja on hiljem edukam, kui ta saab oma õppekeskkonnas eduelamuse. Parem on olla suur kala väikses tiigis kui väike kala suures meres.

Tiigiefekti on huvitavalt vaadeldud USAs. Seal võrreldi maailma absoluutsesse tippu kuuluvate ülikoolide (Harvard, MIT, Yale, Princeton, Columbia, Stanford, Chicago) doktorikraadiga lõpetanuid nendega, kes lõpetasid kõrgkoolides, mis ei kuulunud esimese kolmekümne hulka. Analüüs näitas, et üks protsent tippülikoolide parimaid lõpetajaid avaldab lõpetamisele järgneva kuue aastaga keskmiselt kolm-neli tipptasemel teadusartiklit. See on suurepärane. Kui aga vaadata samades ülikoolides lõpetanutest nn tagumist 80–90 protsenti, siis nemad avaldavad alla ühe artikli ja n-ö alumisse poolde jäävad doktorid ei avalda enamasti ühtegi artiklit. Samas on nende pingerea viimaste ülikoolidega nii, et tihtipeale ei taheta isegi öelda, kui seal lõpetatakse. Kui aga vaadata tulemusi, siis on seal üks protsent parimate hulka jõudnutest avaldanud lõpetamisjärgsetel aastatel keskmiselt veidi üle ühe artikli. Seega väga väiksest tiigist tulnuna tihti rohkem kui üheksa kümnest «eliitkooli» lõpetajast. Igal juhul on nende andmete põhjal parem olla väikses tiigis kümne protsendi paremate hulgas kui suures meres tagumise 50 protsendi hulgas.

Seega võime koolikatsetega lastele tõesti pigem halba teha ja igal juhul tuleks ka kõikides «eliitkoolides» rohkem mõelda neile lastele, kes teatud pingerea järgi viimasesse kolmandikku jäävad. Edukad koolid ja ülikoolid on seda teinud ning otsinud võimalusi, kuidas kõigile õppijatele enesega rahuloluks rohkem võimalusi pakkuda. Seda siis näiteks spordi-, kunsti- või muude aineringide kaudu.
Kokkuvõttes kutsume üles mõtlema. Eelkõige koolijuhte. Kas te ikka tahate järgmisel aastal koolikatsetega jätkata või olete valmis liikuma nüüdisaegse õpikäsituse radadel ja võtma kursi koolile, kus igal lapsel on hea olla – mitmekülgsele koolile. Kuni koolikatsed jätkuvad, soovitame lapsevanematel koolivalikul mõelda eelkõige lapsele – et parimatest kavatsustest ei sünniks hoopis karuteenet.

Äli Leijen on Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor, haridusteaduste instituudi juhataja.
Margus Pedaste on Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor, Pedagogicumi juhataja.

Originaalartikkel on leitav siit: https://arvamus.postimees.ee/4123439/ali-leijen-margus-pedaste-kas-eliitkooli-parast-on-motet-nutta?_ga=2.48254566.1933369160.1495531300-1513579766.1467132900

Hea kooli ja hea lasteaia konkursid algavad taas kevadel

Tartu Ülikooli eetikakeskusel on rõõm välja kuulutada konkursid „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ ning „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“. Ka 2016. aastal algavad konkursid juba kevadel, et koolid ja lasteaiad võiksid oma valmivate tööde kohta tagasisidet saada juba protsessi käigus.

Möödunud aastal saime kinnitust, et jooksvalt tagasiside saamine oli koolidele tänuväärne tugi konkursitöö kirjutamisel. Seetõttu pakume sarnast võimalust ka tänavu. Tööde esitamise esimene tähtaeg on 20. mail. „Kevadel esitatud tööd ei pea olema lõplikult viimistletud. Need koolid ja lasteaiad, kes oma töö selleks ajaks esitavad, saavad lihtsalt põhjaliku tagasiside, samuti pakume koostööd ekspertidega,“ selgitab hea kooli projektijuht Nele Punnar. „Konkursi lõpptähtaeg on endiselt novembris – lõplikke töid ootame 1. novembriks,“ lisas Punnar.

„Sellel aastal oleme hea kooli ja lasteaia mudelit täiendanud väärtuspõhist eneseanalüüsi sisaldavate küsimustega,“ lisab väärtuskasvatuse kooli projektijuht Mari-Liis Nummert. Tiitli „Väärtuskasvatuse kool 2015“ pälvinud Ilmatsalu kooli direktor Anu Köidam kinnitab: „Professionaalidelt saadud tagasiside oli eneseanalüüsi kirjutamisel suureks toeks. See aitas näha täiendamist vajavaid kohti töös. Julgustan kõiki koole konkursil osalema: sa näed selle töö tegemise käigus oma kooli nende nurkade alt, mida varem pole näinud.“

„Väärtuskasvatuse lasteaed 2015“  tiitli pälvinud Pärnu Lasteaia Pillerpalli direktor Sirje Kessleri sõnul andis konkursil osalemine ja töö koostamine neile tervikliku pildi lasteaias toimuvast: „Oma tegevuste analüüsimine võimaldas näha igapäevatööd teise pilguga. Tänu konkursitööle oleme põhjalikult endasse vaadanud; see on aidanud mõelda, kuidas edasi minna. Nüüd küsime iga tegevust planeerides, miks me seda teeme. Tunnustus on kõige selle juures lihtsalt boonuseks.“

Konkursil osalemisega kandideerivad koolid tiitlitele „Hea kooli rajaleidja 2016“ ja „Hea kooli edendaja 2016“ ning „Väärtuskasvatuse kool 2016“.

Lasteaiad kandideerivad tiitlitele „Hea lasteaia rajaleidja 2016“ ja „Hea lasteaia edendaja 2016“ ning „Väärtuskasvatuse lasteaed 2016“.

Konkursi „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ kirjeldus ja tingimused

Konkursi „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“ kirjeldus ja tingimused

Lisainfo
Nele Punnar
TÜ eetikakeskuse projektijuht
tel: +372 5285783
nele.punnar@ut.ee

Kuidas kasvatada õnnelikuks

Leidsin viimasest Õpetajate Lehest suurepärased mõtted väärtuskasvatuse teemadel ühelt koolijuhilt.

Toon siin välja mõtteid, mida väärtusarendajana ka ise hea meelega rõhutan.

 Hea lapse kasvatamiseks on tarvis tervet küla

Hiina vanasõna

  •  Täiskasvanute poolt on oluline teha selgeks piirid lubatu ja keelatu vahel ehk „piiride tundmine on õnneliku elu aluseks“. Olles ise käinud vaatlejana eri kooliastmete tunde külastamas, on selgelt näha, et distsipliini hoidmisel on tunnis oluline osa. Kui piirid pole paigas, siis ei saa keskenduda ka muule olulisele, olgu selleks siis aine tundmine või isiksuse kasvatamine.
  • Selleks, et ühes organisatsioonis oleks hea olla, saaks keskenduda oma põhitegevusele ning et seal töötaksid õnnelikud inimesed, peaks omavahel kokku leppima teatud kindlates põhimõtetes, väärtustes ja neile vastavates käitumistes. Toila Gümnaasiumis kaasati ka õpilasi ning leiti, et esialgu tuleks fookusesse võtta vaid kõige olulisem. Kui reegleid on liiga palju, siis kaovad nad ära nii paberitelt kui inimeste meelest.
  • Väärtused on tegelikult reeglid. Need on kokkulepped, mis näitavad ära, mida me koos kõige rohkem väärtustame, kuidas oma ühist missiooni läbi viime. Toila Gümnaasiumist sain juurde hea mõtte, et „Reeglid on täitmiseks, ja kui neid täita ei saa, siis tuleb reegleid muuta.“
  • Suurim kasvataja on eeskuju ehk alustada tuleb koolis töötavatest täiskasvanutest. Kui õpetaja ise kasutab tunnis mobiiltelefoni, siis ei saa nõuda õpilastelt, et nemad seda ei teeks.
  • Tihti kipuvad õpetajad otsima vabandusi, et „kodu on lapse kujunemisel kõige olulisem ja meie siin enam midagi muuta ei saa.“ Seda tehakse eriti nn probleemsemate laste puhul. Seda fakti, et kodu ja perekond kujundavad last alguses kõige rohkem, ei saa me eitada. See on fakt. Aga õpetajal on võimalus väärtuskasvatuse abiga anda lapse kasvamisse oma oluline osa. Lasteaed ja kool on kohad, kus lapsed käivad järjepidevalt ja seal on võimalik väärtusi teadlikult ja süstemaatiliselt suunata. Õpetajatel on lisaks võimalusele ka vastutus. Vastutus tuleviku ees. Lõppude lõpuks ei ole mitte vähetähtis küsimus: millist tulevikuühiskonnas õpetaja ise elada tahab? Sest tänased kooliõpilased paarikümne aasta pärast seda just kujundama hakkavadki.

Toila Gümnaasiumi juhi mõtted väärtuskasvatuse teemadel lubavad tõepoolest loota, et seal koolis tegeldakse väärtuskasvatusega ka sisuliselt. Et sealt koolist võib leida õnnelikke töötajaid, õnnelikke lapsi.

Merike Mitt

Kuidas kasvatada õnnelikuks

Külli Guljavin, Toila gümnaasiumi direktor
Õpetajate Leht 4. mai 2012

Põhikooli riiklik õppekava näeb ette, et kool kujundab väärtushoiakuid ja -hinnanguid, mis on isikliku õnneliku elu ja ühiskonna eduka koostoimimise aluseks. Millised väärtused on kodaniku ja ühiskonna eduka koostöö eeldus ja kes on õnnelik inimene?

Kooli ülesanne on kujundada inimene, kes tunneb ühiskonnas üldtunnustatud väärtusi ja kõlbluspõhimõtteid, järgib neid koolis ja väljaspool kooli, ei jää ükskõikseks, kui neid eiratakse, ning sekkub vajadusel oma võimaluste piires. Koolitusel kuuldust meenub, et õnnetud on lapsed, kellele täiskasvanud pole lubatu ja keelatu piire selgeks teinud. Sel juhul võib eeldada, et piiride tundmine on õnneliku elu üks aluseid.

Õppekava peaks olema vahend nende piiride tunnetuse kujundamiseks, aga tihti juhtub, et hirmust ebaõnnestuda tasemetöödes või riigieksamitel õpetatakse tunnis ainult ainet. Koolijuhi ülesanne on õpetajatelt pingeridade pinge maha võtta ja tuletada meelde eesmärki kujunda­da õpilastest õnnelikud inimesed. Õnnelik on see, kes teab, mida elult tahab, ning kel on oskused ja isikuomadused, mis aitavad soovitut saavutada. See eeldab, et koolis töötavad õpetajad peavad ennast õnnelikeks inimesteks.

Meie elu juhib lugematu arv reegleid. Püüdsime kooli kodukorda sisse viia kõik PGS-iga ettenähtu. Sai kaheksa lehekülge teksti, mida on liiga palju, et nii kooli töötajad kui ka õpilased seda une pealt teaksid. Leidsime lahenduse: juhtkond ja ÕOV lepivad kokku nõudmistes, mida tuleb vaieldamatult täita, ja need reeglid on nähtavad igal pool – kodulehel, kooli päevikus, plakatitel koridoride ja klasside seintel. Kõigi ülesanne on jälgida, et neid täidetakse.

Noorte väärtuskasvatuses algab kõik koolis töötavatest täiskasvanutest. Õpetajate hulgas on neid, kes ise tähtaegadest kinni ei pea ega nõua seda ka õpilastelt. Õpilased on maininud, et mõttetu on tähtajaks tööd esitada, sest enda jaoks tähtaega pikendanud saavad tihti parema hinde kui need, kes kas või une arvelt töö tähtajaks esitavad. Ka vahetusjalatsite teema ei puuduta ainult õpilasi. Suhted, tunniks valmistumine, kord tunnis, selle alustamine ja lõpetamine, teretamine, kord sööklas, kooli vara hoidmine on teemad, mis vajavad läbirääkimist ja parandamist nii õpilaste kui ka õpetajate arvates. Iga asi vajab just nii palju aega, et saada selgeks ja muutuda harjumuseks, mingu nädal või kuu. Otsustasime, et reeglid on täitmiseks, ja kui neid täita ei saa, siis tuleb reegleid muuta.

Kodu roll lapse väärtushinnangute kujundamisel on kooli omast suurem, aga kool ei peaks pugema selle taha, vaid keskenduma asjadele, mis on tema võimuses. Hiina vanasõnagi ütleb, et hea lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla.

Meedia, väärtused, identiteet ja kunstikasvatus

Meedia, väärtused, identiteet ja kunstikasvatus

Erkki Hulkki ,  pedagoogikamagister EPL  27. veebruar 2007  

Me elame meediast küllastunud ajal, mil kultuur põimub üha enam eri liiki meediaga. Kultuur muutub meediakeskseks ja meediast saab kultuur. Meediakesksuse all tuleb mõista protsessi, milles meedia küllastab järjest rohkem nii ühiskonda, kultuuri, identiteeti kui ka argielu.

Tänapäeva meedia on pidevalt laienev nähtus, milles põimuvad mitmesugused suhtlusvahendid. Meedia mõiste hõlmab nüüdisajal ka palju muud peale teabevahetuse. Selle all võib mõista info- ja sidetehnoloogiat ning arvuti- ja konsoolimänge, mille põhieesmärk on meelt lahutada, mitte teadmisi pakkuda. Oleme jõudmas olukorda, kus selgelt eristuvaid meediavorme on raske esile tuua. Võib kõnelda multimeediast ja meediakultuurist. Me elame meediast tihedalt läbi põimunud ajal, mis tähendab seda, et meedia saadab meid nii argipäeval kui ka meelt lahutades, tööl ja vabal ajal.

Viimaste aastate moderniseerumine on olnud lääne kultuuriruumis väga kiire ja ulatunud sügavale. Teabevahendite ja infotehnoloogia areng toob noorte ellu järjest uusi elemente, muutes oluliselt nende maailmapilti ja juhtides samal ajal ühiskonda täiesti uue reaalsusmudeli suunas. Kuidas on see kiirenev areng mõjutanud eestlaste väärtusi ja identiteeti?

Milline on noorte suhe meediaga? Ühe Soomes tehtud uuringu kohaselt ei ole laste ja noorukite suhted meediaga seotud teadmiste hankimisega, vaid pigem ajaviite, nautimise ja elamustega. Seda võib iseloomustada naudingu mõiste kaudu.

Meelelahutuse osakaal lääneriikide televisioonis, ajakirjanduses ja filmides suureneb pidevalt. Sellega kaasneb omakorda kogu kultuuri muutumine meelelahutuslikumaks. Näiteks eelmisel nädalal oli üks Soome vaadatumaid telesaateid noorte lauljate võistlus “Iidolid”, mis on tehtud sisseostetud saatevormingus. Saade otsib tuleviku pop-staare ja kandidaadid on väga noored. See ei ole viktoriin, nagu te teate.

Kommunikatsioonirevolutsioon

Kultuuriuurijate arvates on üks tänapäeva lääne kultuuri arengu märke ajaloosidemete katkemine. Soomes tehtud uuringu kohaselt hakkab noorte ajaloomõiste ahenema. Nn ajalootust tingib see, et üha tugevamini tõuseb kogemuses esi-plaanile see, mis on siin ja praegu. Internet, televisioon, mobiiltelefonid ja arvutimängud seovad noori üha tugevamini praeguse hetkega. Tundes vaid seda, mis on siin ja praegu, jääb kogemusest välja ajalugu, kultuuripärand ja traditsioon.

Need nn kommunikatsioonirevolutsiooni tegurid – internet, arvutid ja mobiiltelefonid – suunavad tänapäeva noorte elu pidevalt “kontsentreerituma oleviku” suunas. Kultuuri ja ühiskonna olevikuvormi kinnistumine ja elurütmi kiirenemine nõrgestab sidet kultuuripärandiga. Internet mõjutab tänapäeval noorte väärtusi ja ellusuhtumist väga oluliselt. Kiired kultuurimuutused sunnivad muutma ka kultuuripärandi õpetamist ja edasiandmist, eriti ajal, mil laste elu täidavad üleilmastumine ja popkultuur.

Tänapäevast meediakultuuri võib pidada totaalseks ideoloogiaks, mille popkultuuriliste sõnumite abil lapsed ja noorukid õpivad, mida mõelda, kuidas rääkida ja tegutseda, mida selga panna ja millist muusikat kuulata. Selline meedia jagab teavet ja teadmisi, mille alusel noored loovad oma maailmapildi ja identiteedi. Kui noorukite ja laste maailmapilt hakkab kujunema ainult internetist saadava materjali põhjal, on põhjust muret tunda. Mis väärtustele tuginedes noored siis oma arusaamu ja identiteeti kujundavad? Identiteediküsimused on alati oluliselt seotud meediaga. Kõigile kättesaadav meedia ja reklaam mõjutab suures osas seda, kuidas mõistetakse näiteks sugupooli, seksuaalsust, rahvust ja mitmekultuurilisust. Kui me loome endale ettekujutuse tegelikkusest, siis kust mujalt me saame selleks pidevalt teavet kui mitte meediast – ise seda otseselt teadvustamata.

Nii lapsed ja noorukid kui ka kooliõpetajad vajavad vaatenurki ja vahendeid uue meediakultuuri mõistmiseks, vähemalt ajal, mil Eesti majandus, ühiskond ja kultuur elavad üle suuri muutusi ja üleilmastumist. Üleilmastumine sunnib meid mõtestama ümber paljud kultuurilise identiteedi argimõisted ja kultuuri uut moodi mõistma. Selliste suurte muutuste ajal elamine nõuab õpetajatelt selget arusaama, mis väärtusi ja identiteeti kasvatustööga taotletakse. Sõltumatu ja tugeva eestlase identiteedi poole suundumisest võib saada pinget tekitav ja valus kogemus, kui õpetajatel ei ole selget pilti sellest, milline on tegelikult õnnelik inimene ja kuidas saavutatakse hea Eesti elu.

Keelest ja kultuurist

Rahvast ja maad ühendab kõige paremini oma keel ja kultuur. Rahvas, kes loob oma tuleviku neile kahele sambale, püsib ka edaspidi. Ühised kultuurilised mõisted annavad noortele mingisse kultuuri kuulumise tunde, see loob ühendava seose, tunde ühisest identiteedist ja kuulumisest samasse kogukonda. Kultuur on identiteedi moodustumise, hoidmise ja muutmise viiside peategur.
Aga kui Eesti noorte ühine mõisteline süsteem ehk kultuur koosnebki tulevikus üha suuremas osas meedia ja välismaa popkultuuri ainesest? Tuleb meeles pidada, et popkultuuri taga peitub armutu majanduslik-materiaalne mõtlemine ja asjade maailm.

Kultuuri olulisemaid toimemehhanisme on keel – süsteem, mida me kasutame üksteisele sõnumite loomiseks ja edastamiseks.
Keele abil anname maailmale tähenduse. Nii peab ka eesti keele tähenduste ja tähendusvarjundite ning eesti kultuuri kokkupuutepind olema tihe.

Soome kõnekeelde on tulnud ingliskeelseid sõnu nagu mailata (to mail), chattailla (to chat). Teatud piirini on loomulik ja ka tore, et keel rikastub ja uueneb, kuid võõrsõnade teistest keeltest ülevõtmine tekitab küsimusi. Kas sellised uued inglise keelest tulevad sõnad rikastavad soome keelt või hoopis vähendavad keele väljendusvõimet ja noorte lugupidamist oma keele vastu? Kas inglise keel esindab paremat maailma ja paremaid võimalusi kui meie oma emakeel? Kuid samas: kas noorte poolt omaks võetud kultuurilaene võib piirata?

Üks keeleõppe uuendamise võimalusi on uuendada keeleõpetuse vorme ja meetodeid, kuid säilitada vana sisu. Oma emakeele õppimist ei saa reklaamida, kuid selle õpetamise võib teha õpilastele nii köitvaks, et see hoiab üleval koolilaste huvi ja lugupidamist oma emakeele vastu.

Identiteedist ja reklaamist

Meedia mõjutatava reaalsuse pidev muutumine peegeldub noorte identiteedis niimoodi, et identiteedi tekkimisel on püsijoonte ja muutuvate rolliomaduste suhe muutunud. Tänapäeva meediakultuur ja reklaam annavad noortele elust hoopis teise ettekujutuse, kui said nende vanemad Teise maailmasõja järgses Eestis. Tänapäeva Eesti koolilaste vanemad on loonud enda identiteedi teistsuguses kultuurikeskkonnas kui praegusaja noored. Kas põlvkondadevaheline lõhe on seetõttu varasemast suurem? Kui nii, saab selle lõhe ületada identiteediprogrammi kaudu.

Reklaami mõju lastele on Soomes palju ja laialt arutatud. Uue meediakasvatuse vajadusi on arvestatud mitmel moel. Meediakasvatust arendavad haridusministeerium, majandusharidusfond ja meediauuringute sihtasutus.

Soomes on arutatud ka seda, kas peaks teatud reklaamid avalikes kohtades keelama, et lapsed ei oleks sunnitud nägema tänava ääres tugeva erootilise varjundiga inimkehi ega naiste aluspesu reklaame. See teema on oluline, sest näiteks noorte naiste ja tüdrukute toitumishäireid esineb Soomes üha sagedamini. Kust mujalt kui mitte meediast ja reklaamidest saadakse ideaalse naisekeha kuvand?

Reklaami põhieesmärk on müüa tooteid ja teenuseid ehk manipuleerida inimeste vajadustega, kuid samal ajal peetakse uuringute kohaselt reklaami põhiliseks inimeste identiteedi ja tegevuse kujundajaks, vähemalt lääneriikide meedia- ja tarbimiskeskses kultuuris. Seepärast oleks lastel hea õppida koolis tundma turunduskommunikatsiooni aluseid, et eristada reklaami muust teabest ja meediasisust. Samamoodi, nagu lapsed peaksid õppima lugema eesti kultuuripärandit, peaksid nad tänapäeval omandama reklaamikriitilise lugemisoskuse. Reklaamilugemisoskust on vaja, sest noored võrdlevad pidevalt iseennast ja oma arusaamu nähtud reklaamidega ning maailmapildiga, mida need vahendavad. Teisisõnu teevad noored reklaamiga identiteeditööd.

Reklaamivahendite hea näide on Ameerika filmides palju kasutatav toodete näitamise võte product placement, mille puhul tootja ostab filmis oma tootele mingi koha. Filmi peategelane sõidab näiteks kindlat marki autoga ja kõneleb teatud firma telefoniga. Nii pannakse inimesed ostma sama marki autot või telefoni, mis on näiteks James Bondil.

Eluviiside ja lubatavuse normid kanduvad noorteni üha rohkem turunduse ja meedia kaudu. Meedia sisendab noortele neid norme kaunis pakendis, mille sõnum on ainult see, et igaühel on õigus olla eeskuju sarnane, s.t elada reklaamides määratud õige elu normi järgi: olla kaunis, sale ja seksikas. Kust hangivad Eesti noored samastumisobjekte – kas Eesti kultuuritegelaste seast või reklaamidest ja popkultuurist? Kui suur osa mõjudest on eesti ja kui suur osa angloameerika päritolu?

Me ei saa tänapäevast meediakultuuri kuhugi kaotada, seepärast peaks kasvatustöös olema meediakultuur ja eesti kultuur tasakaalus. Identiteediprogrammiga saab luua dialoogi, mille abil noored saavad arendada eesti identiteeti ja selle kaudu mõista, kes nad on ja kuhu kuuluvad.

On oluline mõelda, kelle poole suunavad tänapäeva noored oma soovid ja ootused. Kas see on James Bond või Jaan Kross, Madonna või Evelin Samuel? Identiteedi kujunemine on lõputu ja eluaegne protsess. Kui me ei tea, kust me tuleme, siis ei saa me ka teada, kuhu me läheme.

Näib, et ühiskonnas toimetuleku põhioskus on edaspidi meediakultuuriline – mitmesuguse audiovisuaalse materjali lugemise oskus. Hea meedialugemisoskuse jaoks on oluline erisuguse meedia ja selle keelte tundmine. Meediakultuuris on väga palju kaubastumise, tarbimisele suunatuse ja selle kaudu inimeste üheülbastamise seemneid.

Kool meediakultuuris

Praeguses uues olukorras on kool kaotanud oma monopoolse intellektuaalse ja sümboolse rolli õpetaja ja kasvatajana. See, mida esindab kool ja õppimine, on mõnel määral asendunud popkultuuri ja õppekeskkondade uute võtetega. Õppimine uues õppekeskkonnas ja uute vahenditega ahvatleb noori ning loob ja kujundab samal ajal uue keskkonna identiteedi ja väärtused.

Kooli ja popkultuuri vahel hakkab tekkima pinge. Popkultuur pakub noortele võimalust oma tundeid välja elada. Muusika, filmid ja diskod on kohad, kus noored tunnevad end kodusemalt kui koolis. Kool jääb võõramaks, sest selle keel ja õpetus kõneleb tegelikkusest, mis ei puuduta noori samasugusel emotsionaalsel tasandil. Kooli pakutav materjal peab võistlema ahvatleva ja meeleoluka massimeedia ja popkultuuriga. Probleem on selles, et loogiliselt ja pedagoogiliselt on kool noorte maailmast väga kaugel.

Sellise olukorra ületamiseks läheb vaja vastumeetmeid. Üht arvestatavat võimalust pakuks identiteediprogramm, millega saaks mõtestada ja uurida meedia olemust, popkultuuri ja selle väärtusi identiteedi ja väärtuste kujunemise seisukohast.

Ajal, mil kunsti, tarbetoodete ja meediakultuuri vaheline piir on muutunud üsna ähmaseks, oleks kasulik mõelda, milliseid võimalusi annaks kunstiõpetus identiteediprogrammi osana. Kunstiõpetuse tundide arv Soomes väheneb, kuid rahvusliku ja Euroopa identiteedi seisukohalt ei ole see hea. Mis muu kui kunst õpetaks head maitset, loovust ja asjade seoste leidmist? Eesti rahvusliku eneseväärikustunde ja identiteedi seisukohast on oluline, et noored õpiksid tundma eesti kunsti eri vorme ja perioode. Oluline on ka, et lastele ja noortele antaks juba piisavalt varases eas võimalus luua kunstiga oma suhe.

Esteetika kui teadusharu pakuks võimalust vaadelda väärtuste ja identiteedi küsimusi laiemalt ja sügavamalt. Esteetika võiks olla ka väärtuste ja identiteedi uurimise lähtekoht. Õpetajate ja õpilaste vahel hea dialoogi saavutamiseks oleks kasulik, kui õpetajad teaksid üht-teist popkultuuri, reklaami ja meediakultuuri loogikast ning sellest tulenevatest suurtest muutustest. Esteetika võiks olla üks arvestatavaid teaduslikke identiteediprogrammi kavandamise ja loomise aluseid. Esteetikast lähtuv kunstiõpetus võiks avada väärtuste ja identiteedi küsimustele ja probleemidele sügavamaid ja laiemaid vaatenurki.

See, mida me tajume, on tugevasti seotud sellega, mida me teame. Inimene ei saa tunnetada asju, mida ta ei tea. Kui noorte teadmised koosnevad üha suuremas osas massimeediast saadud teabest, siis ei suuda nad näha ja hinnata nende ümber olevat kultuuripärandit.

Rahvuslik identiteet vajab kasvamiseks ja arenemiseks ennekõike teadmisi oma maa ajaloost, keelest ja kultuuripärandist.

 

MTÜ Väärtuskoolitus - Kalmistu tee 8a, Tallinn 11214, KONTOR - Pärnu mnt 238, Tallinn 11624 - tel: +372 5351 0501 - info(ätt)vaartuskoolitus.ee