Koolirõõmuta kool on lapsele kui sunnitöö

Pärnu Postimees 21.03.2013
Ene-Silvia Sarv
Tallinna ülikooli lektor

Esmaspäeval toimunud Pärnu Kuninga tänava põhikooli 6. hariduskonverentsi “Õnnelik õpilane, õnnelik õpetaja” üheks põhiteemaks oli see, kuidas nii õpilastes kui õpetajates säilitada koolirõõmu.

Tallinna ülikooli lektor Ene-Silvia Sarv rääkis oma ettekandes, milline paistab tänapäeva kool õpilaste endi silme läbi ja mis mõjutab koolikliimat kõige enam.

Miks on koolirõõm tähtis ja kuidas seda kooli juurde tuua?

Milline inimene tahaks kaheksa tundi päevas teha sunnitööd sellest rõõmu tundmata? Sellega pole üldjuhul nõus ükski täiskasvanu, miks siis laps peaks seda tahtma?

Leian, et koolirõõmu suurendamiseks peaksime vähendama hinnete osakaalu ja arvestama iga lapse võimetega. Palju rohkem koolirõõmu on Waldorfi koolides, kus ei panda hindeid ning mille meetodid ja õppekava on disainitud vastavalt lapse vajadustele ja võimetele. Neis koolides on lapsed pingevabamad ja nende näod rõõmsamad, samal ajal ei jää nende toimetulek, teadmised ja õppeedukus sugugi teistele alla.

Individuaalse lähenemise vajalikkusest igale õpilasele on palju räägitud, kuid õpetajad kurdavad niigi suure koormuse üle. Paljud vanemad arvavad, et viiteread tunnistusel tagavad lapse eduka tuleviku.

Õpetajad on sageli koormatud pseudotegevustega. Paljud õpetajad teavad aktiivõppe meetodeid ja käivad vastavatel kursustel, kuid neid kasutada ei viitsi või ei soovi. Ajapuudus on tihti vaid ettekääne, sest kui õpetaja paneb klassiukse kinni, on tema asi, kuidas ta seal töötab. Kui pole aega, tuleb muuta koolipäeva nii, et see aeg tekiks.

Hinnetele keskendumine on kergema vastupanu tee ka vanematele, sest numbreid vaadata on lihtsam kui lapse ja tema õpetajaga rääkida.

Oma ettekandes rääkisite uurimusest, millest selgus, et suur osa Eesti õpilastest peab oma kooli liigselt hinnetele orienteerituks, formaalsevõitu asutuseks. Haridust peetakse rigiidseks süsteemiks, mida on raske muuta.

Kõik algab koolijuhtide ja õpetajate hoiakute muutmisest ning lapsevanemate harimisest. Õpetaja amet on nagu arsti ametki justkui misjonitöö ja koolid peaksid lahti saama töötajatest, kes ei sobi õpetajaks.

Väline surve, mida koolidele avaldatakse, on sageli täiesti arutu. Spetsialistide arvamust ei küsita või küsitakse seda formaalselt, reaalselt neid inimesi seadusloomesse ja teistesse projektidesse kaasamata.

Haridussüsteemi rigiidsus on tihti kasutatav demagoogiline väide. Meil on väga häid ja õpilasesõbralikke koole. Kuidas mõni kool saab muutuda ja mõni ei saa?

Leian, et Eesti koolisüsteemi uuendades on tekkinud pikk rida ebaõnnestumisi alates riigieksamite seadustamisest, mis oli esimene löök hariduse normaalsele arengule.

Eesti hariduse reformimine algas 1987. aastal, kui püüti vabaneda nõukogude koolile iseloomulikust, millel olid tõele au andes ka positiivsed jooned. Reformiprotsess on kestnud üle 20 aasta, see peaks ju olema piisav aeg inimliku koolisüsteemi loomiseks!

Nüüd likvideeritakse paljud väga head, pika aja vältel kujunenud koolid lihtsalt sellepärast, et nii on ökonoomsem – naeruväärne! 1987. aastal reformisime 1000–1200 õpilasega mammutkoole, nüüdsed uuendused loovad need uuesti – Tallinnas käivad paljud lapsed jälle koolis mitmes vahetuses.

Reformid, mida ei tehta uuringutele ja spetsialistide arvamusele, vaid kitsalt majanduslikele või populistlikele argumentidele toetudes, on kuritegu üldharidussüsteemi ja laste vastu.