Enesekontroll määrab tuleviku

Tihti küsitakse koolitustel, et mis siis on need väärtused, millele õpetajad (väärtus)kasvatuses enam keskenduma peaksid. Millised “ajurajad” ja lihasmälus olevad automatismid meid ka tulevases, teadmata millises, maailmas aitaksid? Ühest olulisest  oskusest kirjutatakse käesolevas artiklis. Eesti on selle oskuse õpetamisel abiks näiteks Vaikuseminutid.
Merike Mitt

Enesekontroll määrab tuleviku

Professor Terrie Moffitt

Professor Terrie Moffitt

Lapse enesekontrollioskus ennustab tema tervist, jõukust ja rahulolu täiskasvanuna paremini kui intelligents või vanemate rikkus.

Igaüks teab, et lapse käekäigule täiskasvanueas panevad aluse tema intelligents ja vanemate sotsiaal-majanduslikud ressursid. Aga on ka kolmas tegur, enesekontrollioskus, mis uuringute järgi ennustab tulevast edu ja ebaedu täpsemalt kui intelligents ja ühiskonnaklass. Kui intelligentsi ja ühiskonnaklassi kohta on teada, et keeruline, kui mitte võimatu on kõrvaldada nende seas valitsevaid suuri erinevusi, siis enesekontrollioskus arvatakse olevat õpetatav.

Enesekontroll on tänapäeval tähtsam kui eales varem. Meil on vaja enesekontrolli, et vältida ülekaaluliseks muutumist toidu hõlpsa kättesaadavuse tõttu. Me vajame enesedistsipliini füüsilise vormi säilitamiseks, kui meie töö on istuv. Me vajame tahtejõudu abielu hoidmiseks ajal, kui lahutada on väga lihtne. Me vajame enesekontrolli, et vältida sõltuvuste tekkimist olukorras, kus sõltuvust tekitavaid aineid on lihtne kätte saada. Me peame vastu seisma kulutamissoovile kavalalt läbimõeldud turunduse rünnaku all.

40 aastat uuringut

Dunedini uuringus, mis on kestnud ligi 40 aastat, oleme mina ja mu kaastöötajad otsinud viise, kuidas lapsi tulevikuks paremini ette valmistada. Uuringusse on kaasatud kõik, kes on sündinud 1972.–1973. aastal Uus-Meremaal Dunedini linnas. Neid on 1037 ja nad hõlmavad ühiskonda kogu tema mitmekesisuses – eri elualasid, ühiskonnaklasse, võimeid. Oleme põhjalikult ja regulaarselt uurinud nende vaimseid ja füüsilisi näitajaid kolmandast eluaastast saadik, viimati siis, kui nad olid 38-aastased.

Oleme mõõtnud ka nende enesekontrollioskust – kui impulsiivne ja püsimatu laps on, kas ta suudab oodata oma järjekorda, kas ta vajab pidevat tähelepanu ja motiveerimist täiskasvanu poolt jmt. Võite nüüd öelda, et iga laps näitab aeg-ajalt kehva enesekontrollioskust. Kuid me hindasime uuritavaid eri eas ja väga erinevates olukordades ning töötasime välja koondnäitaja, mis toob esile püsivalt halva enesekontrolli juhud.

Ligi 30 aastat hiljem nende tervist uurides tuli välja, et mida kehvem oli olnud lapse enesekontrollinäitaja, seda halvemad olid tema tervisenäitajad täiskasvanueas. Ükskõik kas vaatasime uuritavate keha ja aju seisundit või lihtsalt neile näkku, ikka selgus, et osa inimesi on vananenud palju kiiremini kui teised ja vananemise kiirus on seotud nende enesekontrollioskusega esimesel elukümnendil.

Sama lugu on sõltuvusainetega. Me ei hinnanud sõltuvusprobleeme mitte ainult uuringuosaliste enesehinnangu järgi, vaid ka neid tundvaid inimesi intervjueerides. Täiskasvanutel, kellel lapsena ilmnes halvem enesekontrollioskus, oli rohkem sõltuvusprobleeme.

Hindasime uuringus osalejate jõukust – sissetulekut ja ametite prestiiži. Nõrga enesekontrolliga lapsed teenisid täiskasvanuna vähem raha kui nende parema enesedistsipliiniga eakaaslased. Intervjueerisime neid ka finantsplaneerimise ja säästmise teemal, sest kuigi praegu võib inimesel olla väiksem sissetulek ja vähem prestiižikas amet, on võimalik end hoolika plaanimisega tulevikuks paremale järjele aidata. Tulemus oli tuttav: inimesed, keda lapsena iseloomustas kehv enesekontrollioskus, olid 30. eluaastate lõpuks kogunud vähem vara, mis aitaks neil hästi elada tulevikus. Selle asemel esines neil võla- ja krediitkaardiprobleeme, pankrotte, nad olid kehvad rahaga ringikäijad.

Vaatasime kuritegevust – kõige kehvema enesekontrollinäitajaga viiendikust oli 38. eluaastaks umbes 40 protsenti mõnes kuriteos süüdi mõistetud.

Nüüd mõtlete te ilmselt: „Küllap on kehva enesekontrollioskusega lapsed valdavalt pärit vaestest perekondadest, madala intelligentsiga või siis poisid tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsushäirega.” Kontrollisime neid võimalikke seletusi, kuid nad ei selgitanud uuringu fakte. Enesekontrollioskusel oli sama mõju nii jõukate perekondade, üle keskmise intelligentsetele kui ka hüperaktiivsushäireta lastele.

  1. aastal alustasime Suurbritannias Dunedini uuringu sarnast uuringut, mis hõlmab 2232 kaksikut. Oleme saanud jälgida probleeme, mis neil lastel on teismeliseas. Välja joonistus sama muster mis Dunedinis. Viieaastaselt kehvema enesekontrollinäitajaga olnud laste hulgas on rohkem koolist väljalangenuid, suitsetajaid ja neid, kellel on juba tegemist olnud politseiga. Isegi samas peres üles kasvanud kaksikute vahel on erinevus, kui nende enesekontrollinäitaja on erinev. Tähtis pole mitte ainult perekond, kus te üles kasvate, vaid ka see, kas te suudate endas välja arendada enesekontrollioskuse.

Peale selle, kuidas enesedistsipliin mõjutab meie kui indiviidi elu, uurisime ka, mida see tähendab ülejäänud ühiskonnale. Briti uuringust ilmnes, et vähese enesekontrollioskusega lapsed vähendavad õpetajate suutlikkust tegeleda teiste lastega ja nende rahulolu tööga ning suurendavad õpetajate vahetuvust. See võib olla haridussüsteemile tohutu kulu.

Suur kulu ka ühiskonnale

Uus-Meremaal uurisime enesekontrolli ja valitsuse sotsiaalkulude seost. Leidsime, et vanuses 21–32 oli peaaegu 40 protsenti uuritavaid saanud valitsuselt sotsiaaltoetusi. Teiseks saime teada, et lapse enesekontrollinäitaja ei ennustanud seda, kas kellelgi läheb täiskasvanuna vaja sotsiaaltoetust või mitte. Küll aga ennustas see, kui kauaks jääb sotsiaaltoetust vajanud inimene toetuse saajaks. Halvima enesekontrolliga viiendik jäi toetusest sõltuma keskmiselt neljaks aastaks, parima enesekontrolliga viiendikul aga kadus vajadus toetuse järele vähem kui aastaga. Seega, halva enesekontrolli hind maksumaksjale ei ole tühine.

Aga kas tugeva enesekontrolliga inimesed on õnnelikud? Minult küsitakse tihti, kas laste enesekontrollioskusele rõhku pannes ei kasvata me huumorimeeleta roboteid, kellel puudub loovus ja spontaansus ning võime olla õnnelik.

Tänavu intervjueerisime Dunedini uuringu osalisi eluga rahulolu teemal ja saime teada, et üle 70 protsendi neist on eluga rahul. Kuid kõige rohkem rahul olid need, keda juba lapsena iseloomustas hea enesekontroll.

See, et enesekontrollil on nii universaalselt positiivne mõju elus hakkama saamisele, viitab, et lastel on vaja seda oskust universaalselt arendada. Meetodeid on mitmeid, aga üks toredamaid on välja mõeldud laste TV-programmis Sesame Street. See on „Mulle, sulle, edaspidiseks”. Igal nädalal näitavad Elmo, Grover ja Cookie Monster, kuidas säästa raha ja edasi lükata rahuldust.

Mõelgem oma hilisajaloole. 20. sajandisse astusime hiiglasliku hariduslõhega. Vaid vähene eliit sai tollal õppida ülikoolis, enamiku inimeste koolitee piirdus alla kaheksa aastaga ja paljud kodanikud ei osanud üldse lugeda. Kirjaoskuse andmine ja harimine oli tollal tähtis ühiskondlik eesmärk ja selle saavutamine on parandanud meie elukvaliteeti ja suurendanud jõukust.

Tänapäeval on teguriks, mis suuresti määrab lapse tulevase elutee, tõusnud enesekontrollioskus. See oskus määrab nüüd palju rohkem kui varem. 21. sajandi tähtsaks ühiskondlikuks eesmärgiks võiks saada kõigile lastele paremate enesekontrollioskuste õpetamine.

Artikkel põhineb loengul, mille Terrie Moffitt pidas Londonis Greshami kolledžis, mis korraldab tasuta avalikke loenguid juba aastast 1597. Loengut on võimalik vaadata ja kuulata aadressil www.gresham.ac.uk.

Terrie Moffitt, psühholoogiaprofessor, King’s College

Originaal: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/terrie-moffitt-enesekontroll-maarab-tuleviku?id=64992226