Äli Leijen, Margus Pedaste: kas «eliitkooli» pärast on mõtet nutta?

Lapsevanemaid erutavad koolikatsed väga, aga kas tegelikult on mõtet püüda oma lapsi panna üksikutesse populaarsetesse koolidesse, kui me teame, et tulemuste vahed on olematud ning vahel võib «eliitkooli» pääsemine olla lapsele isegi karuteene, kirjutavad Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi professorid Äli Leijen ja Margus Pedaste.

Tartu abilinnapea Tiia Teppan innustas Tartu Postimehes (24.04.2017) tegema koolivalikut pingevabalt. Suur osa koolide «sisseastumiskatseid» on selleks aastaks küll juba läbi, kuid ülikoolides alles ees. Ehk on just nüüd hea aeg mõlgutada mõtteid koolikatsete mõistlikkuse üle haridusteadlaste vaatest.

Sissejuhatuseks väike lugu.

– «Kuidas teil katsed läksid?»
– «Halvasti. Väiksem tüdruk ei saanudki õega samasse kooli. Ta on muidu võimete poolest isegi nutikam, aga katsetel ei vedanud. Me ei käinud ju eelkoolis, seal oli neid nipiga ülesandeid treenitud.»
– «Mis nüüd saab siis?»
– «Ei tea. Kõik nutsime. Plaan B-d meil ausalt öeldes polegi.»

Kas tuleb tuttav ette? Suuremates Eesti linnades on ikka koole, kus püütakse «koorekihti» ja korraldatakse selleks katseid. Igal aastal jätkub soovijaid, kelle hulgast valida. Mõned saavad õnnelikuks, palju enamad peavad pettuma. Lapsevanem on kurb ja võib-olla just oma vanemate reaktsiooni pärast ka väike laps, kes ei suutnud olla «tasemel». «Kas ma olen oma vanemaid alt vedanud? Ise ma ju küll aru ei saa, mis neil koolidel vahet on. Ma tahan olla lihtsalt laps!» Veel rohkem peavad edaspidi üle elama need lapsed, kellel katsetega vedas, kuid kellele vanemate valitud kool tegelikult ei sobi. Miks ei sobi? Sest katsed ei anna enamasti teaduslikult korrektset tulemust, alust laste eraldamiseks mingitesse rühmadesse. Hinnatakse rohkem vanemate ja eelkooliõpetajate tublidust, mitte lapse vaimset võimekust või arengupotentsiaali. Tihtipeale ei olegi võimalik sellises vanuses tulevikku õigesti prognoosida.

Ema ja isa tahavad oma lapsele parimat. Mõistagi siis ka parimat kooli – aga kas parimate akadeemiliste tulemustega, teatud ainevaldkonna pingerea eesotsas või hoopis sellist, mis loob parimad eeldused maailma mitmekesisuse tundmaõppimiseks ja enda igakülgseks arendamiseks? Koolikatseid on aastaid nii kritiseeritud kui kaitstud. Ka ülikoolis on proovitud nii riigieksamitepõhist vastuvõttu kui tehtud akadeemilist testi ja muid valdkonnaspetsiifilisi teste. Miks sellega ikka kaasa minnakse? Mõni vanem usub oma lapse võimekusse või üliõpilane enda kõrgesse tasemesse ega taha aega raisata, kuni nõrgemaid järele aidatakse. Mõni loodab, et tugevamate kaaslaste eeskuju veab ka teda kiiremini edasi. Mõni kardab, et piirkonnakoolis on probleemsed lapsed ja nõrk distsipliin.

Kas need hirmud ja lootused on põhjendatud? Missugusest koolisüsteemist võidavad kõige enam lapsed ja ühiskond? Haridusteadlastena peame välja ütlema: kui eesmärgiks on lapse igakülgne areng, tervis, toimetulek, tööalane edukus ja õnnetunne, siis puuduvad tõendid, et nn eliitkool sellele tingimata kaasa aitaks. Pigem võib kõrgete nõudmistega õppekeskkond endaga kaasa tuua läbipõlemisohu ja terviserikke.

Koolivalikul ja kooli arendamisel targa otsuse tegemiseks toome uuringute põhjal välja kolm mõtet:

  1. Eestis ei olene akadeemiline tulemus kuigi palju sellest, kus põhikoolis käia;
  2. akadeemiliste tulemuste kõrval on üha enam vaja üldoskusi ja avatust, mille arendamiseks on parim mitmekülgne kool;
  3. parem olla suur kala väikses tiigis kui väike kala suures meres.

Miks pole koolil ja koolil vahet?
Rahvusvaheline OECD PISA uuring näitab, et Eestis varieeruvad 15-aastaste noorte akadeemilised tulemused kooliti ainult kaheksa protsenti. Mida see tähendab? See näitab, et kui õpilane saab «eliitkooli», siis on tal üliväike tõenäosus saada paremaid tulemusi kui ükskõik millises teises Eesti koolis. Tegelikult ütlevad teadlased isegi, et kui see näitaja on alla kümne protsendi, siis sisulist vahet ei ole. Kas pole paradoksaalne – valitud õpilased ei saa valitud koolides üldjuhul paremaid tulemusi kui mittevalitud õpilased täiesti tavalistes koolides? See on märk sellest, et meie koolid ja seal töötavad õpetajad ei jõua sugugi nii erinevate tulemusteni, nagu mõnikord tunduda võib. Meil on koolides väga tublid õpetajad. Tõsi, PISA ei mõõda kõike. Samas mõõdab see siiski mitut olulist asja. Mõõdab näiteks seda, kuidas õpilased oskavad teadmisi kasutada probleemide lahendamisel loodusteadustes ja matemaatikas ning kuidas nad oskavad lugemisel teksti analüüsida.

Miks on hea see kool, kus on koos erinevad inimesed?

Kui akadeemiliste tulemuste poolest on meie koolid niikuinii sarnased, siis peaks edasi vaatama, mida homsetes ametites vaja on. Tartu Ülikooli vaade nüüdisaegsele õpikäsitusele ütleb: avatust muutustele ja mitmekülgsusele, uue õppimisele ja koostööle. Selleks on vaja, et meie koolid oleksid võimalikult mitmekülgsed. Mitmekülgne kool on hea kool. Mitmekülgne on erineva kultuurilise taustaga, haridusliku võimekusega või ka erinevate huvidega lapsi koondav kool. Igal lapsel on oma tugevused ja nõrkused. Igaühel on midagi, millega teiste seas särada, ja midagi, milles sõpradele toetuda. Iga laps on väärtuslik oma erilisuses.

Mitmekülgne kool saab teoks kaasava hariduse kaudu. See on lähenemine, mis kaasab koos õppima kõik õppijad – sõltumata nende eripäradest. Mõni laps on eriliselt andekas matemaatikas, mõnel on lugemisraskused. Mõni on väga musikaalne, kuid ei oska oma emotsioone hästi kontrollida. Mõni on üliheade füüsiliste võimetega, kuid vajab kõne- ja keeleharjutusi. Mõni vajab abi ratastooliga liikumisel, kuid oskab väga hästi teistega suhteid luua või midagi õpetada. Mõnel on huvitavad kultuurilised tavad ja mõni ei räägi pea üldse seda keelt, milles põhiliselt õpitakse. Mõnele meeldivad poisid ja mõnele tüdrukud.

Nad kõik on meie inimesed ja igaühel neist on potentsiaal anda ühiskonda oma tähtis panus. Mida mitmekesisem on koolikeskkond, seda laiemad on võimalused tänapäeval nii oluliste sotsiaalsete oskuste, aga ka enesemääratlus-, kultuuri- ja väärtuspädevuse ning kodanikupädevuse arenguks. Sellises koolis õpime olema paremad inimesed, erinevusi märkama ja mõistma ning üksteisega paremini koos elama.

Miks on sageli hea «eliitkoolist» eemale hoida?

Kolmas mõte on suunatud neile, kes püüavad iga hinna eest panna oma last «maailma parimasse» kooli. Hoolimata sellest, et akadeemiliste tulemuste osas ei ole Eesti koolid kuigi erinevad ja parim arenguvõimalus võiks olla mitmekülgses koolis. Kurb on ehk kuulda, aga suurem osa oma lapse «eliitkooli» pannud vanematest teevad lapsele karuteene. Teadusmaailm tunneb selle põhjust tiigiefekti nime all. Lühidalt tähendab see seda, et me võrdleme ennast tüüpiliselt lähima grupiga, mitte kogupopulatsiooniga. Sellest kujuneb ka hinnang iseendale ja motivatsioon edasitegutsemiseks. Klass jaotub mitme teise grupi kombel osadeks. Esimese kolmandiku hulgas on hea olla ja viimases kolmandikus olemine seab meie enesehinnangule tõsise proovikivi. Laps areneb paremini ja on hiljem edukam, kui ta saab oma õppekeskkonnas eduelamuse. Parem on olla suur kala väikses tiigis kui väike kala suures meres.

Tiigiefekti on huvitavalt vaadeldud USAs. Seal võrreldi maailma absoluutsesse tippu kuuluvate ülikoolide (Harvard, MIT, Yale, Princeton, Columbia, Stanford, Chicago) doktorikraadiga lõpetanuid nendega, kes lõpetasid kõrgkoolides, mis ei kuulunud esimese kolmekümne hulka. Analüüs näitas, et üks protsent tippülikoolide parimaid lõpetajaid avaldab lõpetamisele järgneva kuue aastaga keskmiselt kolm-neli tipptasemel teadusartiklit. See on suurepärane. Kui aga vaadata samades ülikoolides lõpetanutest nn tagumist 80–90 protsenti, siis nemad avaldavad alla ühe artikli ja n-ö alumisse poolde jäävad doktorid ei avalda enamasti ühtegi artiklit. Samas on nende pingerea viimaste ülikoolidega nii, et tihtipeale ei taheta isegi öelda, kui seal lõpetatakse. Kui aga vaadata tulemusi, siis on seal üks protsent parimate hulka jõudnutest avaldanud lõpetamisjärgsetel aastatel keskmiselt veidi üle ühe artikli. Seega väga väiksest tiigist tulnuna tihti rohkem kui üheksa kümnest «eliitkooli» lõpetajast. Igal juhul on nende andmete põhjal parem olla väikses tiigis kümne protsendi paremate hulgas kui suures meres tagumise 50 protsendi hulgas.

Seega võime koolikatsetega lastele tõesti pigem halba teha ja igal juhul tuleks ka kõikides «eliitkoolides» rohkem mõelda neile lastele, kes teatud pingerea järgi viimasesse kolmandikku jäävad. Edukad koolid ja ülikoolid on seda teinud ning otsinud võimalusi, kuidas kõigile õppijatele enesega rahuloluks rohkem võimalusi pakkuda. Seda siis näiteks spordi-, kunsti- või muude aineringide kaudu.
Kokkuvõttes kutsume üles mõtlema. Eelkõige koolijuhte. Kas te ikka tahate järgmisel aastal koolikatsetega jätkata või olete valmis liikuma nüüdisaegse õpikäsituse radadel ja võtma kursi koolile, kus igal lapsel on hea olla – mitmekülgsele koolile. Kuni koolikatsed jätkuvad, soovitame lapsevanematel koolivalikul mõelda eelkõige lapsele – et parimatest kavatsustest ei sünniks hoopis karuteenet.

Äli Leijen on Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor, haridusteaduste instituudi juhataja.
Margus Pedaste on Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor, Pedagogicumi juhataja.

Originaalartikkel on leitav siit: https://arvamus.postimees.ee/4123439/ali-leijen-margus-pedaste-kas-eliitkooli-parast-on-motet-nutta?_ga=2.48254566.1933369160.1495531300-1513579766.1467132900

Kas sulle meeldis see, mida lugesid?

Kui jah, siis võid tellida järgmised postitused oma meiliaadressile ning sa ei jää kunagi ilma uusimatest aruteludest ja huvitavatest mõtetest teemal - kuidas oma elu ja tööd paremaks muuta!