Tarkuste Hoidise metoodika lasteaedade metoodikaraamatus

Hea meel on teatada, et Tarkuste hoidise väärtuskasvatusmetoodika on esindatud ka äsjailmunud raamatus „Tarkus tuleb tasapisi – valik aktiivõppe strateegiaid lasteaias ja koolis“. See Halliki Tammiste poolt välja antud raamat  analüüsib kümmet erinevat pedagoogilist lähenemisviisi, eesmärgiga tutvustada lugejatele lapse aktiivset õppimist toetavaid võimalusi ehk strateegiaid.

Merike Mitt kirjutas Tarkuste Hoidise metoodikast põhjaliku ülevaate koos mitmete näidisfotodega ning ka seda metoodikat kasutavate õpetajate tagasidedega.

Teised üheksa metoodikat, mida tutvustatakse:

-Draamaõpetus
-Hea Algus
-Keelekümblus
-Meediakasvatus lasteaias
-Montessori pedagoogika
-Projektõpe
-Reggio Emilia pedagoogika
-Suunatud uurimuslik õpe
-Väärtuskasvatuse metoodika ,,Kiusamisvaba lasteaed”

Raamat annab ülevaate valitud pedagoogiliste lähenemisviiside ajaloost, nende põhimõtetest ja eripäradest. Lisaks teoreetilisele taustale on tutvustatud ka õpetajate praktilisi kogemusi.
Loodetavasti julgustab see raamat ka teisi tegevõpetajaid kasutama lapse aktiivset õppimist toetavaid võimalusi ning aitab temaatikast huvitatud lastevanematel leida oma lastele sobivaimat pedagoogilist lähenemisviisi rakendavat haridusasutust.

Raamat on saadaval kõikides raamatupoodides ja kirjastuse Atlex kodulehel.

Lasteaiaõpetaja: varakult alanud pikad hoiupäevad muudavad lapsed agressiivseks

Jana Kokk, lasteaiaõpetaja

05. märts 2014

Laste kasvatamine ei ole raketiteadus. Sellisel arvamusel on nii mõnigi täiskasvanu ja lapsevanem.

Jah, olid ajad, kui laste kasvatamine oli pere toimimise, traditsioonide ja pärandi edasikandmise kõige olulisem ja loomulikum osa, mil emad veel ei osalenud õitsva kommunismi ülesehitamisel ega olnud orienteeritud edukusele, karjäärile, sotsiaalmeedias seiklemisele.

Laste kasvatamine oli pereema põhitöö, kuid aktiivset rolli selles protsessis omasid ka teised pereliikmed – isa, vanavanemad, õed-vennad. Ema kõrval õpiti toiduvalmistamist, käsitööd, majapidamist ja emaks olemist. Isaga koos käidi metsas ja merel, toimiti kooskõlas looduse ja heade tavadega. Vanavanematel oli aega, et lastelastele lugusid pajatada, lauluviisi veeretada, haiget kohta tohterdada, oma elutarkust jagada.

Õdede-vendade ja naabrilaste seltsis sai harjutada enda eest seismist, nõrgema abistamist, koosolemist ja -tegemist. Laste kasvatamine ja õpetamine käis käsikäes. See ei olnud teadus, ammugi mitte raketiteadus, vaid terve talupojatarkus.

Muutunud ajas oleme jõudnud olukorda, kus vanemad näevad oma lapsi päeva jooksul vaid mõned tunnid, sest väikese inimese lõviosa päevast möödub lastekollektiivis, mis on pikemgi (ja mitte vähem väsitav) kui täiskasvanu tööpäev. Vanavanemadki käivad tööl ja kohtuvad väikestega pigem harva. Laste tervise edendamise, arengukeskkonna loomise, kasvatamise ja õpetamise vastutus on jagatud kodu ja lasteaia vahel. Lasteaia roll on kodu toetamine nendes ülesannetes, kuid kuna suurema osa ajast veedab laps kodust väljaspool, siis tuleb välja, et suurem vastutus langeks justkui lasteasutusele, st lasteaiaõpetajale?

Tänapäeva lasteaiaõpetaja peab olema nagu omamoodi multitalent, kes lisaks väikelapse arengupsühholoogia ja eelkoolipedagoogika tundmisele, peab olema valmis täitma turvaisik-lohutaja, psühholoogi, vahekohtuniku, näitleja, kunstniku või diplomaadi rolli. Ometi ei tohi unustada, et ka kõige parem lasteaed ei asenda lapsele kodu ega kõige toredam ja võimekam lasteaiatädi ema.

Lastehoid, kasvatamine ja õpetamine koolieelses lasteasutuses on erinevate seadustega reglementeeritud, kuid kas need lähtuvad alati ka lapse vajadustest ja huvidest, on iseasi.

Üha enam on hakatud uurima päevahoiu mõju lapse sotsiaalsele arengule. On ju laialt levinud arvamus, et lasteaia üheks tänuväärsemaks rolliks on lapse sotsiaalne arendamine. Hilisemas täiskasvanueaski peetakse sotsiaalsust väga oluliseks edukuse ja toimetuleku faktoriks.

Mida aga mõelda väikelapse sotsiaalsuse all? Vastuse annab Soome tunnustatud teaduskirjanik, psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen oma raamatus «Väikelapse sotsiaalsus» (Koolibri 2013), kus viidatakse mitmetele teadlastele ning nende poolt teostatud uuringutele üle maailma. Lugedes seda raamatut, avastasin hulga äratundmishetki, mis langesid sajaprotsendiliselt kokku minu paarikümneaastase praktika jooksul nähtu ja kogetuga. Raamatus toodud väited ja uurimistulemused peaksid korda minema nii pedagoogidele, lapsevanematele kui ka seaduste loojatele. Siinkohal soovin neid teiega jagada. Usun, et enam ei kahtle keegi selles, et lapsepõlve mõju ulatub lapseeast oluliselt kaugemale, saates meid täiskasvanueaski. Kui hakata juurdlema inimese elukvaliteeti halvava probleemi üle, võib olla päris kindel, et selle juured jõuavad lõpuks varajasse lapsepõlve.

Paraku igapäevarutu ja kiire elutempo virrvarris kipub see teadmine ununema või lohutatakse ennast mõne mugava ja sobiva müüdiga. Näiteks üks levinud müüte: lapsele on kasulik varakult lasteaeda minna, sest just rühmas omandab laps sotsiaalseid oskusi (ehkki see laps tunneb hädavaevu peegelpildis ära iseennast ja suudab ritta seada mõne üksiku sõna, kui sedagi). Üldistatult võib öelda, et lapsepõlve käsitlustes tuginetakse pigem hetkeolukorrale kui teadmistele. Lähtutakse täiskasvanu väärtushoiakutest: lastekasvatuse kontekstis rõhutatakse eeskätt neid aspekte, mis toetaks täiskasvanute mugavat elu (12).

Arengupsühholoogid on üksmeelel selles osas, et kolm esimest eluaastat on määrava tähtsusega kogu järgnevale elule, nii koolieas kui ka hilisemas täiskasvanueas.

Varajase arenguetapi võtmeküsimus on kiindumussuhte loomine oluliste täiskasvanutega. See on lapse sotsiaalse kujunemise ja sotsiaalsete oskuste baas, aga ka kognitiivse arengu nurgakivi (19).

Kiindumussuhe on lapse esmane sotsiaalne oskus, mis kujuneb esimesel eluaastal ja eeldab võimalust klammerduda ühe stabiilse turvaisiku külge, kes on tema vajaduste suhtes piisavalt vastuvõtlik. Selleks isikuks on muidugi mõista ema.

Teisel eluaastal suudab põngerjas turvalist suhet rajada ka täiesti uute inimestega, näiteks väljastpoolt kodu pärineva hoidjaga, kellele kantakse üle kujunenud kiindumussuhe ja kogemus, et seda maailma võib usaldada.

Teine eluaasta on arenguliselt üsna keeruline ja vanemate jaoks küllalti stressitekitav, sest omandatud kõndimisoskus on lapse maailma olulisel määral avardanud, võimaldades seda lähemalt aktiivselt uurida, sh ronida, katsuda, maitsta jne. Vastuolulised, kiiresti vahelduvad tunded ning konfliktid lapse iseseisvuspürgimuste ja abituse vahel kuuluvad teise eluaasta arenguülesannete hulka (33).

Teisisõnu tuleb sageli silmitsi seista nii ohtudega kui ka lapse jonniga. See keeruline periood langeb sageli kokku verivärske maailmaavastaja liitumisega lastekollektiiviga, eemal turvalisest kodust ja kodustest, koos hulga võõraste laste ja tädidega, arusaamatute reeglite, uue režiimiga ja seda kõike hommikust õhtuni. Väikese inimesehakatise «iseseisva» elu harjutamise ehk sotsialiseerumise muudab keeruliseks veel asjaolu, et puudub kõige vajalikum abivahend – kõne.

Sotsialiseerumise teekonna esimesteks sõnumiteks on naeratus ja nutt. Need on loomupärased, kaasasündinud oskused, mille abil hakatakse harjutama suhtlemise kunsti (38).

Naeratusega soovitakse püüda oma lähedaste tähelepanu ning tavaliselt see ka õnnestub – kujunevad esimesed suhtlemisepisoodid. Oluliselt jõulisema sõnumina mõjub nutt. Nutusõnumi mõistmine eeldab täiskasvanult piisavat koosolemise kogemust. Algul väljendab nutt lapsepõhivajadusi: näiteks valu, nälga, ebamugavust, liikumisvõime piiramist. Samuti võib laps nutu kaudu näidata oma soove, igatsust või vastumeelsust (40).

Süstemaatiliselt hakati laste päevahoiu mõju uurima juba 1970-ndatel aastatel ja juba esimesed tulemused tekitasid suurt hämmingut. Nimelt ilmnes tulemustest kaks tõsist sõnumit. Esiteks selgus, et hommikust õhtuni kestev kollektiivis viibimine tekitab väikelastele stressi. Lisaks ilmnes uurimistulemustest, et varakult alanud pikad koduvälised hoiupäevad korreleerusid rahutuse ning agressiivse käitumisega ka hiljem koolis (56) ehk varakult alanud koduvälised hoiupäevad mõjutasid negatiivselt lapse hilisemat käitumist.

Loomulikult selliseid tulemusi ei oodanud keegi, kahtluse alla seati koguni teadlaste uurimismetoodika, arvutamise valemid jne, kuid tulemused jäid samaks ka hilisematel ja täiendatud uuringutel (Gunnar, 1997; Watamura, 2003; Essex 2003; Pine ja Charney 2002; Dettling ja Toute, 2004), mis kinnitas, et mida kauem füsioloogiline stressisüsteem puhata saab, püsides puutumatu ja häirimatuna, seda tugevamad on närvid täiskasvanueas (57).

Tekib õigustatud küsimus, mis tekitab lapsel stressi? Esmalt, mis on stress? See on väliste nõuete ja inimese toimetulekuoskuste vaheline konflikt, mis ei sõltu vanusest.

Kui täiskasvanud ehk oskavad psühholoogiliselt ennast ka ise kaitsta, siis väheste kogemustega laps ei tule sellega kuidagi toime. Loomulikult on stressi poolt eriti ohustatud nooremad, 1-3-aastased väikelapsed.

Watamura uurimisrühm tõdes, et alla kolmeaastastel lastel tõusis kortisoolitase (stressihormoon) ühtlaselt kogu päeva jooksul, püsides kõrgena hommikust õhtuni. Niisiis püsis mudilase stressitase kollektiivis kogu päeva kõrgena. Seda aga ei täheldatud kodus olevatel lastel (59).

Küllap suudaks iga täiskasvanu ka ise lapse stressi tekitavad põhjused välja tuua: lahusolek lähedasest on väikelapsele tõeline stressi allikas (62);igapäevased komplitseeritud nõuded mõjuvad mudilasele kahjulikult ning ka pidev kollektiivis viibimine ehk püsiv suhtlemine on väsitav töö (63). Ka lasteaias valitsev üleüldine lärm on stressi allikas (68). Lühidalt – lasteaialapse stressitase oleneb kolmest olulisest faktorist: lapse vanusest, päeva pikkusest ja rühma suurusest.

Millised on stressi tagajärjed? Sedagi on uuritud mitmete teadlaste poolt (Smider, 2002; Gunnar 1997; Granger jt, 1994, 1996). Stressis laps on kartlikum ja eraklikum, mis omakorda pärsib sotsiaalsust ja kohanemisvõimet. Ka ärrituvus ning puudulik käitumiskontroll seostusid kõrge kortisoolitaseme ehk stressiga (67).

On ju teada, et lapsed on agarad müra tekitajad, samas nad ise kannatavad mürarikkas keskkonnas, eriti halvasti mõjub see keskmisest tundlikumale lapsele. Lärm pärsib kõiki kognitiivseid toiminguid: õppimist, mälu, keskendumist, verbaalset väljendust. Häiriv taustamelu raskendab vaimset tegevust tervikuna, eriti aga lugema õppimist ning loetu mõistmist (69). Vana tuntud tõde on, et paljud lasteaialapsed haigestuvad tihti. Põhjus – stress.Kortisoolitaseme tõus organismis nõrgendab immuunsüsteemi tervikuna, sellega halveneb kaitsevõime ja kasvab viirushaiguste põdemise tõenäosus(75).

Mida teha ja kuidas säästa lapsi? Varases eas sobib emast eemal olemine valutumalt hoidja seltsis kui lastekollektiivis. Tõhusaks abiliseks on korralik uni, vanemate laste puhul piisab ka lebamisest ja mittesuhtlemisest.
Aga juhul kui stressihormooni tase oli juba nõnda kõrgele tõusnud, et see öö jooksul isegi taanduda ei suutnud, osutusid piisavateks abilisteks puhkepäevad, mil laps sai olla kodus. Sarnaselt täiskasvanuga igatseb ka mudilane tööst vabu päevi (77).

Kuna teadlaste uurimistulemused kinnitasid, et kortisoolitase hakkas tõusma kuuendal kollektiivis viibimise tunnil (77), siis pakuvad leevendust ka lühemad lasteaiapäevad.

Tuleb tunnistada, et päris mõtlemapanevad tulemused. Õnneks on lahendused lihtsamad ega eelda raketiteaduse tundmist. Iga vanem soovib anda oma lapsele parimat – armastust, õpetust ja kasvatust, aga vahel jääb siiski midagi nagu puudu. Üks, mida meil napib, on aeg. Aeg, et märgata, kuulata, pühenduda, mõista, nautida. Ma ei väsi kordamast, et lapsepõlv on väga-väga lühike, aga ülimalt oluline aeg harmoonilise inimese kujunemise protsessis.

Soovitan südamest nimetatud raamatu ja selles kirjeldatud uurimistulemustega tutvuda kõigil vanemail ja vanavanemail, eriti aga tulevastel lapsevanematel, kes soovivad oma järeltulijaile võimalikult õnnelikku olevikku ja helget tulevikku.

Originaalartikli leiab siit. 

Avatud väärtuskasvatuse koolitused juba õige varsti

Hea võimalus alustada uut õppeaastat uute praktiliste mõtete ja teadmistega, mida koheselt oma igapäevatöös rakendada saab.

1. KOOLITUS  “Väärtuskasvatus  Tarkuste Hoidise metoodika abil”  toimub
24.septembril Tallinnas
27.septembril Tartus

Koolituse kohta rohkem infot leiab  siit.

2. KOOLITUS “Lastega filosofeerimine ja Tarkuste Hoidise metoodika parimad praktikad”
8.oktoobril Tallinnas

Koolituse kohta rohkem infot leiab siit.

Koolitaja: Merike Mitt
Koolituse kesvus: 8 ak/h

Osalustasu ühele inimesele on 55 eur + km.
Osalustasu sees  on ka mahukas koolitusmaterjal ja kohvipausid.

NB! Registreerudes koolitustele enne 18.septembrit on hind ühele inimesele 49 eur + km.

Lisasoodustus 5%, kui ühest lasteaiast osaleb mitu inimest.

Laps vajab eeskujuks arukat lapsevanemat

Laps ja tema vajadused ei ole teema, mis pakuks huvi kõigile (välja arvatud siis, kui lapsega on midagi halvasti). Lastega seonduvalt kõneldakse pigem lapsevanemate vajadusest, näiteks lasteaiakohtade vajadusest. Veel täpsemalt, lastehoiukohtade vajadusest.

«Lapsed hoitud, emad tööle!» kõlab programmiline tunnuslause, kuid seejuures unustatakse, et lasteaiakohtade loomise vajadus ja kohustus tuleneb lapse õigusest saada haridust. Aga ikkagi, millal on lapsel hästi?

Lapse arenguvajadus avaldub tegutsemisvajaduses, meile vahel ka tüütutes miks-küsimustes. Kui laps ei küsi, ei avalda vanemale oma mõtteid, võib ta elada kogetut läbi omaette, sest vanemapoolne tõrjumine on sundinud teda endasse tõmbuma. Või hullem veel – ta on jäetud kahekesi teleri või arvutiga.«Arvutilapsel» on kerge sattuda ebareaalsesse maailma, kus kõik on võimalik ja lubatud.

Vanemlikud oskused

Mida rohkem on lapsel võimalust küsida, saada selgitusi ja õppida tundma igapäevaelus toimetulekuks olulisi piire ja reegleid, seda vähem tekib hirme, agressiivsust või passiivsust kui ebakindluse väljendust. Kui aga täiskasvanu ei oska olla lapsele teejuhiks, selgitada nähtut ja kogetut ning seada piire, kui ta ei suuda olla järjekindel või on kõigil lapsega tegelevatel täiskasvanutel erinevad reeglid, siis… Mõelge, kas lapsel on kerge?

Võib juhtuda, et tal ei jäägi muud üle kui pere juhtimine (reeglite kehtestamine) üle võtta, ole või kaheaastane. Juhtimisstrateegiad on aga eakohased: jonnimine, löömine, hammustamine. Arukas lapsevanem oskab õpetada last eraldama fantaasiamaailma tegelikkusest ja kehtestada talle arusaadavaid käitumisnorme.

Paraku vanemlike oskustega ilma ei sünnita. Kergem on luua lapsele turvaline materiaalne keskkond kui psüühiline. Kahtlen, kas ilma enesetäienduseta julgeks keegi võtta mesilasi või hakata kasvatama loomi, lapsi aga küll.

Lapse kasvatamisel aitab oma lapsepõlve kogemus, kuid paraku elavad meie lapsed hoopis teisel ajastul, teistsuguses keskkonnas ja peavad hakkama toime tulema keskkonnas, mida me ei oska veel ettegi kujutada. Kust võtta see ettenägemise tarkus?

Kui me teaksime sedagi, millised on need väärtused, millest lähtuvalt on tulevikus võimalik hakkama saada. Kas on need üldinimlikud ehk püsiväärtused või kaduvad ehk materiaalsed väärtused? Kas nendes on võimalik kokku leppida? Kes neid väärtusi kannab?

On selge, et ühegi õigusaktiga ei ole võimalik muuta hoiakuid, küll aga toetada neid, kes on muutusteks valmis.

Seadus ja tegelikkus

Tartu Ülikooli eetikakeskuse koostatud Eesti ühiskonna väärtusarenduse programmis 2009–2013 viidatakse, et nii õpetajatel kui lapsevanematel jääb puudu sotsiaalsetest oskustest – kuulamisoskus, konflikti lahendamise oskus, väärtusalase refleksiooni juhtimise oskus, et kujundada lapse väärtushinnanguid.

Seega on eriti oluline kaasata koolitusse ja koostöösse lapsevanemad, saavutada olukord, kus kodu ja lasteasutuse vahel ei valitseks väärtuskonflikt ja mõlemad toetaksid ühesuguste põhiväärtuste kujundamist.

Oleks huvitav teada, kui paljud õppeasutused (koolid, lasteaiad) lähtuvad sellest programmist oma õppekava koostamisel ja koostöös lapsevanematega. Kuid mida selle teadmisega peale hakata?

Igapäevaelus me ei lähtu ju õppekavast ega programmist, vaid eeskujust, käitumismudelist, mille väikelaps saab perekonnast, hiljem juba autoriteetidelt ja avaliku elu tegelastelt.

Raske on tänapäeva lapsevanemal väärtusi mõtestada, veel raskem lapse tulevikku kujundada. Küll aga on võimalik olla talle eeskujuks aruka, hooliva, toetava lapsevanemana. Vanemlike oskuste omandamine algab ju kohe, kui laps ilma sünnib. Hilisemas pereelus võtame kasutusele oma vanemate kasvatusmudeli, tahame seda või mitte. Teadlikult on muidugi võimalik hoiakuid, suhtumisi ja kasvatuspõhimõtteid muuta, kui seda vaid soovime ja kui keegi toetab.

Tänapäeval on lasteaed ehk koolieelne lasteasutus õppeasutus ja seda mitte ainult lastele, vaid ka lastevanematele. Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab lapsevanemate nõustamise kohustuse. Aastaid tagasi küsis minu toonane kolleeg, kas ka lapsevanem teab seda. Siis vastasin, et õnneks mitte.

Järgnevatel aastatel rakendus lasteaedades lapse arengu teemal vestluste kohustus. Nüüd julgen väita, et see säte toimib – kes veel suudaks lapsevanemale olla paremaks nõustajaks kui iga päev lapse kõrval viibiv õpetaja.

Võrdsed võimalused

Arenguvestlustest jääb väheks, ka lapsevanemad oskavad märgata probleeme ja küsida nõu. Seetõttu korraldavad lasteaiad lisaks arenguvestlustele lapsevanematele koolitusi ja kohtumisi eri spetsialistidega projektide ja heategevusürituste toel, sest lapsevanemate koolitamine ei kajastu lasteasutuse rahastamises ei riigi ega omavalitsuste poolt.

Arvan, et paljud, kui mitte kõik lasteasutused suudaksid ja oskaksid kanda seadusega neile pandud kohustust, kui seda saaks teha järjekindlalt ja sihipäraselt sõltumata projekti rahastamise ebakindlusest.

Tänini kehtib 1992 vastu võetud ja 1993 jõustunud lastekaitseseadus, milles on sätestatud kohustus: lapse vanemad või hooldajad on kohustatud õppima last tundma ja mõistma, et tema arengut asjatundlikult toetada. Neil on õigus saada selleks tasuta konsultatsiooni sotsiaaltalituselt.

Suurepärane, kui igas omavalitsuses on selline sotsiaaltalitus, kust saab asjatundlikku konsultatsiooni.

Aga mis saab siis, kui lapsevanem talle seadusega pandud kohustust ei täida?

Igas omavalitsuses pole ka enam lastekaitsetöötajat, kes hindab vanemlike kohustuste täitmist ja aitab peret vajaduse korral.

Seega, kas vanemlikud oskused on väärtus, millele panustada, või lepime jätkuvalt tõdemusega «kasvukeskkond määrab tuleviku»? Kuidas tagada «võrdsed võimalused», kui juba sünnilt on meie võimalused õnnemäng?

Lapse osalemist lasteaias võimalikult varakult soovitatakse eelkõige sellepärast, et lapsel kujuneksid kollektiivis toimetuleku oskused, et ta õpiks mõistma, kui erinevad me oleme mitte ainult välimuselt,vaid ka vajaduste, huvide, keele ja kultuuri poolest.

Lasteaiakollektiiv kui väike ühiskonna mudel võimaldab seda. Kasvatusteadlased rõhutavad koolieelse perioodi mõju lapse toimetulekule hilisemas kooli- ja igapäevaelus.

Kuid mida laps ikkagi vajab? Sellele ei olegi nii raske vastata, nagu võiks arvata: ta vajab arukat lapsevanemat, kes ei ole «kusagil seal», vaid siinsamas tema kõrval, vanemat, kes tahab ning oskab vastata lapse küsimustele. Ja kui ta oskab ka kuulata ja märgata, küll ta siis teab, mida lapsele on vaja nüüd ja tulevikus.

Võrdne võimalus on võimalus omandada vanemlikke oskusi sõltumata pere majanduslikust olukorrast, asukohast ja ka tahtest. Kui eesmärk on tõesti lapse heaolu, tuleks asendada rahaline karistus vanemlike kohustuste eiramise eest kohustusliku koolitusega.

On selleski suur vahe, kas vanem käitub vääralt tahtlikult või oskamatusest. Ei saa lapski tunda ennast hästi, kui ta vanematel on halb.

Heda Kala, Meelespea lasteaia direktor

Tartu Postimees, 02.10.2011

Väärtuskasvatuse avatud koolitus Viljandimaa lasteaednikele

Koolitus „Väärtuskasvatus ja Tarkuste Hoidis“ Viljandimaa lasteaednikele
toimub 26.veebruaril 2013
Viljandis, Vabaduse plats 6, II korruse õppeklassis.

See on parim võimalus alustada uut aastat uute praktiliste mõtete ja teadmistega, mida koheselt oma igapäevatöös rakendada saab.

Koolitusel tutvustab koolitaja ja Tarkuste Hoidise raamatu autor Merike Mitt (loe koolitaja tutvustust siit) väärtusi ja väärtuskasvatust üldisemalt, tegeleme osalejate isiklike väärtustega, tutvume sügavamalt Tarkuste Hoidise metoodikaga, saame lisaks juurde mitmeid väärtusmetoodilisi tegevusi ning vaatame väärtuskasvatuse parimaid praktikaid paljudest Eesti ja välismaa lasteaedadest.

Koolituse tagasisides on lasteaednikud hinnanud eriti koolituse praktilisust, saanud juurde tohutult uusi ideid, mida rakendada ning tunnustanud Tarkuste Hoidise metoodika paljusid võimalusi.

Vaata lähemalt koolituse programmi kohta SIIT 

Koolituse hind – 30 eur inimene

Registreerumiseks saada aadressile info@vaartuskoolitus.ee
– koolitusel osaleja nimi
– info, kes on arve maksja
– meiliaadress, kuhu arve saata 

Koolitusel saab soodushinnaga soetada väärtuskasvatuse raamatut, Väärtuskasvatuse komplekti, Jutukera, vanasõnaplakatit ja kõiki meie toredaid Tarkuste Hoidiseid (vaata lähemalt www.tarkused.ee).

Lasteaed ja kolm müüti

On rohkelt inimesi, kelle arvates lasteaiakasvataja amet on lihtlabane – laste pisaraid ja tagumikke pühkida oskab igaüks.

Käibel on mõned müüdid, mis takistavad nägemast lasteaeda haridusasutusena selle sõna sügavamas tähenduses.

Esimene müüt pärineb meie talupojakultuurist – kõik kasulik peab tulema läbi raske töö. Lasteaias tarkusi vägisi pähe ei topita, nii et alusharidus pole midagi tõsiseltvõetavat.

Kooliõpilaste madal koolirõõm pole näiteks mingi probleem, sest ega haridus pea meeldima.
Kui meie koolis käisime, siis kiristasime ju küll vihast ja vaevast hambaid, järelikult peavad
meie lapsed sama kadalipu läbima.

Mängimine, oh häda, on aga lõbus. Ja tähelepanuta jääb kasvatusteadlaste ja psühholoogide kinnitus, et lasteaias tegeletakse mängu kaudu tähelepanu, tajude, mälu ja kõneoskuse arendamisega. Selliseks arendustööks on ilmselgelt vaja spetsiifilisi oskusi, nii et on suur vahe, millises lasteaias ja milliste õpetajate juhendamisel laps oma päevi veedab.

Seega võib lasteaia mõttena näha koolivalmiduse saavutamist. Oleme ju harjunud, et iga haridusastme sihiks on valmidus järgmiseks astmeks. Millisel astmel tegutsetakse aga õnnevalmiduse nimel – hea, ausa, hooliva, loova ja õnneliku inimese kasvamise nimel? Igal astmel? Kahjuks mitte.

Takistab teine müüt – haridusasutused tegelevad tarkuse suurendamisega ja laste-noorte isiksust ei kujunda. Panus kujundamisesse on aga paratamatu, olgu see siis teadlik või juhuslik. Isiksuse kujunemisele jätavad oma jälje suhtlemismustrid, õpetaja eeskuju, õpetamise protsess, hindamine, motiveerimine ja karistamine jpm. See jälg on sügavam ja mõjutab edasist elukäiku rohkem kui pähe õpitud raamatutarkus.

Lasteaia «jälg» ilmneb otseselt juba koolis, eelkõige suhtlemis- ja õppimispädevuse kaudu. Nii vägivaldsed käitumismustrid ja erinevuste halvustamine kui ka kehv õpimotivatsioon ja vähene koostöötahe on väärtushinnangud. Nende juured on aga koolieelses eas.

Lasteaedades tunnistatakse minu meelest hariduse isiksust kujundavat jõudu teistest haridusastmetest enam. Samuti on lasteaiaõpetajad õhinaga vastavatest teadmistest huvitatud
(vt www.eetika.ee/831558). Ja jumal tänatud, sest selles eas on laste suunamine märksa lihtsam ja eeskuju roll tohutult suurem.

Aga kodu roll väärtuste kujunemisel? Jah, kodu mõju on tohutu. Aga olgem ausad – kodune väärtuskasvatus on paljuski juhuslik.

Kui ma näiteks enesevalitsuse kaotan ja raevunult oma mudilase peale karjun, siis jätab see oma jälje. Laps haavub ja õpib, et nii see elu käib. Küllap peagi ka jäljendab. Kui tihti me viitsime end analüüsida, oskame selliseid seoseid luua ja suudame protsessi teadlikult juhtida?

Just see on kolmas müüt – arvatakse, et lasteaia väärtuskavatus on kodusega võrreldes tühine. Aga kui palju on tegelikult kodusid, kus on lisaks ajale ja tahtmisele ka oskust väärtuste kujundamisega mõtestatult ja järjekindlalt tegeleda? Kus ollakse ühiskonnast ja selle hädadest kolm sammu ees? Loodan, et neid on palju, nii et kodud ja lasteaiad saavad oma jõud ühendada.

Nelli Jung, Tartu Ülikooli eetikakeskus
Postimees 28.08.2010

Autor on äsja ilmunud TÜ eetikakeskuse ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi välja antud raamatu «Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias» toimetaja.

Avatud koolitused lasteaia õpetajatele „Väärtuskasvatus ja Tarkuste Hoidise metoodika“ juba septembris!

See on parim võimalus alustada uut õppeaastat uute praktiliste mõtete ja teadmistega, mida koheselt oma igapäevatöös rakendada saab.

Tartus 17.septembril  Tasku konverentsikeskuses

Koolitusel tutvustab koolitaja ja Tarkuste Hoidise raamatu autor Merike Mitt (loe koolitaja tutvustust siit) väärtusi ja väärtuskasvatust üldisemalt, tegeleme osalejate isiklike väärtustega, tutvume sügavamalt Tarkuste Hoidise metoodikaga, saame lisaks juurde mitmeid väärtusmetoodilisi tegevusi ning vaatame väärtuskasvatuse parimaid praktikaid Eesti paljudest lasteaedadest.

Koolituse teemad:

  • Väärtused, kuidas nad kujunevad, kas ja kuidas neid teadlikult kujundada
  • Väärtuskasvatus lasteaias
  • Erinevate väärtuskasvatusmetoodikad
  • Lapsevanemate kaasamine
  • Õpetaja kui väärtuskasvataja, õpetaja kui eeskuju. Minu isiklikud väärtused.
  • Eesti rahvapärimus ja meie rahva väärtused
  • Tarkuste Hoidise metoodika – põhjalik tutvustus, näited ja lisa väärtusmetoodilised ülesanded
  • Parimad väärtusarenduse alased praktikad erinevatest Eesti lasteaedades – pildid ja lood

Koolituse kestvus 10.00-16.00

Koolitusel saab soodushinnaga soetada väärtuskasvatuse raamatut, Väärtuskasvatuse komplekti, Jutupalli, vanasõnaplakatit ja kõiki meie toredaid Tarkuste Hoidiseid (vaata lähemalt www.tarkused.ee).
Tasuda saab arvega tagantjärgi.

Osalustasu ühele inimesele on 55 eur + km

Osalustasu sees elamuslik koolitus, põhjalikud koolitusmaterjalid ja kaks kohvipausi.

Kui ühest organisatsioonist osaleb 2 või enam inimest, on osalustasu soodustus 10% 

Koolitusele registreeruda saab e-posti teel: info@tarkused.ee ja telefoni teel: 5351 0501.

 

 

Uuel õppeaastal uute mõtetega

Väärtuskasvatus aitab kaasa laste arengule, aitab õpetajaid, aitab elu paremaks teha.

MTÜ Väärtuskoolitusel ilmus augusti lõpul täiesti uus raamat – Väärtuskasvatus ja Tarkuste HoidisVäärtused läbi Eesti rahvapärimuse. Metoodika lasteaedadele, algkoolidele, lapsevanematele

See on kui ammendamatu ideede kogumik ja hea teejuht igale lastega kokku puutuvale täiskasvanule, sest iga vestluse, iga mängu, iga tegevuse valikuga suuname väikese ilmakodaniku väärtusmaailma ja kujundame sellega ka omaenda tulevikumaailma. Ja nagu ikka koos lapsega arenedes ja õppides saab ka täiskasvanu ise selle raamatu abil oma väärtustest selgema pildi.

Kaunilt kujundatud ja laste joonistustega ilustatud raamatus on:

  • Kuidas laps väärtusi omandab ja kuidas seda väärtuste maailma läbi mänguliste tegevuste lapsele lähemale tuua.
  • Kodu, lasteaia ja algkooli rollist väärtuste omandamisel.
  • Kuidas kaasata lapsevanemaid
  • Kuidas jõuavad lasteni  sellised mõisted nagu  hoolivus, julgus, ausus, sallivus, tarkus, armastus, sõprus, vastutus, järjepidevus jne.
  • Eesti rahvapärimusel baseeruvad seitse põhiväärtust ja nende alaväärtused.
  • Kuidas kasutada meie rahvakultuuri, meie vanasõnu, rahvajutte, rahvalaule jne lapsele väärtuste tutvustamiseks? 
  • Üksikasjalik ülevaade autori poolt välja töötatud mängulisest Tarkuste Hoidise metoodikast.
  • Sadu konkreetseid ideid – tegevusi, mänge, laule, jutte ja õuetegevusi lastele konkreetse väärtuse tutvustamiseks.
  • Nõuandeid, kuidas täiskasvanu saab küsida tarku küsimusi ja arutleda lapsega väärtuste teemadel. 

Raamatut saab tellida siit

Koos raamatuga on võimalik osta ka Väärtuskasvatuse komplekti, kuhu kuulub lisaks raamatule Väärtuskasvatuse Hoidis, mis sisaldab I aasta vanasõnu ning lisaks II ja III aasta vanasõnu. Kolme aasta vanasõnad on seotud raamatus ära toodud väärtustega ja metoodikaga. Vaata lähemalt siit. 

 

Inimese väärtushinnangutele pannakse alus lasteaias

Inimese väärtustele pannakse alus väga varases eas ja kodu kõrval on väärtuste kasvatamisel oluline roll ka lasteaial.

«Hariduse puhul räägitakse liiga palju koolist ja jäetakse märkamata, kui suur roll on kodu kõrval just lasteaial lapsest isiksuse kujundamisel. Et meie lastest kasvaksid sõbralikud, hoolivad, sallivad, ausad inimesed, kes on samal ajal võimelised olema ühel hetkel ka töökad, ettevõtlikud, loovad ja osalustahtelised,» märkis Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop.

Tema sõnul räägitakse praegu sellest, et just need omadused on meie ühiskonnas inimestel puudu ja see on tõesti nii. «Kui küsitakse, mismoodi seda olukorda parandada, siis ma arvan, et meil ei ole muud võimalust, kui kasvatada uus põlvkond teistmoodi üles.»

Selleks, et lasteaiaõpetajatele näpunäiteid anda, kuidas lastes häid väärtusi kasvatada, andis TÜ eetikakeskus koos Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudiga välja raamatu «Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias».

Sutrop märkis, et väärtuskasvatus ei ole ainult traditsiooniliste väärtuste nagu ausus, hoolivus või vastutustunde kasvatamine. «Mõtleme väärtuste all väga laialt neid isikuomadusi, mida inimeses näha tahame.»

«Ma oletan, et täiskasvanud tahaksid eelkõige, et inimene tema kõrval oleks hooliv, salliv, aus, sõbralik,» rääkis Sutrop. Kui aga ühes uuringus küsiti laste käest, mida nad arvavad, milliseid väärtusi lapsevanemad neis tahaksid kasvatada, siis nende arvamustest tulid välja vastutustunne, hea käitumine, hea õppeedukus ja hügieen.

«Järelikult tuleb meil lapsevanemate ja õpetajatena mõelda, et äkki me oleme mõned lihtsad asjad unustanud ja pööramegi kasvatuses liiga palju tähelepanu niisugustele asjadele,» sõnas Sutrop.

Samuti oli ta kuulnud lasteaiaõpetajatelt, et kõige raskem on õpetada viimases rühmas olevaid lapsi, kuna järsku hakkavad nende vanemad huvi tundma selle vastu, kas poisid-tüdrukud oskavad ikka juba piisavalt hästi lugeda, arvutada ja saavad ikka kooli sisse.

«Siis äkki arvatakse, et last on vaja valmistada ette järgmiseks astmeks, mis ei ole tegelikult üldse inimese arenguga niimoodi seotud,» imestas ta. «Ma arvan, et tegelikult peab lasteaed olema koht, mis valmistab inimest ette õnnelikuks eluks.» Selleks peaks Sutropi hinnangul õpetama last tundma iseennast, oma võimeid, samuti mõistma enda emotsioone ja nendega hakkama saama.

Merike Tamm

Postimees 28.08.2010

Väärtused eesti lasteaedades

Väärtused eesti lasteaedades

23. veebr 2012

Kuna tegelen üha enam ja sügavuti väärtuste ja väärtuskasvatuse teemaga ja puutun tihedalt kokku lasteaedadega nende kollektiive selles vallas koolitades, siis mõtlesin, et ehk on teistelgi huvitav teada saada, mida meie alushariduse andjad väärtustavad.

Oma lasteaia ühised väärtused on kokku lepitud enamikul Eesti lasteaedadel. Need on kirjas arengukavades, neid võib näha lasteaedade kodulehtedelt ja ka rühmaruumis seinal.

Tarkuste Hoidise väärtuskasvatusmetoodikat kokku pannes olen tegelenud Eesti lasteaedade väärtustega tänaseks kolm aastat. Et üldpildist paremat ülevaadet saada, tegin lühikese uuringu eesti lasteaedades enim esile tõstetud väärtustest. Kindlasti ei ole antud sissevaade täielik, sest kasutasin peamiselt Google’i otsingut ning ka omaenese kogemusi, mida olen saanud kokku puutudes erinevate lasteaedadega. Kokku sai läbi vaadatud umbes 100 lasteaia väärtused üle kogu Eesti. Lasteaedu on aga kokku üle 600. Kuid mingi ülevaate see siiski annab.

Kas ühised väärtused peaks kokku leppima?

Iga inimene, kes lasteaiaga ja eelkõige lapsega kokku puutub – iga töötaja, laps, lapsevanem – omab erinevat maailmapilti ja igaüks väärtustab oma sisimas täiesti erinevaid asju. Ja see ongi hea. Erinevused teevad maailma värviliseks, rikkaks ja viivad elu edasi. Kui meil on aga ajada mingi ühine eesmärk, siis on oluline kokku leppida, mida me meie ühise missiooni ellu viimisel rohkem väärtustame, millele rohkem keskendume. Ehk kuidas me eelkõige asju ajame ning millised käitumised ja valikud meie ühistes tegemistes aktsepteeritavad ei ole.

Erinevaid väga ilusaid, õilsaid ja häid väärtuseid on lugematu hulk. Lähemalt saab sellest lugeda altpoolt, kus on näha, et 100 lasteaia puhul oli ära nimetatud 60 erinevat head väärtust. Kõik tunduvad edasiviivad ja sobivad. Aga kõigele keskenduda ei saa. Kasvab ikka see lill, mida kastad, ehk toimivad eelkõige need väärtused, millele rohkem tähelepanu pöörame ja millele keskendume. Seega tuleb teha valik.

Oma kirja pandud missioonis keskenduvad Eesti lasteaiad eelkõige lapse turvalisuse ja arengu tagamisele.
Kuidas me seda siis üheskoos just nende inimestega, kes meil on, tagame?

Ühised väärtused on reeglid. Kui ühisväärtuste välja töötamise protsess on ühel korral põhjalikult läbi käidud, siis kasu on sellest tööst ainult siis, kui väljavalitud väärtused igapäevastesse toimingutesse integreeritakse. Kokku lepitud väärtused hakkavad tööle juhul, kui need lähevad käitumistesse, hoiakutesse ja tegevustesse.

Kui palju peaks ühiseid väärtusi olema?

Uuritud lasteaedades oli ühiseid väärtusi 3-10, mõnel pool ka rohkem.

Kui palju oleks optimaalne – nii, et need ei oleks ainult kirjas dokumentides, vaid jõuaksid ka tegelikult iga lasteaiaga kokku puutuva inimeseni?

Oli näha, et mitmes lasteaias püüti panna kirja numbriliselt küll 5-7 väärtust, kuid iga väärtuse taga oli vähemalt 2 märksõna ja nende all omakorda veel mõned. Näiteks oli põhiväärtustena toodud:

  1. Austus, avatus ja usaldus.
  2. Loovus ja innovatsioon
  3. Koostöö, hoolimine ja turvalisus

Tõsi ta on – need väärtused on kõik veidi sarnased ja kõik on ka väga olulised. Vahel ongi rakse valikut teha sest häid väärtusi on palju ja tahaks ju kõik ära nimetada.

Mõnes lasteaias oli nimetatud isegi üle kümne väärtuse – välja oli toodud erinevad väärtused lastele, töötajatele, kogu lasteaiale ja lapsevanematele. Selle viimase variandi puhul tekkis küll kahtlustunne, et kas lapsevanematele saab „ette kirjutada“, et nad peaksid väärtustama mängu ja tundma huvi lapse arengu vastu. Ja kas eri huvigruppidel erinevate väärtuste kultiveerimine veidi liig palju segadust ei tekita?

Teooria ütleb, et ühiseid väärtusi peaks olema nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ehk tegelikult peaks olema 3-5 põhiväärtust, mille alla võib kuuluda ka variatsioone põhiväärtustest (nt HOOLIVUSe all: hoolivus keskkonnast, hoolivus iseendast, sh tervisest ja hoolivus kaaslasest). Elu on näidanud, et kui ühiseid põhimõtteid on üle viie, võib probleemiks olla just see, et väärtused on ilusasti kirjas dokumentides, kuid töötajad (ja ideaalis ka lapsevanemad ja lapsed) ei tea neid, need ei püsi meeles. Ja kui inimesed ei oska nimetada ühiselt kokku lepitud väärtusi, siis on ilmselt palju loota, et neid ka igapäevaelus teadlikult rakendatakse.

Ühiste väärtuste vorm

Kõige tüüpilisem väärtuste kirja panemise viis on panna kirja põhiväärtused ühe nimisõnaga ja seejärel kirjutada põhisõna alla lahtiseletused, mida see väärtus just meie lasteaia eri osapoolte jaoks tähendab.

Nt. Traditsioonid – kanname edasi pärimuskultuuri, et säiliks järjepidevus, et ei kaoks vanade eestlaste laulud; tantsud ja kombed.

Mitmetes lasteaedades oli kasutatud ka erinevaid loovaid lahendusi –väärtused on kirjas pildiliselt, tegusõnadega (nt oleme terved), terve lause pikkuste põhimõtetena, lubadustena, vanasõnadena jne.

Nt. Meie lasteaias ei kuulu vaidlustamisele järgmised algtõed:

  • lasteaed on alusharidust andev asutus, mitte pelgalt laste hoiupaik
  • lasteaed, nagu ka kõik teised haridusasutused, peab käima ajast ees
  • lapse arengu põhikeskkonnaks on kodu, lasteaia ülesandeks on kodu toetada
  • lasteaed aktsepteerib ja toetab iga lapse eripära
  • lapse edukuse näitajaks on areng tema endaga võrreldes
  • õpetaja on lapse arengu saatja, talle suuna ja tee juhataja
  • lapse areng on loomingu funktsioon
  • loomingu ja sellega kaasneva arengu eelduseks on kord

Erinevad vormid on igal juhul head. Kuna iga lasteaed on omanäoline, siis peaksid väärtused ka seda omapära väljendama.

Väärtused Eesti erinevates lasteaedades

Väärtuseid oli ära nimetatud suur hulk. Et saaks teha üldistavamaid kokkuvõtteid, panin ka pikemad ja loovamad sõnastused ühesõnaliste väärtuste nimede alla. Enim valitud väärtused eristusid selgelt.
Väärtuste puhul on see täiesti loomulik, et edukatel organisatsioonidel ongi tihti sarnased väärtused. Sest nad valivad oma eesmärkide täitmiseks tihti sarnaseid viise.
Ülekaalukalt kõige rohkem väärtustavad lasteaiad koostööd ning selle all on mõeldud eelkõige koostööd koduga.

1.Uuritud lasteaedade kõige sagedamini esinevad (olulisemad) väärtused (100 lasteaias nimetatud 15-56 korda).

  • koostöö, meeskonnatöö 56
  • loovus, innovaatilisus 34
  • turvalisus 32
  • avatus 31
  • tervis 30
  • hoolivus, armastus 30
  • areng, elukestev õppimine 23
  • usaldusväärsus, usaldus 23
  • lapsekesksus, lapsesõbralikkus 21
  • professionaalsus 19
  • loodus ja keskkond 17
  • Eesti rahvakultuuri väärtustamine, traditsioonid, pärimuskultuur, isamaalisus 16
  • omanäolisus, individuaalsus 16

Võiks ütelda, et tüüpiline tubli Eesti lasteaed väärtustab eelkõige koostööd, loovust ja turvalisus t.

2. Teises grupis olid nn „allpool keskmist“ sagedusega ära nimetatud väärtused (15-5 korda):

Sõprus ja sõbralikkus, rõõm ja mängulisus, julgus ja iseseisvus, pühendumus ja lojaalsus, ausus, viisakus ja lugupidamine, austus, sallivus ja mõistmine, uudishimu ja teadmishimu, positiivsus, abivalmidus ja jagamine, paindlikkus, kodu ja pere, kaasaegsus, eesmärgistatus, säästlikkus ja majanduslikkus, vastutus, (positiivne) eeskuju, esinduslikkus, huumor, kohusetunne, kvaliteet.

3. 1-2 korda oli ära mainitud järgmised väärtused:

Aktiivsus, edu, eduelamus, enesekindlus, ettevõtlikkus, inimlikkus, inspiratsioon, järjepidevus, kannatlikkus, kodukoha väärtustamine, kodusus, kvaliteetne haridus, külalislahkus, mitmekesisus, omaalgatuslikkus, püüdlikkus, rahulik rütm, saavutusvajadus, stabiilsus, suhtlemine, töökus, vabadus, võimetekohasus, väärikus, ühtekuuluvustunne

Kokku oli eri vormides ära nimetatud 60 erinevat väga head väärtust.

Loomulikult tuleb ühised väärtused, need nn meie head tavad, aeg-ajalt üle vaadata, uuendada nende sisu või vormi, tähendusi või muid detaile. Sellest kõigest aga plaanin kirjutada oma järgmistest postitustes.

Väärtuslikke hetki soovides,

Merike Mitt