Koolirõõmuta kool on lapsele kui sunnitöö

Pärnu Postimees 21.03.2013
Ene-Silvia Sarv
Tallinna ülikooli lektor

Esmaspäeval toimunud Pärnu Kuninga tänava põhikooli 6. hariduskonverentsi “Õnnelik õpilane, õnnelik õpetaja” üheks põhiteemaks oli see, kuidas nii õpilastes kui õpetajates säilitada koolirõõmu.

Tallinna ülikooli lektor Ene-Silvia Sarv rääkis oma ettekandes, milline paistab tänapäeva kool õpilaste endi silme läbi ja mis mõjutab koolikliimat kõige enam.

Miks on koolirõõm tähtis ja kuidas seda kooli juurde tuua?

Milline inimene tahaks kaheksa tundi päevas teha sunnitööd sellest rõõmu tundmata? Sellega pole üldjuhul nõus ükski täiskasvanu, miks siis laps peaks seda tahtma?

Leian, et koolirõõmu suurendamiseks peaksime vähendama hinnete osakaalu ja arvestama iga lapse võimetega. Palju rohkem koolirõõmu on Waldorfi koolides, kus ei panda hindeid ning mille meetodid ja õppekava on disainitud vastavalt lapse vajadustele ja võimetele. Neis koolides on lapsed pingevabamad ja nende näod rõõmsamad, samal ajal ei jää nende toimetulek, teadmised ja õppeedukus sugugi teistele alla.

Individuaalse lähenemise vajalikkusest igale õpilasele on palju räägitud, kuid õpetajad kurdavad niigi suure koormuse üle. Paljud vanemad arvavad, et viiteread tunnistusel tagavad lapse eduka tuleviku.

Õpetajad on sageli koormatud pseudotegevustega. Paljud õpetajad teavad aktiivõppe meetodeid ja käivad vastavatel kursustel, kuid neid kasutada ei viitsi või ei soovi. Ajapuudus on tihti vaid ettekääne, sest kui õpetaja paneb klassiukse kinni, on tema asi, kuidas ta seal töötab. Kui pole aega, tuleb muuta koolipäeva nii, et see aeg tekiks.

Hinnetele keskendumine on kergema vastupanu tee ka vanematele, sest numbreid vaadata on lihtsam kui lapse ja tema õpetajaga rääkida.

Oma ettekandes rääkisite uurimusest, millest selgus, et suur osa Eesti õpilastest peab oma kooli liigselt hinnetele orienteerituks, formaalsevõitu asutuseks. Haridust peetakse rigiidseks süsteemiks, mida on raske muuta.

Kõik algab koolijuhtide ja õpetajate hoiakute muutmisest ning lapsevanemate harimisest. Õpetaja amet on nagu arsti ametki justkui misjonitöö ja koolid peaksid lahti saama töötajatest, kes ei sobi õpetajaks.

Väline surve, mida koolidele avaldatakse, on sageli täiesti arutu. Spetsialistide arvamust ei küsita või küsitakse seda formaalselt, reaalselt neid inimesi seadusloomesse ja teistesse projektidesse kaasamata.

Haridussüsteemi rigiidsus on tihti kasutatav demagoogiline väide. Meil on väga häid ja õpilasesõbralikke koole. Kuidas mõni kool saab muutuda ja mõni ei saa?

Leian, et Eesti koolisüsteemi uuendades on tekkinud pikk rida ebaõnnestumisi alates riigieksamite seadustamisest, mis oli esimene löök hariduse normaalsele arengule.

Eesti hariduse reformimine algas 1987. aastal, kui püüti vabaneda nõukogude koolile iseloomulikust, millel olid tõele au andes ka positiivsed jooned. Reformiprotsess on kestnud üle 20 aasta, see peaks ju olema piisav aeg inimliku koolisüsteemi loomiseks!

Nüüd likvideeritakse paljud väga head, pika aja vältel kujunenud koolid lihtsalt sellepärast, et nii on ökonoomsem – naeruväärne! 1987. aastal reformisime 1000–1200 õpilasega mammutkoole, nüüdsed uuendused loovad need uuesti – Tallinnas käivad paljud lapsed jälle koolis mitmes vahetuses.

Reformid, mida ei tehta uuringutele ja spetsialistide arvamusele, vaid kitsalt majanduslikele või populistlikele argumentidele toetudes, on kuritegu üldharidussüsteemi ja laste vastu.

 

Godi Kelleri väärt mõtted

 

Viimasel väärtusarenduskonverentsil rääkis Godi Keller lapse arenemisest koolist. Seal rõhutas ta, et kool peab andma lapsele kaasa AINULT 2 asja, sest need aitavad tal elus paremini toime tulla.

Esimene neist on eneseusk, enesekindlus. Kuidas teile tundub – kuidas praegu meie koolides sellega on?

Ja teine oluline asi, mida kaasa anda on arusaam sellest, mis on lapse eripära, milles ta on andekas, kuhu tal oleks hea oma elus edasi suunduda.

Need peaksid olema läbivad ja peamised läbi kogu põhikooliastme.

Allpool saate lugeda seitsmest olulisest omadusest, mida võiks silme eest hoida kõik täiskasvanud, kes lastega kokku puutuvad – olgu see siis lapsevanem, lasteaiaõpetaja, kooliõpetaja või ringijuhendaja.

 

7 tähtsat omadust

Norra pedagoogikalektor Godi Keller ütleb, et lapsel on elus hästi hakkama saamiseks tarvis seitset omadust ja oskust. Mis need on ja kuidas neid toetada?

Kord rääkis üks ema Godi Kellerile uhkusega, et tema viieaastane laps õpib juba arvutist tähti ja numbreid. “Selle ema jaoks on tähtis, et tema laps saaks koolis hästi hakkama,” järeldab Godi Keller, isa, vanaisa ja pedagoog, kes peab lastevanematele ja õpetajatele üle Euroopa loenguid ning on Oslo lastevanemate kooli eestvedaja.
Mulle on tähtis, et laps saaks hästi hakkama elus.”
Järgnev lugu põhineb intervjuul, mille GodiKeller andis Perele ja Kodule aprillis. Toona pidas ta Eestis loenguid, kohtus vanemate, õpetajate ja lastega. “Kirjutage järgnevad seitse punkti paberile,” kõlab tema soovitus lapsevanematele, “kinnitage see paber oma voodi juurde seinale, lugege igal hommikul üle ning mõelge: kuidas saate te täna neid lapse omadusi tugevdada, säilitada ja toetada?”
Esimesed kuus järgnevalt nimetatud omadust on lapsel olemas juba sündides, viimane omandatakse elu jooksul.

1. Eneseusaldus

Eneseusalduse all peab Godi silmas iseenda tundmist ja sisemist kindlust (mitte segi ajada välise enesekindlusega, mille annab teiste hinnang ja mille ühe liialdusena võidakse tajuda isekust). Laps, kes on korras enesehinnanguga ja kindel oma võimes toime tulla, säilitab ka keerulistes olukordades rahu ning teiste hinnang ei kahjusta tema enesetunnet olulisel määral.

Kuidas tugevdada lapse eneseusaldust?
• Paku lapsele väljakutseid – selliseid, mille kohta tead, et laps saab nendega hakkama või et nendega hakkama saamiseks peab ta end pisut ületama. Neist saab laps tunde, et ta oskab midagi, mida ta varem ei osanud.
• Jälgi, et laps ei peaks korduvalt läbi kukkuma. Loomulikult peab laps kogema ka kaotust ja ebaõnne, ent kui need aina korduvad, kahjustab see tema eneseusaldust. Laps peab õnnestuma piisavalt, et mitte kaotada energiat ja tahet teha läbi pingelist õppimise protsessi.
• Ära tekita lapses ärevust. Enamasti pole küsimus selles, et laps ei saagi näiteks koolis mingi ainega hakkama, vaid tema valmisolekus õppida. Kui laps pelgab õpetajat, ei pruugi halvad hinded tulla sellest, et laps ei saa ainest aru, vaid ärevus võtab talt võime mõelda. Rahulikus keskkonnas saaks laps kõigest aru.
• Ära satu paanikasse ega muutu süüdistavaks, kui laps on saanud kehva hinde. Laps loeb vanema mõtteid ja tundeid, ning kui vanem on sisemiselt ärev ja hirmul, et tema järeltulija on luuser, tunnetab laps seda. Ka siis, kui vanem seda varjata püüab. Oled sa oma südames ikka kindel, et head hinded pole kõige tähtsam asi elus?
• Iga laps on mingil alal andekas – kes muusikas, kes kunstis, kes enesetunnetuses, kes käelises tegevuses. Elus pole sageli tähtsaim see andekus, mida kool hindab. Kui kool su lapse andeid ei hinda, märka ja tunnusta neid sina.
• Pidage sõbralikku dialoogi kooliga, leidmaks ja toetamaks lapse tugevaid külgi. Dialoog vanema ja kooli vahel toetab ka last, sest ta tunneb ühendust.
• Ärge tähtsustage eneseusalduse tugevdamise vahendina üle võistlust, omavahelist jõu- ja osavusproovi. GodiKeller: “Võistlus on hea vaid võitjale ja teisele-kolmandale, kõigile ülejäänuile on see katastroof.”

2. Usaldus maailma vastu
Maailma usaldav laps julgeb ringi liikuda ja uusi alasid katsetada, küsida ja eksida. Usalduse vastand on hirm.

Kuidas toetada lapse usaldust maailma vastu?
• Enne, kui räägid looduse saastamisest, sõdadest ja ülekohtust, õpeta laps loodust, ümbritsevat elu ja inimesi armastama. Kui laps on saanud olla rõõmus metsa või jõe üle, kui teda on õpetatud neid armastama, kaitseb see teda edaspidi. Vanemal on tähtis tajuda, millal on laps valmis kuulma, et kõikide inimeste teod ei olegi usaldusväärsed; millal on tema baasusaldus nii tugev, et negatiivne info ei kahjusta teda.
Kui rääkida kuueaastasele näiteks napalmist, tekitab see teadmine temas hirmu. Kui rääkida kolmeaastasele, et loodus on saastatud, et inimesed ise kahjustavad seda, kaotab laps rõõmu olla looduses ja tema usaldus inimeste vastu saab löögi. See ei tähenda, et teleka peaks kodust välja viskama, kuid vanemad peaksid mõtlema, mida on nende lapsel hea teada ja mida mitte.
• Kontrolli oma hoiakut: kas sinus eneses on säilinud usk inimkonna headesse kavatsustesse või usud sa, et maailm on lootusetu paik? Laps võtab esmajärjekorras üle mõtted ja tunded, mis valitsevad vanema sees. Ka siis, kui räägitakse vastupidist.
• Märka last ümbritsevate täiskasvanute hoiakut. Lapse usaldust kahjustab, kui tema hoidjaks või õpetajaks on inimene, kes korrutab, et maailm on üks lootusetu paik ja inimesi valitseb kurjus.

3. Elurõõm
Elurõõm on väga tihedalt seotud eelmise punktiga. Elurõõmus laps naudib ennast ja oma tegemisi, kui need ka kõrvalseisjale tähtsusetud tunduvad. Ta oskab tunda rõõmu väikestest asjadest.

Kuidas tugevdada elurõõmu?
• Jäta lapsele võimalus midagi oodata ja igatseda. Tänapäeval on see suur väljakutse, kõike võib ju saada kohe ja kiiresti. Soovitu kiire saamine tekitab tühjustunnet ja igavust ning jätab lapse lõpuks ikkagi rahulolematuks.
• Tekita pere elurutiinis kindel aeg, mida oodata. Looge mõni peretraditsioon: pühapäevahommik pannkookidega või reedeõhtune saunaskäik vanaisa pool. See võib olla ka laupäevaõhtu koos perega teleri ees – tähtis on, et see erineks muust ajast ja teeks kõiki õnnelikuks.
• Otsi võimalusi luua meeleolu, kas küünlavalguse, ühise matka või jutuajamisega. Laps kogeb sellest, et rõõmu ja püha tunnet tekitab ühisosa, mitte asjad.

4. Uudishimu
Uudishimu tõukab avastama maailma ja elu. Selle vastandiks on ükskõiksus: miski ei köida last, kõik on igav.

Kuidas säilitada lapse uudishimu?
• Samamoodi nagu elurõõmugi, andes lapsele võimaluse midagi oodata.
• Juhindu lapse elavast huvist. Uuri valdkonda, mis talle huvi pakub, ja vestle sobival hetkel sel teemal.
• Ole ise uudishimulik ja aita lapsel elu eri valdkondi avastada. Ära moraliseeri – pole olemas õigeid vastuseid, tuleb lihtsalt ümbrust uurida.
• Ära heitu, kui su teismeline tundub olevat kaotanud uudishimu ja vastab kõigile ettepanekutele kuhugi minna: ei huvita! Teismeline on isegi uudishimulikum kui noorem laps, lihtsalt tema huvid on muutunud. Enamik teismelise uudishimust on suunatud sellele, mis toimub tema enese sees, tema eakaaslastes ja nende vahel.

5. Avatus
Avatus on võime näha teisi lahendusi, mitte anda liiga vara hinnanguid. Selle vastand on eelarvamused, tunne, et sul on olemas juba vastused kõigele. Avatus on seotud üldise tolerantsiga ühiskonnas.

Kuidas säilitada lapse avatust?
• Paku lapsega rääkides erinevaid seisukohti. Näita, et probleemi on võimalik lahendada mitmel moel.
• Näita lapsele, kuidas rääkida kellegagi nii, et kuulad teda päriselt. Austa teise inimese arvamust ja õpeta ka laps seda austama.
• Kontrolli ennast: kas sina suhtud maailma eelarvamusteta?

6. Tahe
Tahe on võime teha tööd, mitte alla anda, kui miski sulle vastu töötab. See on võime visalt raskustest üle saada ja uuesti tõusta, kui oled kukkunud.

Kuidas säilitada lapse tahet?
• Sea sisse kindel argipäeva rütm: enam-vähem samal kellaajal äratus, siis pesu ja söök. See annab lapsele kogemuse, et kindel, rahulik elu on teatud struktuuriga – et ellu kuuluvad nii mõnusad kui ka mitte nii mõnusad, kuid vajalikud toimingud, mida me peame tegema, et meie hea elu saaks toimida. Nii kogeb laps, et kodu koristamine kuulub hea elu juurde ja et nõudepesu on osa elust. Selline struktuur on esimene samm, et lapsel saaks hiljem kujuneda enesedistsipliin ja tahe ära teha ka elus ettetulevad ebameeldivad asjad.
• Ära anna lapsele liiga vara liiga palju valikuid. Varased valikud teevad ta närviliseks ja nõrgendavad tahet, sest laps kardab ilma jääda millestki, mida ta ei vali. Lapse elu on palju lihtsam ja selgem, kui ta ei pea valima mitme söögi vahel, vaid pelgalt selle vahel, kas süüa või ei.
• Anna lapsele kodus kindlad kohustused, näiteks hoida oma tuba või mänguasjad korras. Kuigi laps võib selle vastu tõrkuda, saab varases lapseeas täidetud kohustusest aja jooksul harjumus ja seejärel vajadus.
• Täida ka ise oma kohustusi kui osa oma heast, naudingut pakkuvast elust.

7. Sotsiaalsed oskused
Sotsiaalsete oskuste all peab Godi Keller silmas oskust kasutada oma võimeid ja energiat, et teisi inimesi tajuda ja toetada. See on seotud eelmistega. Kui lapsel on näiteks hea eneseusaldus, siis ei vaja ta pidevat võistlust, et ennast tõestada, ja ta saab oma energia suunata teise inimese aitamisse.

Kuidas toetada sotsiaalsete oskuste arengut?
• Näita selgelt välja, et iga laps on erinev ja igaüks on väärt austust.
• Aktsepteeri inimeste erinevusi.
• Ära võrdle last tema õe, sõbra ega üldiste standarditega.
• Anna lapsele tunda, et ta on piisavalt hea.
• Aktsepteeri nii lapse tugevaid kui ka nõrku külgi, julgustades teda viimastega tööd tegema.
• Aktsepteeri iseennast, sest alles siis saad aktsepteerida teisi. Ära unusta, et kuigi sul on nõrkusi, oled ka sina piisavalt hea.

Kes on Godi Keller?
GodiKeller on põhihariduselt loodusteadlane ja töötanud aastaid õpetajana. Peab õpetajatele ja lapsevanematele loenguid paljudes riikides. Töötab Oslo Rudolf Steineri ülikooli kolledžis ning on Oslo lapsevanemate kooli üks asutajaid ja eestvedajaid.
Sel aastal ilmub eesti keeles tema raamat “Südamega kool”.

Krista Kivisalu
Pere ja Kodu juuni 2010

Tarkuste hoidistamist ja jagamist saab õppida

Eestis ilmus uus väärtuskasvatuste metoodika, mida saavad kasutada nii vanemad kui ka õpetajad.

Netiemme.ee
Inkari Lindve

Kui võtta kätte paberile pandud ja rullikeeratud vanasõnu täis purk, siis on esialgu raske mõista, kuidas sellise töövahendiga lastele elutarkusi õpetada. Aga purgi
juurde käib pikk ja selge õpetus, raamat „Väärtuskasvatus Tarkuste Hoidise abil“, mille autor Merike Mitt ka Netiemmele oma ideid jagas. Tegemist on eesti rahvapärimusel põhineva metoodikaga lasteaedadele, algkoolidele ja lapsevanematele.

Merikese sõnul töötas ta läbi enamus eesti ülesleitud 30 000 vanasõna, millest lõpuks jäi sõelale umbes 300 edasiviivat ja positiivse sisuga tarkust, mille hulgast
väljavalitud purki pääsesid.

Täiesti unikaalse väärtuskasvatuse meetodi väljatöötanud Merike kiidab eelkõige Viimsi lasteaedu, kus meeleldi esimestena vanad tarkused uues kuues kasutusele võeti. Eks enamusele meenuvad vanasõnad ja liisusalmid lasteaiast ning algkoolist. See on ka parim aeg lastele hakata süstemaatiliselt väärtusi edastama.

„ Tarkuste hoidise raamat, mis ilmus õppeaasta alguses, on üdini praktilise abimehena nagu üks suur ideede laegas, mille kaante vahel on süstematiseeritult koos Eesti lasteaedade parimad praktikad,“ kinnitab Merike.

Tarkuste hoidise purk sisaldab seitset värvi vanasõnu ja iga värv tähistab erinevat väärtust. Purgis on ainult esimese aasta vanasõnad, teise ja kolmanda aasta
omad on lisaks kaasas. Kokku valisin välja 105 vanasõna – nii jagub kolme lasteaia-aasta iga õppenädala jaoks oma vanasõna.

Et sõnad tuulde ei lendaks, soovitab Merike tegeleda iga väärtusega kuu aega järjest. Samas saab iga nädal võtta uue tarkusetera.

Tarkust Hoidise metoodika tähendab teadlikult ja süstemaatiliselt läbi mänguliste tegemiste, arutelude ja lugude-laulude lastele väärtuste õpetamist. Samamoodi
saab vägagi edukalt iga lapsevanem õpetada väärtusi oma lapsele kodus. Lasteaias võtab õpetaja koos lastega iga uue nädala alguses tarkuste hoidise purgist ühe värvilise rulli, millele kirjutatud tarkuseteraga seotakse nädala jooksul kogu tegevus – jutud, laulud, mängud toas ja õues, arutelud. Selle ühise teema järgi peaks kogu rühm elama ja hingama terve kuu. Kasvataja valib juturaamatud ja õppeteemad, põimides kõik tervikuks, mis seisab ühel nimetajal.  Ka lapsevanemad saavad samal ajal kodus samade väärtustega tegelda. Või kui teie lapse lasteaias seda programmi ei ole, siis saab raamatust palju ideid, kuidas ka kodus saab lapsega põnevaid tegevusi harrastades tegelda armastuse, sõpruse jm heade väärtuste õpetamisega.

Tarkuste Hoidise metoodika seitse põhiväärtust on:

  1. Head kombed
  2. Hoolivus
  3. Julgus
  4. Sallivus
  5. Tarkus
  6. Töökus
  7. Vastutus

Iga väärtuse juurde kuulub rida alaväärtusi ning iga väärtuse kohta käivad konkreetsed vanasõnad.

Merike edastab: „Väärtused ümbritsevad meid kõikjal. Väärtustest räägitakse üha rohkem ja väärtused on igaühe sees olemas. Väärtused on kõik see, mida inimene peab väärtuslikuks. Üks võimalik väärtuste definitsioon kõlab: Väärtused on nagu prillid, läbi mille ma vaatan maailma; hindan, mis on hea ja mis on halb, ning teen oma valikuid.“

Kuid väärtused ei ole inimestele kaasa sündinud, vaid need omandatakse kasvamise käigus, sealjuures on esimestel ümbritsevatel „mõjustajatel“ eesõigus. Peamised uskumused ja hoiakud kinnistuvad enne kooliiga ja seega on perel ning lasteaias väärtuste kujunemisel võtmeroll. Edasises elus on inimesel kalduvus oma uskumustele ja hoiakutele pidevalt tõestust otsida. Seda võib nimetada ka valikuliseks tähelepanuks, kus me näeme-kuuleme vaid neid märke, mis meie  lemasolevaid põhimõtteid juba kinnitavad. Seega – kui usud, et eestlased on töökas rahvas, kes saavad alati hakkama, märkad peamiselt vaid eestlaste edulugusid läbi ajaloo kulgemise. Kõrvale jäävad aga läbikukkumised või leitakse ebaedule selgituseks kiire kõrvaline mõjutaja.

Seetõttu tuleb ka rõhutada, et Tarkuste Hoidiste purki jõudsid vaid edasiviivad, toetavad vanasõnad. Mitte need, mis maadligi suruvad või õigusteta jätavad (ehk ei ole seal ei „Pill tuleb pika ilu peale“ ega „Ükski heategu ei jää karistuseta“).

„Loodan, et lapsed võtavad need tarkusi täis laused endaga ellu kaasa,“ sõnas Merike. Isegi kui nad alguses ei saa aru igast nüansist, kannab see väärtushinnanguid ning tekitab uues põlvkonnas kultuurikihi, mille juured ulatuvad sügavale.

Kodustel emadel on võibolla raske rääkida lapsega sõprusest, aususest, headusest. Nii tulevad samuti appi hoidistatud tarkuseterad. Raamat annab võtmeid, milliseid arutlusküsimusi küsida, milliseid lugusid või muusikapalasid valida, läbi milliste tegevuste positiivseid harjumusi lapses kujundada. Tegijate sõnul on Tarkuste Hoidise üks fenomene see, et sellest üllatuslikku tarkustera võtmine on üksjagu põnev,  värvikas õppimise tööriist. Põnev elu on ka uue põlvkonna üks põhiväärtusi, mis tekitab huvi ja soovi asjaga tegelda. Lisaks vanasõnadele ja metoodika tutvustamisele leiab kaante vahelt ka liisusalme, Eesti rahvajutte ja soovitusi kirjanduslettidelt, mida lisaks lugeda.

Lapse kasvatamisel võib luua kodus süsteemi, teadvustades endale, et läbi oma igapäevaset valikute ma õpetangi just seda väärtust praegu. Tegelikult lähtuvad ka meie kõik valikud alateadlikult meie väärtustest. Tarkuste Hoidise raamat õpetab märkama oma igapäevavalikute taga peituvaid uskumusi ning ka oma lapse jaoks teadlikult väärtuste valikuid tegema.

„ Nii võime jõuda ka arutlusteni: „Kas ma ostan talle püssi või palli,“ toob Merike mõtteviisi kohta näite. Need valikud kujundavad meie tulevasi kodanikke, meie tuleviku Eestit, sest need kujunemiseas lapsed hakkavad tulevikus meie maa ja inimeste kohta tehtavaid valikuid tegema. Ja teevad nad seda lähtuvalt neist väärtustest, mis meie neile täna õpetanud oleme.

Originaalartikli asukoht: http://www.netiemme.ee/EE/3521?art=7088&noh=1

Häid ideid väärtuskasvatusmetoodika kasutajalt

Nädala vanasõna lõimime igasse tegevusse 

25.01.2013 Õpetajate Leht
Reelika Täht
Tallinna Luha lasteaia Särtsude rühma õpetaja

Meie lasteaias töötavad tarkuste hoidise metoodika järgi kõik rühmad. Mina kasutan seda oma 6–7-aastaste rühmas teist aastat.

Huvitav on vaadata, kuidas lapsed vanasõnadest aru saavad. Üks tõlgendab vanasõna sõna-sõnalt, teine üllatab sellega, et mõistab kohe vanasõna varjatud tähendust. Kui tegelesime vanasõnaga „Valel on lühikesed jalad”, kinnitas üks tüdruk, et kui ta kord emale ja isale valetas, jäid ta jalad tõepoolest lühemaks. Tema rühmakaaslane mõtestas vanasõna „Ära hõiska enne õhtut” aga üsna täiskasvanulikult – kui hakkad meisterdama, ei tasu sellest kellelegi enne rääkida, kui asi valmis, sest võib juhtuda, et liim saab otsa.

Vanasõnad on hea võimalus lastega igasugustel teemadel arutleda. See arendab laste sõnavara, nad harjuvad oma arvamust avaldama ja põhjendama ning õpivad sedagi, et kellegi arvamus ei ole vale.

Nädala vanasõna lõimime igasse tegevusse. Kui nädala teema oli vanasõna „Aega ei saa raha eest osta”, seostasid paljud lapsed aega kellaga. Leidsime koos, et kui teed midagi lõbusat, lendab aeg kiiresti, aga kui sul on igav, siis venib. Tegime ka katse liivakelladega. Jagasime lapsed paaridesse ja palusime neil ühe minuti jooksul lauamäng välja valida ja mängima hakata. Paljud paarid ei jõudnud selle aja jooksul mängugi välja valida. Kordasime katset viieminutise liivakellaga. Selle ajaga jõudsid kiiremad mängu mitte ainult alustada, vaid ka lõpetada. Rääkisime ka rahast ja arutasime, mida saab raha eest osta. Poemängus sai iga laps kindla rahasumma, mille eest ta pidi kümne minuti jooksul ostud ära tegema. Paljudel jäi kogu raha alles, nad ei osanud aega arvestada.

Vanasõna „Targaks ei sünnita, targaks õpitakse” puhul rõhutasime, kui tähtis on julgus proovida ja soov harjutada.

Vanasõna „Pärast äikest paistab päike” sidusime looduse teemaga. Vestlesime ilmastikunähtustest ja päikesesüsteemist, aga ka sellest, mida teha halva tuju korral. Palusime lastel öelda kaaslastele asju, mis tuju heaks teevad. Laste jaoks oli see alguses raske, tunduvalt lihtsam on teisele öelda, mida too valesti tegi.

Paberirullid tarkuseteradega, mille oleme läbi töötanud, paneme üles riietusruumi teadetetahvlile. Minu paariline Marika Arens kudus iga väärtuse jaoks vastavat värvi kinda. Oluline on, et see, millega lapsed lasteaias tegelevad ja mida õpivad, oleks ka vanematele teada. Saadame nädala vanasõna neile e-kirjaga, mõnikord oleme palunud koduse tööna mõne tarkusetera üle ühiselt arutleda.

Arvan, et mida nooremad lapsed selle metoodikaga alustavad ja mida järjekindlamalt seda teha, seda parem on tulemus. Sügisel võtan sõimerühmast 3–4-aastased lapsed, nendega saan alustada algusest. Olen olnud lasteaiaõpetaja kaheksa aastat ja kasutanud eri metoodikaid ning mulle tundub, et vanasõnade abil on väärtuskasvatust väga lihtne teha. Väga loodan, et ka algklassiõpetajad võtavad metoodika omaks.

 

Väärtuskasvatus vanasõnade abil

Pilt on võetud aadressilt: eestiseelik.ee

Pilt on võetud aadressilt: eestiseelik.eeTarkuste Hoidis

Õpetajate Leht 25.01.2013

Tiina Vapper

Tänavune aasta on Eestis kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Kultuuripärandi tõstab au sisse ka uus lasteaedadele ja algkoolidele mõeldud tarkuste hoidise metoodika, mille sisuks on väärtuskasvatus eesti vanasõnade ja rahvapärimuse abil.  

Lasteaiaõpetajad on eesti vanasõnu, rahvajutte ja laule, liisusalme, mõistatusi ning rahvakombestikku õppe-kasvatustöös ikka ja alati kasutanud. Nüüd olen kogunud nende teadmised süsteemseks ja järjepidevalt rakendatavaks materjaliks. Tarkuste hoidise raamat, mis ilmus õppeaasta alguses, on üdini praktilise abimehena nagu üks suur ideede laegas, mille kaante vahel on koos Eesti lasteaedade parimad praktikad. Metoodiline komplekt sisaldab raamatule lisaks n-ö hoidisepurki, millesse pole „hoidistatud” seekord mitte moos või köögiviljad, vaid meie esivanemate igipõlised tarkused. Erivärvilistele paberirullidele kirjutatud tarkuseterad kannavad endas meie rahva kultuuri.

Metoodikat luues töötasin läbi kõik eesti vanasõnad, neid on kokku umbes 30 000. Vanasõnadest 70% on eestlastel seotud põllumajanduse või ilmaennustusega, jätsin need kõrvale ning tegin lõpliku valiku umbes 300 vanasõna seast. Suureks abiks oli, et Viimsi lasteaedade kõigi 34 rühma õpetajad olid nõus uut metoodikat lastega katsetama ja otsima võimalusi, kuidas vanasõnades peituvad väärtused kõige paremini lasteni viia. Õpetajatega koostöös valisingi välja kõige olulisemad vanasõnad ning jagasin need seitsmeks põhiväärtuseks, millest igaühe alla mahub omakorda veel mitmeid alaväärtusi.

Tarkuste hoidise purk sisaldab seitset värvi vanasõnu, kusjuures iga värv tähistab erinevat väärtust. Purgis on ainult esimese aasta vanasõnad, teise ja kolmanda aasta omad on lisaks kaasas. Kokku valisin välja 101 vanasõna – nii jagub kolme lasteaia-aasta iga õppenädala jaoks oma vanasõna.

Et õpitu paremini kinnistuks, olen soovitanud ühe väärtusega tegelda kuu aega järjest – see võimaldab õpetajal süvitsi minna ning lastel paremini sisse elada. Samas ei ole metoodika piirid ranged, õpetajale on jäetud vabad käed. Iga õpetaja võib pakutud ideede seast valida just talle ja lastele sobivaimad, kombineerida neid iseenda mõtete ja kogemustega. Ka see, millal mingi teemaga tegelda, jääb õpetaja otsustada. Lähenemine on vaba ja loov.

Konkreetselt näeb töö välja nii, et igal esmaspäeval võtavad lapsed koos õpetajaga tarkuste hoidise purgist ühe värvilise rulli, millele kirjutatud tarkuseteraga seotakse nädala jooksul kogu tegevus – jutud, laulud, mängud toas ja õues, arutelud. Iga raamat, mille õpetaja lastele ette loeb või mäng, mida koos mängitakse, on ju samuti väärtuse valik. See, kas poemängus on riiulitel Coca-Cola pudelid ja krõpsud või tervislik toit, kujundab laste hoiakuid. Maailm pakub palju võimalusi, õpetaja peaks olema see filter, kes otsustab, mida väärtustada, mida mitte. Tarkuste hoidise metoodika hea külg on, et lapsi saab õpetada mitte näpuga näidates ja moraali lugedes, vaid mängu kaudu.

Kaasates väärtuskasvatusse ka lapsevanemad, on tulemus mitmekordne. Õpetajad panevadki iga nädala tarkusetera emadele-isadele vaatamiseks välja, et vanemad saaksid kodus lapsega vanasõnade tähenduse üle arutleda ning rääkida teemadel, millest muidu ehk ei räägita. Vanasõnade väljapanekud lasteaedades on leidlikud: selleks võib olla erivärviliste okstega tarkusepuu, seitsme värvilise kroonlehega lill, väärtuste vikerkaar, veski, tähistaevas, päike …

Praeguseks olen tarkuste hoidise metoodika koolituse viinud läbi 60 lasteaias. Tagasiside on hea. Lasteaedu, kes selle metoodikaga iseseisvalt on alustanud, on palju rohkem. Sel aastal on plaanis koolitused ka tulevastele lasteaiaõpetajatele. Metoodika täieneb pidevalt, sest ideid tuleb kogu aeg juurde. Lasteaiad on kiitnud metoodika puhul eelkõige seda, et see on praktiline ning omane ja tuttav, eestlaslikku väge täis. Nii on lootust, et kasvamas on tulevikupõlvkond, kes Eesti rahvapärimust teab ja väärtustab.

Originaalartikli aadress: http://opleht.ee/2686-vaartuskasvatus-vanasonade-abil/

Väärtuskasvatuse avatud koolitus Viljandimaa lasteaednikele

Koolitus „Väärtuskasvatus ja Tarkuste Hoidis“ Viljandimaa lasteaednikele
toimub 26.veebruaril 2013
Viljandis, Vabaduse plats 6, II korruse õppeklassis.

See on parim võimalus alustada uut aastat uute praktiliste mõtete ja teadmistega, mida koheselt oma igapäevatöös rakendada saab.

Koolitusel tutvustab koolitaja ja Tarkuste Hoidise raamatu autor Merike Mitt (loe koolitaja tutvustust siit) väärtusi ja väärtuskasvatust üldisemalt, tegeleme osalejate isiklike väärtustega, tutvume sügavamalt Tarkuste Hoidise metoodikaga, saame lisaks juurde mitmeid väärtusmetoodilisi tegevusi ning vaatame väärtuskasvatuse parimaid praktikaid paljudest Eesti ja välismaa lasteaedadest.

Koolituse tagasisides on lasteaednikud hinnanud eriti koolituse praktilisust, saanud juurde tohutult uusi ideid, mida rakendada ning tunnustanud Tarkuste Hoidise metoodika paljusid võimalusi.

Vaata lähemalt koolituse programmi kohta SIIT 

Koolituse hind – 30 eur inimene

Registreerumiseks saada aadressile info@vaartuskoolitus.ee
– koolitusel osaleja nimi
– info, kes on arve maksja
– meiliaadress, kuhu arve saata 

Koolitusel saab soodushinnaga soetada väärtuskasvatuse raamatut, Väärtuskasvatuse komplekti, Jutukera, vanasõnaplakatit ja kõiki meie toredaid Tarkuste Hoidiseid (vaata lähemalt www.tarkused.ee).

Lasteaed ja kolm müüti

On rohkelt inimesi, kelle arvates lasteaiakasvataja amet on lihtlabane – laste pisaraid ja tagumikke pühkida oskab igaüks.

Käibel on mõned müüdid, mis takistavad nägemast lasteaeda haridusasutusena selle sõna sügavamas tähenduses.

Esimene müüt pärineb meie talupojakultuurist – kõik kasulik peab tulema läbi raske töö. Lasteaias tarkusi vägisi pähe ei topita, nii et alusharidus pole midagi tõsiseltvõetavat.

Kooliõpilaste madal koolirõõm pole näiteks mingi probleem, sest ega haridus pea meeldima.
Kui meie koolis käisime, siis kiristasime ju küll vihast ja vaevast hambaid, järelikult peavad
meie lapsed sama kadalipu läbima.

Mängimine, oh häda, on aga lõbus. Ja tähelepanuta jääb kasvatusteadlaste ja psühholoogide kinnitus, et lasteaias tegeletakse mängu kaudu tähelepanu, tajude, mälu ja kõneoskuse arendamisega. Selliseks arendustööks on ilmselgelt vaja spetsiifilisi oskusi, nii et on suur vahe, millises lasteaias ja milliste õpetajate juhendamisel laps oma päevi veedab.

Seega võib lasteaia mõttena näha koolivalmiduse saavutamist. Oleme ju harjunud, et iga haridusastme sihiks on valmidus järgmiseks astmeks. Millisel astmel tegutsetakse aga õnnevalmiduse nimel – hea, ausa, hooliva, loova ja õnneliku inimese kasvamise nimel? Igal astmel? Kahjuks mitte.

Takistab teine müüt – haridusasutused tegelevad tarkuse suurendamisega ja laste-noorte isiksust ei kujunda. Panus kujundamisesse on aga paratamatu, olgu see siis teadlik või juhuslik. Isiksuse kujunemisele jätavad oma jälje suhtlemismustrid, õpetaja eeskuju, õpetamise protsess, hindamine, motiveerimine ja karistamine jpm. See jälg on sügavam ja mõjutab edasist elukäiku rohkem kui pähe õpitud raamatutarkus.

Lasteaia «jälg» ilmneb otseselt juba koolis, eelkõige suhtlemis- ja õppimispädevuse kaudu. Nii vägivaldsed käitumismustrid ja erinevuste halvustamine kui ka kehv õpimotivatsioon ja vähene koostöötahe on väärtushinnangud. Nende juured on aga koolieelses eas.

Lasteaedades tunnistatakse minu meelest hariduse isiksust kujundavat jõudu teistest haridusastmetest enam. Samuti on lasteaiaõpetajad õhinaga vastavatest teadmistest huvitatud
(vt www.eetika.ee/831558). Ja jumal tänatud, sest selles eas on laste suunamine märksa lihtsam ja eeskuju roll tohutult suurem.

Aga kodu roll väärtuste kujunemisel? Jah, kodu mõju on tohutu. Aga olgem ausad – kodune väärtuskasvatus on paljuski juhuslik.

Kui ma näiteks enesevalitsuse kaotan ja raevunult oma mudilase peale karjun, siis jätab see oma jälje. Laps haavub ja õpib, et nii see elu käib. Küllap peagi ka jäljendab. Kui tihti me viitsime end analüüsida, oskame selliseid seoseid luua ja suudame protsessi teadlikult juhtida?

Just see on kolmas müüt – arvatakse, et lasteaia väärtuskavatus on kodusega võrreldes tühine. Aga kui palju on tegelikult kodusid, kus on lisaks ajale ja tahtmisele ka oskust väärtuste kujundamisega mõtestatult ja järjekindlalt tegeleda? Kus ollakse ühiskonnast ja selle hädadest kolm sammu ees? Loodan, et neid on palju, nii et kodud ja lasteaiad saavad oma jõud ühendada.

Nelli Jung, Tartu Ülikooli eetikakeskus
Postimees 28.08.2010

Autor on äsja ilmunud TÜ eetikakeskuse ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi välja antud raamatu «Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias» toimetaja.

Looduslikus keskkonnas mängivad lapsed on aktiivsemad ja loovamad

AFP/Scanpix
Lapsepõlv on ilus ja huvitav neile, kes saavad ronida puude otsas, hüpata üle ojade ja lompide ning nuusutada lilli. Lasteaialaste käitumist erinevas keskkonnas jälginud Dawn Coe leiab oma värskes uurimistöös, et looduslik keskkond oma erinevate elementidega muudab laste mängud loovamaks ja aktiivsemaks. Samas kui metalsete liumägede ja plastikust mänguasjadega sisustatud mänguväljakul tunnevad lapsed rohkem igavust ja hüplevad ja karglevad vähem ringi. 
 
Oma uurimistöö raames vaatles Dawn Coe ühes lasteaias käivate laste käitumist ajal, mil lasteaia mänguplats tegi läbi olulise muutuse. Ta alustas oma vaatlusi, kui tema valitud lasteaia mängualal olid peamisteks mänguvahenditeks tavalised puust ja plastmassist turnimis- ja kiikumisvahendid. Ta jälgis lapsi, kui palju lasti liumäel liugu ja kui kauaks mindi palaval päeval verandale päikese eest varju. Mõne aja pärast tehti selle lasteaia mänguplatsil korrastustööd, mille käigus rajati väike oja, istutati mängualale juurde puid ja lilli ning ehitati väike mägi. Mäe otsa rajati vaatetorn ja liumägi ning kogu mänguplats külvati rohkelt üle kõikvõimalike looduslike elementidega. 
 
Ümberkorralduste tulemusena muutusid lapsed uues keskkonnas mängides aktiivsemaks ja loovamaks. Nad kastsid ojast võetud veega lilli ning hüppasid üle puunottide. Ka päikese eest ei otsinud nad enam nii palju varju kui varemalt, sest tundsid vähem igavust ning kulutasid oma energiat aktiivsemalt kändudel, palkidel ja kividel ronides. 
 
Coe, kes kirjutab oma uurimistöös väga suurtest ja olulistest muutustest laste käitumises, sõnab, et uus looduslik keskkond arendab oluliselt rohkem laste motoorseid oskusi ja ergutab neid kauem aktiivsemalt ja loovamalt mängima.
 
12.10.12
Toimetas Astra Kallasmaa
 

Inimese viis väärtust

Lembit Jakobson

Õpetajate Leht 27.09.02

Aasta tagasi õppis ja õpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja Kersti Randmaa Tai Kuningriigis Bangkokist 200 kilomeetri kaugusel Lamnarai linna lähedal asuvas Sathya Sai Inimväärtuste Haridusinstituudi juures olevas Sathya Sai koolis inimväärtusi. Järgnevas on tema meenutused seal kogetust.

“Õpetajaid oli sinna õppima ja praktiseerima tulnud üle maailma: Argentiinast, Lõuna-Aafrikast, Hollandist, Saksamaalt, Kasahstanist, Inglismaalt, Eestist jne. Lisaks tundide andmisele kuulub selle kooli õpetajate töökohustuste hulka öövalves ja kasvatajaks olemine.

Kooli asukoht valiti eesmärgiga, et läheduses asuksid mäed ja voolaks vesi. Lai jõgi oli näha kooliteelt. Mäed aga paistavad kogu aeg, klassiruumidel ei ole isegi aknaklaase. Mägede taustal kulgeb seal inimeste igapäevaelu. Mägesid kutsutakse austavalt “vanaisadeks”, nad meenutavad inimestele igavikku.

Sealse koolielu alus on Sathya Sai Baba inimväärtuste haridusprogramm. Põhikooli baasil õpib internaatkooli tüüpi õppeasutuses ligemale 200 last. Enamasti on need endised probleemsed lapsed. Paljud õpilased aga pärinevad jõukatest ja eeskujulikest perekondadest. Nende vanematel on kindel usk, et just see kool aitab lastest kasvatada hea iseloomuga inimesi.

Sathya Sai koolid on igal maal selle maa usundi-, traditsioonide ja kultuurikesksed. Tai on budistlik maa, seepärast toetub õpetus selles koolis budismile ja Sai Baba õpetustele.”

Päevakava

Lapsed äratatakse hommikul pisut enne viit. Järgneb pesemisrituaal, riietumine koolivormi ja minek palveruumi, mille igas seinas on eri religioonide altarid. Poisid palvetavad ühel, tüdrukud teisel poolel. Meditatsiooni mõte on sisemine puhastumine ja korrastumine. Sellele järgneb tavaliselt õpetlik lugu. Eriti populaarsed on lood Tai askeetliku eluviisiga kuningast. Kuningas kannab igapäevaelus oma onu ülikondi ja jaotab pliiatsi, millega kirjutab, kuu aja peale, et poleks raiskamist.

Kell 6.45 on hommikusöök. Loetakse tai- ja ingliskeelne söögipalve: “Me täname neid, kes andsid meile elu, õpetajaid, kes annavad tarkuse, loodust, mis katab meile laua. Me sööme seda toitu, et olla kasulikud ja teenida teisi armastuses ja alandlikkuses.” Tagasihoidlik hommikusöök on vetikatest, riisist, sojast ja bambusevõrsetest. Koolis toitutakse taimetoitlastele kohaselt: palju on idandeid, rohelist, sojatoite.

“Pärast hommikusööki võtavad lapsed oma kausikesed ja lapid ning pesevad kraanikausis voolava vee all nõud puhtaks. “Õpetaja, anna mulle oma kauss pesta!” – sellist lauset kuuleb sööklas lastega ühes lauas istudes tihti. Samasuguse rõõmuga, nagu nad nühivad iga söögikorra järel oma kausikesi, pesevad nad igal õhtul puhtaks oma lumivalged sokid. Ikka selleks, et õppida ennast ise teenindama, mitte olla nagu euromaades laua taga istuvate ja toitu ootavate rahulolematute isandate rollis,” jutustab Kersti Randmaa.

“Pärast hommikusööki ja nõudepesu koguneb kogu kool lipuväljakule. Tai hümni laulmise saatel tõuseb vardasse kuningriigi sini-puna-valge lipp. Kell 7.30 algab õppetöö. Tundi alustatakse sageli õues. Istutakse ringis. Õpetaja ütleb selleks päevaks mõeldud mõtte või istutakse suletud silmadega paar minutit vaikselt, et kuulatada oma sisehäält. Iga koolipäeva esimene tund on inimväärtuste tund, kus arutatakse päevakajalisi, elust tulenevaid teemasid. Palju tehakse rühmatööd, harjutatakse lapsi olema kannatlikud ja sihikindlad, arvestama üksteisega.

Palju tunde toimub varikatuse all õues. Et väiksemad lapsed saaksid tundide ajal liikuda, on üksteisest eemal kasvavate puude okste külge seotud ülesanded, mida nad lugema ja lahendama peavad. Tunni lõpus hüütakse alati kooris: “Aitäh, õpetaja!”

Kooli igapäevaelu juurde kuulub ka madudega toimetulek. Lapsi õpetatakse, et madusid ei tohi rünnata. Nende eest palvetatakse ka kõvasti. Kümne aasta jooksul, mil kool eksisteerib, pole õnnetusi juhtunud.
Ainetunni pikkus on 50 minutit. Vaheaeg kestab viis minutit, keskpäeval on see tunnine. Lõunavaheajal mängivad lapsed kõikvõimalikke kivimänge. Kuna jõgi ja mäed on lähedal, tuleb lastel silm kogu aeg peal hoida.

Pärast lõunat tehakse koduülesandeid. Kella 16–18 on vaba aeg. Koolis on üks ujula, mitu lehtlat ja kohti, kus saab jõe kaldal jalgu kõlgutada ja vee voolamist vaadata. Suuremad lapsed togivad jalgpalliväljakul palli.
Ringid töötavad põhiliselt laupäeval ja pühapäeval. Väga suurt rõhku pannakse muusika- ja kunstiharidusele. Iga laps õpib mingit pilli, meisterdab, voolib või maalib.

Pärast õhtusööki minnakse ühiselamusse pesema. Päev lõpeb pidzaamadesse riietatud laste ühispalvusega. Pärast tänupalveid lähevad poisid ja tüdrukud oma internaatidesse.”

Pitsaprojekt

Ühel päeval otsustas 2. klass, et tahab teada kõike pitsa kohta. Koos õpetajaga arutati läbi, mida läheb pitsa valmistamiseks vaja, kust neid toiduaineid saab ja kus nad kasvavad.
Koos mindi turule valima ja ostma, arvutati, kui palju üks või teine toiduaine maksab ja kas raha jätkub. Pitsa küpsetati ühiselt kooli köögis valmis ja pakuti siis seda ka teistele lastele.

“Integreeritud õpetus pitsaprojekti kaudu toimis ülihästi. Lapsed läksid seda tehes hasarti,” räägib Kersti Randmaa. “Mõtlen nukrusega euroköökidele meie koolimajades, kuhu lapsed ei tohi mingil tingimusel oma jalgagi tõsta, rääkimata ühiselt küpsetatud piparkookidest jõulude ajal või ülestõusmispühade munade värvimisest.”

Inimväärtused

“Õhtumaa kultuur rajaneb eelkõige individualismil, selle väljaarendamisel. Haridust inimväärtuste kaudu õpetavates koolides on aga aukohal see, et lapses puhkeks õitsele armastus.
Alandlikkus ja vanemate austus ei tähenda allaheitlikkust, vaid teenib arusaama, et inimese kõige suurem väärtus – tema ilmaletulek, elu ime nägemine – on võimalik tänu vanematele. Seepärast tänavad Tai lapsed palvetes mitu korda päevas oma isa ja ema.

Tänu selle kooli direktorile, NASA projektis osalenud teadlasele dr Art–Ong Jumsaile on Tai põhiseadusesse sisse viidud säte, et koolides peab õpetama ja õppima inimväärtusi. Armastus, tõde, õige käitumine, rahu, vägivallatus – need inimliku elamise viis põhiväärtust on kogu koolielu alus.

Selles eas lastel tuleb ikka konflikte ette, ükskõik, millises maailma osas nad ka ei elaks. Kord vehkisid söökla ees rusikatega kaks väikest poissi. Õpetajad ei asunud selgitama tülitsemise põhjust, vaid panid poisid lusikatega teineteist toitma. Algul tegi kumbki seda hambad ristis, mõne aja pärast aga juba naerul sui.
Erinevalt meie lastest, kes asuvad kohe end õigustama ja teist süüdistama, õpetatakse Tai lastele andeksandmist. Eriarvamusi õpetatakse lahendama vesteldes.

Kahe ja poole kuu jooksul nägin ka ühte probleemset poissi. Ta lõi jalaga koera, võttis söögilauas teiste eest toitu ära. Augusti alguseks, mil Taist ära sõitsin, oli poiss tundmatuseni muutunud. Kui ta tegi halba, ignoreerisid kõik õpetajad seda üksmeelselt (eelnevalt selles kokku leppinud), kui head, kiitsid kõik õpetajad teda.
Armastuse õhkkond oli teinud oma töö.

Südameheadust on võimalik õppida matemaatikatunniski. Klassile anti lahendada ülesanne: talupojal on rahakotis 500 bahtit (Tai rahaühik) ja tal on tarvis osta 300 ümbrikku. Üks poiss ei saanud kuidagi alustatud ülesande lahendamisega, vaid ütles õpetajale: “Kui tal on nii vähe raha, kas ta siis ikka peab nii palju ümbrikke ostma?” Poisi süda ei valutanud mitte sellepärast, et ta ei osanud ülesannet lahendada, vaid et talumehel nii vähe raha oli.

Istumajätmist selles koolis ei tunta. Reeglitest ja valemitest tähtsam on püüe, et igas lapses areneksid ja kinnistuksid inimväärtused. Vaikne istumine, tarkuseivaga mõistulugude jutustamine, aforismid, grupis laulmine, ühispalved ja ühine tegevus – need on tehnikad, mille abil püütakse aidata kaasa noorte inimeste arenemisele, sisemise rahu, jõu ning kindluse saavutamisele. Rahulik mõistus on ülitähtis selleks, et langetada õigeid otsuseid.
Kooli lõpetanud teismelised on õppinud südameheadust, mõtte, südame ja käte kooskõla. Seepärast on Sathya Sai koolide õpikud Euroopa koolide omadega võrreldes lapsekesksed ja inimheadust sisendavad.
Meile toonitati korduvalt, et Tai laste koolikottides on nende maa saatus.”

Õpetaja

“Õpetaja roll idamaade kultuuris erineb oluliselt lääne omast. Õpetaja pole seal lihtsalt koostööpartner või klienditeenindaja, nagu meil on moes ütelda, vaid inimene, kelles kehastub tarkus. Seepärast on Tai koolis õpetajate päeva puhul lääne kultuurile täiesti alandamisena näiv tava: kooli helesinise põrandaga saalis õpetajatele lilli viies liigutakse põlvedel ühe õpetaja juurest teise juurde. See on kummardamine tarkuse ees, mida õpetaja kehastab. “Sa oled mu jaoks jumal,” lausus üks tüdruk, kui koolist ära hakkasin tulema. Ta kallistas mind nii kõvasti, et mul tulid pisarad silma.

Õpetajate toa seinal kõigile nähtaval kohal on kaks reeglit: “Ole heaks eeskujuks!” ja “Mine tagasi esimese reegli juurde!”
Sellist armastuse atmosfääri, mida seal kiirgas, ei ole mul õnnestunud mujal kohata. Ka teised õpetajad tundsid sedasama,” lausub Kersti.

“Olin seal kogu aeg nagu peo peal: teiste õpetajate ja laste silme all. Eemalolek harjumuspärasest keskkonnast sundis enda kallal tegema kõva tööd. Meile peeti suurepäraseid loenguid lapse psühholoogiast, inimväärikusest, taimetoitlusest, õpetajaks olemisest. Toimusid workshop’id ja meditatsioonid. Kõik selleks, et “vaktsineerida” õpetajate kaudu lapsi kurjuse vastu. “Haridus ilma iseloomu kujundamiseta on sama ohtlik kui äri ilma kõlbluseta,” toonitas Sathya Sai Baba juba 20 aastat tagasi.”

Õpilased

Koolis õpivad ka orvud, lapsed, keda emad üksi kasvatavad või kelle vanemad on hüljanud. Tänu miljonärist metseenile ja vabatahtlike annetustele on õppimine selles koolis tasuta.
Tai Kuningriigis on loomulik, et õpilased kannavad ühesugust vormi. Selle kandmine annab Kersti arvates lapsele rollitunde “mina õpin”, väärikuse ja uhkuse, aidates eristada teda nendest lastest, kes veel koolis ei käi.

“Kuus-seitse naist valvavad, et tikitud nimedega koolipluusid iga päev puhtad oleksid. Oma nimega tikitud sokke pesevad lapsed ise. Nii need ripuvadki puhtuse sümbolitena tuule käes nööril kooliõues.
Vaheaeg on iga kahe kuu tagant. Kui rikkamad vanemad oma võsukest vaatama tulevad, kostitavad nad peale oma lapse veel trobikonda pisemaid. Moodsad emad viivad lapsi internetikohvikutesse. Poisid harrastavad seal nagu meilgi mänge, kus voolab verd ja sõjameestel lendavad pead otsast.

Tais on televisioonikultus. Ükskõik, millisesse pisipoodi, kohvikusse, apteeki või sauna ka ei lähe, televiisor mängib kogu aeg. Päris omapead lapsi pildikastiga aga ei jäeta.
Lapsed on Tais armastuse kehastus. Vanemate ja laste vaheline asine suhtlemine on tundmatu. Nii ongi sealsed lapsed õpetajatega suhtlemisel siirad ja avatud, nende rõõm ehe. Kui õpetaja on kooli koridoris mõttesse jäänud, minnakse temast mööda varvastel.

Istusime ühes söögilauas ühe 8. klassi tüdrukuga. Ükskord hommikusöögi ajal küsis ta minult: “Õpetaja, kas te käisite täna duši all?” Olin kohmetunud: “Õhtul käisin, aga hommikul ei jõudnud,” vastasin talle. Ta nähvas: “Lääne inimesed ei pese ennast!” Lääne inimesed on Tai naistega võrreldes seal tõesti vähem sätitud. Püüdsin ennast õigustada. Paari nädala pärast pöördus see tüdruk uuesti minu pole: “Õpetaja! See, mis ma sulle ütlesin, vaevab mind. Anna mulle andeks!””

Kolleegid

“Mõtlen sooja südamega Tais kohatud õpetajatele. Delma Yuarata, pisike ja sale katoliiklasest filipiinlanna (oma pere kaheksas laps) rääkis meile, et on meie keskel ainult tänu sellele, et tema õpetaja uskus temasse. Väga vaesest perest tütarlaps poleks muidu jõudnud õpetajate instituuti. Täna on tema õpetada 50 last ühes klassiruumis, lisaks kõigi vihikute parandamine. Heru Atmandu, 72-aastane endine Indoneesia sõjaväelendur, palvetas ühtelugu oma palvevaibakesel Indoneesia pärast Meka poole. Rahuliku vanaduspõlve asemel hakkas ta õpetajaks, et veel midagi oma rahva heaks teha.

Kõigil õpetajatel oli hulk näiteid selle kohta, et maailm on sügavas kriisis. Aeg-ajalt puhkesime loenguruumis nutma, elades läbi seda, kui inimesed, olgu New Yorgis või Lõuna-Aafrikas, on jäetud ilma inimväärikusest, kui nende elus puuduvad armastus ja rahu. 19 õpetajat 14 riigist kogesid iga päev oma ümber armastuse õhkkonda ja osalesid ise selle loomises.

Lisaks inglise keelele ja arvutioskusele, elus toimetuleku õppimisele tuleks ka meie koolides õpetada lapsi olema rahul oma keha, juuste värvi ja paksusega, nina kuju ning talje ümbermõõduga. Õpetada kasutama oma käsi ja südant mitte üksnes oma karjääri ja edu nimel, vaid ka teiste teenimiseks. Seda õppides ja osates oleks meie ümber rohkem õnnelikke inimesi.”

Avatud koolitused lasteaia õpetajatele „Väärtuskasvatus ja Tarkuste Hoidise metoodika“ juba septembris!

See on parim võimalus alustada uut õppeaastat uute praktiliste mõtete ja teadmistega, mida koheselt oma igapäevatöös rakendada saab.

Tartus 17.septembril  Tasku konverentsikeskuses

Koolitusel tutvustab koolitaja ja Tarkuste Hoidise raamatu autor Merike Mitt (loe koolitaja tutvustust siit) väärtusi ja väärtuskasvatust üldisemalt, tegeleme osalejate isiklike väärtustega, tutvume sügavamalt Tarkuste Hoidise metoodikaga, saame lisaks juurde mitmeid väärtusmetoodilisi tegevusi ning vaatame väärtuskasvatuse parimaid praktikaid Eesti paljudest lasteaedadest.

Koolituse teemad:

  • Väärtused, kuidas nad kujunevad, kas ja kuidas neid teadlikult kujundada
  • Väärtuskasvatus lasteaias
  • Erinevate väärtuskasvatusmetoodikad
  • Lapsevanemate kaasamine
  • Õpetaja kui väärtuskasvataja, õpetaja kui eeskuju. Minu isiklikud väärtused.
  • Eesti rahvapärimus ja meie rahva väärtused
  • Tarkuste Hoidise metoodika – põhjalik tutvustus, näited ja lisa väärtusmetoodilised ülesanded
  • Parimad väärtusarenduse alased praktikad erinevatest Eesti lasteaedades – pildid ja lood

Koolituse kestvus 10.00-16.00

Koolitusel saab soodushinnaga soetada väärtuskasvatuse raamatut, Väärtuskasvatuse komplekti, Jutupalli, vanasõnaplakatit ja kõiki meie toredaid Tarkuste Hoidiseid (vaata lähemalt www.tarkused.ee).
Tasuda saab arvega tagantjärgi.

Osalustasu ühele inimesele on 55 eur + km

Osalustasu sees elamuslik koolitus, põhjalikud koolitusmaterjalid ja kaks kohvipausi.

Kui ühest organisatsioonist osaleb 2 või enam inimest, on osalustasu soodustus 10% 

Koolitusele registreeruda saab e-posti teel: info@tarkused.ee ja telefoni teel: 5351 0501.