Lastega filosofeerimine – super metoodika!

Eestis on vaikselt inimestele tuttavamaks saama hakanud üks suurepärane metoodika laste arendamiseks – lastega filosofeerimine. Egle Säre, kes on seda teemat juba kümmekond aastat Eestis tutvustanud, on teinud ära suure töö ja meie koolitaja Merike Mitt lõpetas tema juures Tartu ülikooli all süvendatud lastega filosofeerimise (LF) väljaõppe selle aasta kevadel.

Mida see metoodika aga endast täpsemalt kujutab?

Definitsiooni järgi on LF  vahend arendamaks  vaba väljenduslaadi, pakkudes erinevaid võimalusi diskuteerimis-, kuulamis-, arutlemis-, järeldamis- ja põhjendamisoskuste arenguks.

LF eesmärgiks on, et lapsed õpiksid iseseisvalt mõtlema, põhjendama ja kuulama. Seega arenevad nende mõtlemis-, suhtlemis- ja eneseväljendusoskused ning kasvab eneseusk. Lisaks kujunevad filosofeerides ka väärtushinnangud. Seega õpetab filosofeerimine elus hakkama saamist. Mida muud me uuelt põlvkonnalt tahta võiksime? Kindel on, et ainuüksi faktiteadmistega tulevikus läbi ei saa, uued üha kiirenevad muutused nõuavad pigem loovust ja eelpool nimetatud oskusi.

Täiskasvanu (õpetaja, lapsevanema) rolliks lastega filosofeerimisel on toetada lapsi mänguliselt, et aidata lastel oma küsimusi ja vastuseid formuleerida.

Filosoofilise küsimuse üks peamisi tunnuseid on, et sellel ei ole ühte ja õiget vastust. Õpetaja jaoks on suurimaks väljakutseks neutraalse hoiaku säilitamine, st õpetaja ei ütle ette ega suuna vastuseid kuidagimoodi. Meile, kes me tihtipeale oleme laste suhtes „targemad“, on see väljakutseks, sest senine pedagoogika on tihti olnud nn tühjadesse peadesse info sissekallamine ja „õigete“ vastuste edasiandmine. Selle asemel, et õpetada lastele, mis on õige ja mis vale, saame õpetada neid leidma vastuseid iseenda seest, ise otsustama, mis võiks olla õige või vale. Maailm muutub, muutuvad õpetamise paradigmad ning filosofeerimine on üks minu arvates suurepärane metoodika viimaks seda uut paradigmat lasteaedadesse ja koolidesse. Kui me õpime ise ja õpetame oma lapsi kasutama sokraatilist meetodit, siis aitame neil kasvada hoolikateks, mitmekülgseteks, iseseisvalt mõtlevateks inimesteks, kes oskavad vastutustundlikult ja julgelt tegutseda.

Filosofeerimine on huvitav ja meeliköitev tegevus  ka suurtele ja seetõttu edukalt kasutatav ka täiskasvanukoolituses. Nautisin Egle Säre kursustel väga neid tunde, mida veetsime arutledes teemadel „Mis on elu“, „Mis on surm“, „Kes olen mina“, „Kas kivid võivad olla õnnelikud“, „Mis on aeg“ jne. Suhtlemistreenerite kokkusaamisel jõudsime arutelul küsimuseni „Mida ma tegelikult tahan“.

Filosofeerimise tehnikate valdamine tuleb kasuks mh konfliktide ja probleemide lahendamisel. Olulistel teemadel diskuteerimine ühendab meeskondi, suurendab igaühe vastutust ja tugevdab meie-tunnet.

Kuidas üks filosofeerimine välja näeb?

See on umbes tunniajaline (lastega, sõltuvalt east, lühem) vestlusring, millel on vestlusjuht ja mingi ese (näiteks Jutukera), mis aitab rääkida ükshaaval, oodata oma järjekorda ja vahepeal vestlusjuhil arutlust edasi tõugata. Istutakse ringis ja räägitakse ükshaaval. Kasutatakse sokraatilist meetodit – justkui naiivset küsimuste esitamist, vastuse seesmiste vastuolude näitamist ja lõpuks uute lahendusteni jõudmist.

Filosoofilise vestluse alustajaks võib olla mingi jutuke, pilt, multifilm, muusika, vanasõna, mõni igapäevasituatsioon, joonistamine või ka lihtsalt intrigeeriva, asjade olemuse kohta käiva filosoofilise küsimuse esitamine. Esialgu tundub see metoodika väga lihtne – vestlusringe viivad õpetajad oma töös läbi lausa iga päev. Lastega filosofeerimist õppides aga oli mul küll vahepeal tunne, et ma ei tea mitte midagi! Praegu, koostades lastega filosofeerimise koolitusprogrammi, on materjalist „läbi närimine“ ja kõigi nüansside süsteemseks saamine päris paras pähkel. Võimalusi ja detaile on selles metoodikas põnevalt palju.

Samas ei pea see metoodika alati kindlate reeglite järgi käima. Organisatsioonide maailmas sarnaneb see coachiva juhtimisstiiliga, mis tähendab ju paljuski seda, et inimene leiab vastuseid enda seest, et juht ei ütle talle ette oma vastuseid. Koduski saab seda oma lastega rakendada nii, et lapse küsimustele ei kiirusta kohe vastuseid andma, vaid saab toetavalt vastu küsida ja aidata tal ise vastused leida. Grupis filosofeerimine annab juurde ka uudseid ideid, sünergilisi mõtteid ja võib arendada mõttevahetust kaugematele radadele.

Minu jaoks on filosofeerimine metoodika, mis aitab minna väga kiiresti väga sügavale, pakub mulle endalegi hingetoitu, ärgitab uudishimu maailma asjade suhtes ja annab põnevaid mõtteid. Samas on see hea mänguline metoodika lasteaedades ja koolides kasutamiseks, sest iseseisvalt mõtlevat tulevikupõlvkonda me ju tahame!

Merike Mitt

*Artikli koostamisel on kasutatud Egle Säre materjale