Kuidas päästa massikultuuris uppuv eestlus?

 

Foto on võetud EtnoRaali kodulehelt. MTÜ EtnoRaal toodab Eesti rahvariiete mustritega sülearvuti kotte
Foto on võetud EtnoRaali kodulehelt. MTÜ EtnoRaal toodab Eesti rahvariiete mustritega sülearvuti kotte

Saaremaa noortekogu juht

 

SAARTE HÄÄL 11/02/2014

 

“Tee peal olen õppinud ka teisi keeli, kuid eesti keeles loen tänini oma aastaringe.” Sedasi on öelnud möödunud sajandi luuletaja ja kirjandusteadlane Ivar Ivask. Nii nagu kogu ülejäänud maailm, vaevleb ka Eesti ja eestlane massikultuuri intensiivses pealetungis ning see situatsioon paneb endalt küsima, kas eestlus suudab jääda pinnale selles tohutus kultuurimeres. Siiani pole olukorda veel väga halvaks peetud, kuid kujundlikult võib öelda, et pea on juba paar korda vee all käinud.

Olles ise igapäevane arvuti- ja meediatarbija, tajun, kuidas võõrkultuurid mind üha enam endasse tõmbavad. Maarjamaalasena olen uhke oma riigi saavutuste üle IT-valdkonnas, kuid enesele teadmata olen koos teiste eestlastega langenud justkui suurde soomülkasse, mis koosneb võõramaisest “pasast”, mida iga päevaga aina juurde tekib. See paneb küsima, miks ei võta riik olukorra parendamiseks midagi ette või miks ta ei esita oma rahvale ultimaatumit, päästmaks oma keelt ja kultuuri.

Võtame võõra kiiresti omaks

Juba pisikestele põnnidele õpetatakse, et oma rahvast ja maad tuleb kaitsta ja hoida, kuid märkimata jääb üks suur pisiasi: neile ei õpetata, kuidas hoida ja kaitsta oma keelt ja kultuuri, vaid, vastupidi, surutakse peale igasuguseid võõramaiseid kombeid, kultuure, toitumist või traditsioone. Oleks aeg asuda noortele õpetama eestlust ja väärtustama neid traditsioone, mis veel alles, mitte töötada selle nimel, et need viimasedki unustusehõlma vajuksid.

See, kui kiiresti ja kui avasüli meie rahvas uusi tegemisi ja traditsioone omaks võtab, on lausa hämmastav. Käes on 31. oktoober 2013. Pea kogu Eestimaa on kaetud põlevate kõrvitsatega, mis on seest õõnsad ja millest kumab kõhedust tekitav valgus. Tegemist on Põhja-Ameerikast pärit paganlike juurtega ja nüüdseks üle kogu maailma levinud halloween’i-traditsiooniga. See on ehe näide sellest, kuidas ühiskond sõltub meediast ja infokanalitest, sest just erinevate väljaannete õhutusel kinnitas eespool mainitud traditsioon kanda nii Eestis kui ka mitmel pool mujal Euroopas.

Ootan huviga aega, mil minugi lapsed on suureks ja asjalikuks saanud, et näha, milline on nende seos eesti keele ja kultuuriga. Huvitav, kas siis veel mäletatakse kaerajaani sõnu ja tantsusamme?

Kõigepealt vaadakem, mis veel päästa on

Selleks et päästa, mis päästa annab, tuleks kõigepealt selgusele jõuda, mida päästa on. Kas inimestel üldse on tahtmist ja motivatsiooni tagada oma keelele ja kultuurile jätkusuutlikkus?

20. sajandi lõpu poole, 1991. aastal seisid kümned tuhanded eestlased üksteisel käest kinni hoides, pisarad silmis, lootusrikkad pilgud laulukaare poole suunatud ja isamaalisi laule lauldes sooviga saada tagasi see, mis kunagi higi, vere ja pisaratega rajatud oli – oma riik. Oma keelt ja kultuuri oli kõigile raskustele vaatamata elus hoitud.

Nüüd on asjalood muutunud. Eestlane on küll tagasihoidlik, kaalutlev ja visa, kuid paraku ei suuda ta märgata tõsist ohtu, mis eestluse püsimajäämist ähvardab.

Nendin fakti, et olen sõltuvuses massikultuuri mõjudest ja sellest loobuda nii lihtsalt ei suuda. Loodan siiski, et oma eluteel õpin seda sõltuvust ohjeldama ning kunagi, tee lõpus, loen ka mina oma aastaringe eesti keeles, käes tassike kama ja kõrvu kostmas kuldne kandleheli. Lähtudes Heinz Valgu ajaloolistest sõnadest luban, et eestlane ma olen ja selleks ka jään, sest oma keele ja kultuuri püsimajäämise päästeoperatsioon algab esmalt minust endast.

Originaalartikkel: http://www.saartehaal.ee/2014/02/11/kuidas-paasta-massikultuuris-uppuv-eestlus/