Kuidas kasvatada õnnelikuks

Leidsin viimasest Õpetajate Lehest suurepärased mõtted väärtuskasvatuse teemadel ühelt koolijuhilt.

Toon siin välja mõtteid, mida väärtusarendajana ka ise hea meelega rõhutan.

 Hea lapse kasvatamiseks on tarvis tervet küla

Hiina vanasõna

  •  Täiskasvanute poolt on oluline teha selgeks piirid lubatu ja keelatu vahel ehk „piiride tundmine on õnneliku elu aluseks“. Olles ise käinud vaatlejana eri kooliastmete tunde külastamas, on selgelt näha, et distsipliini hoidmisel on tunnis oluline osa. Kui piirid pole paigas, siis ei saa keskenduda ka muule olulisele, olgu selleks siis aine tundmine või isiksuse kasvatamine.
  • Selleks, et ühes organisatsioonis oleks hea olla, saaks keskenduda oma põhitegevusele ning et seal töötaksid õnnelikud inimesed, peaks omavahel kokku leppima teatud kindlates põhimõtetes, väärtustes ja neile vastavates käitumistes. Toila Gümnaasiumis kaasati ka õpilasi ning leiti, et esialgu tuleks fookusesse võtta vaid kõige olulisem. Kui reegleid on liiga palju, siis kaovad nad ära nii paberitelt kui inimeste meelest.
  • Väärtused on tegelikult reeglid. Need on kokkulepped, mis näitavad ära, mida me koos kõige rohkem väärtustame, kuidas oma ühist missiooni läbi viime. Toila Gümnaasiumist sain juurde hea mõtte, et „Reeglid on täitmiseks, ja kui neid täita ei saa, siis tuleb reegleid muuta.“
  • Suurim kasvataja on eeskuju ehk alustada tuleb koolis töötavatest täiskasvanutest. Kui õpetaja ise kasutab tunnis mobiiltelefoni, siis ei saa nõuda õpilastelt, et nemad seda ei teeks.
  • Tihti kipuvad õpetajad otsima vabandusi, et „kodu on lapse kujunemisel kõige olulisem ja meie siin enam midagi muuta ei saa.“ Seda tehakse eriti nn probleemsemate laste puhul. Seda fakti, et kodu ja perekond kujundavad last alguses kõige rohkem, ei saa me eitada. See on fakt. Aga õpetajal on võimalus väärtuskasvatuse abiga anda lapse kasvamisse oma oluline osa. Lasteaed ja kool on kohad, kus lapsed käivad järjepidevalt ja seal on võimalik väärtusi teadlikult ja süstemaatiliselt suunata. Õpetajatel on lisaks võimalusele ka vastutus. Vastutus tuleviku ees. Lõppude lõpuks ei ole mitte vähetähtis küsimus: millist tulevikuühiskonnas õpetaja ise elada tahab? Sest tänased kooliõpilased paarikümne aasta pärast seda just kujundama hakkavadki.

Toila Gümnaasiumi juhi mõtted väärtuskasvatuse teemadel lubavad tõepoolest loota, et seal koolis tegeldakse väärtuskasvatusega ka sisuliselt. Et sealt koolist võib leida õnnelikke töötajaid, õnnelikke lapsi.

Merike Mitt

Kuidas kasvatada õnnelikuks

Külli Guljavin, Toila gümnaasiumi direktor
Õpetajate Leht 4. mai 2012

Põhikooli riiklik õppekava näeb ette, et kool kujundab väärtushoiakuid ja -hinnanguid, mis on isikliku õnneliku elu ja ühiskonna eduka koostoimimise aluseks. Millised väärtused on kodaniku ja ühiskonna eduka koostöö eeldus ja kes on õnnelik inimene?

Kooli ülesanne on kujundada inimene, kes tunneb ühiskonnas üldtunnustatud väärtusi ja kõlbluspõhimõtteid, järgib neid koolis ja väljaspool kooli, ei jää ükskõikseks, kui neid eiratakse, ning sekkub vajadusel oma võimaluste piires. Koolitusel kuuldust meenub, et õnnetud on lapsed, kellele täiskasvanud pole lubatu ja keelatu piire selgeks teinud. Sel juhul võib eeldada, et piiride tundmine on õnneliku elu üks aluseid.

Õppekava peaks olema vahend nende piiride tunnetuse kujundamiseks, aga tihti juhtub, et hirmust ebaõnnestuda tasemetöödes või riigieksamitel õpetatakse tunnis ainult ainet. Koolijuhi ülesanne on õpetajatelt pingeridade pinge maha võtta ja tuletada meelde eesmärki kujunda­da õpilastest õnnelikud inimesed. Õnnelik on see, kes teab, mida elult tahab, ning kel on oskused ja isikuomadused, mis aitavad soovitut saavutada. See eeldab, et koolis töötavad õpetajad peavad ennast õnnelikeks inimesteks.

Meie elu juhib lugematu arv reegleid. Püüdsime kooli kodukorda sisse viia kõik PGS-iga ettenähtu. Sai kaheksa lehekülge teksti, mida on liiga palju, et nii kooli töötajad kui ka õpilased seda une pealt teaksid. Leidsime lahenduse: juhtkond ja ÕOV lepivad kokku nõudmistes, mida tuleb vaieldamatult täita, ja need reeglid on nähtavad igal pool – kodulehel, kooli päevikus, plakatitel koridoride ja klasside seintel. Kõigi ülesanne on jälgida, et neid täidetakse.

Noorte väärtuskasvatuses algab kõik koolis töötavatest täiskasvanutest. Õpetajate hulgas on neid, kes ise tähtaegadest kinni ei pea ega nõua seda ka õpilastelt. Õpilased on maininud, et mõttetu on tähtajaks tööd esitada, sest enda jaoks tähtaega pikendanud saavad tihti parema hinde kui need, kes kas või une arvelt töö tähtajaks esitavad. Ka vahetusjalatsite teema ei puuduta ainult õpilasi. Suhted, tunniks valmistumine, kord tunnis, selle alustamine ja lõpetamine, teretamine, kord sööklas, kooli vara hoidmine on teemad, mis vajavad läbirääkimist ja parandamist nii õpilaste kui ka õpetajate arvates. Iga asi vajab just nii palju aega, et saada selgeks ja muutuda harjumuseks, mingu nädal või kuu. Otsustasime, et reeglid on täitmiseks, ja kui neid täita ei saa, siis tuleb reegleid muuta.

Kodu roll lapse väärtushinnangute kujundamisel on kooli omast suurem, aga kool ei peaks pugema selle taha, vaid keskenduma asjadele, mis on tema võimuses. Hiina vanasõnagi ütleb, et hea lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla.