Teeniv juhtimine loob koolis hea õhustiku

Deborah O’Reilly. Foto: Õnne Allaje

Koolijuhtide ja õpetajate ülemäärast töökoormust võiks leevendada teeniv juhtimine, usuvad Tartu Ülikooli eetikakeskuse hariduskonverentsil kõnelnud USA teadlased Melinda Bier ja Deborah Sanders O’Reilly.

Artiklit saab lugeda SIIT

 

Tunnustusprogramm “Hea kool kui väärtuspõhine kool 2020”

Tartu Ülikooli eetikakeskus kutsub koole osalema tunnustusprogrammis „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ ning taotleda oma koolile hea kooli märgis.

Tartu Ülikooli eetikakeskus on toetanud ja tunnustanud koolide väärtusalast tegevust juba aastast 2009. Tunnustusprogramm aitab kooliperel toetatud eneseanalüüsi ja nõustamise abil leida oma tugevused, omapära, arenguvõimalused ja -kese.

Sellel aastal on tunnustusprogrammis eelistatud fookusteemadeks hea kooli mudeli valdkonnad koostöö ja head suhted ning koolikeskkond. Samuti on tähelepanu all koolide põhjalikum individuaalne toetamine, mistõttu on programmis osalejate kohtade arv piiratud.
Tunnustusprogrammi täpsemad juhised ning formaat on leitav eetikaveebist.

 

Merike Mitt: „Lasteaiaõpetajad on justkui tänapäeva vanaemad“

„Iga haridusasutus on väärtuste filter,“ ütleb Tartu ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse nõustaja ehk kriitiline sõber Merike Mitt, kes on külastanud väga paljusid Eesti lasteaedu ja näinud, et lasteaedades tehakse tööd südamega. Lasteaias luuakse tema sõnul alus väärtustele, mis saadavad inimest kogu elu, ja selle töö tähendust on raske üle hinnata. Kriitiline sõber saab lasteaiale toeks olla valikute tegemisel ja tegevusfookuse täpsustamisel.

Loe artiklit täismahus SIIT

Uuringu “Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonnaga” kokkuvõtlik ülevaade

Kuku raadio saates “Kuue samba taga” oli külas Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia lektor Tarmo Strenze, kes rääkis uuringust “Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonnaga”.

Kui palju väärtustavad inimesed tööd, vaba aega, uuskogukondlikkust ning muud – seda saad juba kuulata! 15 minutit on väärt kuulamine!

Saadet saad kuulata SIIT

 

Konverents “Harjutades kujuneb iseloom”

 

Konverents “Harjutades kujuneb iseloom”

Tartu Ülikooli eetikakeskuse 12. väärtuskasvatuse konverents

“Harjutades kujuneb iseloom”

9. detsember 2019
Dorpati konverentsikeskuses (Turu 2, Tartu)

Milliste väärtushoiakute ja käitumisega inimesi tahame kasvatada? Inglise filosoof Bertrand Russell on öelnud, et „see, millist haridust me tahame anda oma lastele, sõltub sellest, milliseid iseloomuomadusi peame ideaalseks”. Vooruseetika kohaselt on oluline, et inimene teeks õiget asja, aga ka see, et tal oleksid õigesti toimimiseks vajalikud hoiakud, motivatsioon ja tundemaailm. Kogu kooli keskkond on väärtusruum, milles iseloom kujuneb – õpilast mõjutavad koolis valitsevad suhted; viis, kuidas koolipere liikmed üksteist kohtlevad; õpilaste eneseteostuse võimalused; õppekava ja tunnis käsitletavad teemad; õpetamisstrateegiad; viis, kuidas hinnatakse õpilaste edasijõudmist; kooli traditsioonid ja ühised tegevused.

Konverentsil uurime, miks on vaja iseloomukasvatusele tähelepanu pöörata, kuidas tekivad sisseharjutatud käitumiskalduvused ehk voorused ning milline on õpetajate ja koolijuhtide roll keskkonna loomisel, kus õpilastel saab kujuneda hea iseloom. Värsket pilku ja uut teadmist vooruste ja iseloomu kujunemise kohta pakuvad väliseksperdid Soomest ja USAst. Lisaks esitleme konverentsil Tartu Ülikooli eetikakeskuse uue väljaande “Klassijuhataja käsiraamat” veebiversiooni.

Konverentsile registreerumine (2. detsembrini või kuni kohad täituvad)

Ingliskeelsete ettekannete puhul on sünkroontõlge eesti keelde.

Vaata konverentsi programmi SIIT

Näita või ava PÄEVAKAVA siit

 

Uus ideepiltide e-raamat „RÜHMA KÄITUMISKOKKULEPPED“

Iga koostöö ja erinevate inimeste toimimise aluseks on ühised kokkulepped. Selliste kokkulepete sõlmimine saab alguse juba lasteaias. Enamuses lasteaiarühmadest on olemas oma RÜHMA REEGLID, või HEAD TAVAD või KÄITUMISKOKKULEPPED. Ükskõik, kuidas me neid ka ei nimetaks, eesmärk on enamasti üks – peamised käitumispõhimõtted selgelt silma alla panna, et siis samm-sammult neid lastele õpetada.

Olen ligi 10 aasta jooksul käinud rohkem kui 70-80 Eesti lasteaias ning oma teekonnal kogunud ohtralt pildimaterjali põnevatest tegemistest. Et vastava teemalisi pilte oli üle 500, siis panin siia e-raamatusse kokku eripalgelisemad. Eesmärgiks ikka see, et õpetajad saaksid endale ehk toredaid ideid oma rühmas just omanäoliste mõtete kuvamiseks.

Uus ideepiltide e-raamat „RÜHMA KÄITUMISKOKKULEPPED“ sisaldab hulgaliselt ideid ja materjale, mis on läbi mitmete aastate kogutud Eesti lasteaedadest.

Lühikeste tekstijuppide kõrval on selles raamatus 296 eripalgelist pilti lasteaia rühma reeglitest, headest tavadest, kokkulepetest, kuldsetest reeglitest, väärtustest jne.

Lisaks üldistele käitumiskokkulepetele on ära toodud ka headest tavadest magamistoas, söögi juures, erinevates mängunurkades, laste allkirjadega jne.

E-raamatu eesmärgiks on anda lasteaednikele häid ideid, mida kasutada oma igapäevatöös oma rühma tegevuses.

E-raamatu saadame tasuta kõigile soovijatele, kui ostad e-poest www.heatujupood.ee vähemalt 10 eur väärtuses ja märgid oma soovi tellimuse märkustes.

Uus raamat lasteaiaõpetajatele “KOOS SUUDAME PALJU”

Ilmunud on uus raamat „Koos suudame palju“ alapealkirjaga „Abiks lasteaiaõpetajale – loo lapsevanematest toetav meeskond grupiprotsesside kaudu.“

Raamatusse on kogutud parimaid tarkusi, mis aitavad lasteaia õpetajal ja lastevanematel omavahel paremat koostööd teha. Lisaks teooriale on siin ka rikkalik ideedepagas paljudest Eesti lasteaedadest – parimad kogemused ja suurepärased mõtted suhtlemisest vanematega, millest saada inspiratsiooni. Raamatus on Merike Mitt ühendanud 16-aastase koostöökoolitaja teadmised grupiprotsessidest, isikliku kogemuse lapsevanemana ning ligi 10-aastase koostöökogemuse koolitaja ja väärtusnõustajana Eesti lasteaedadega. Raamatu alushariduse konsultandina on pikaajaline lasteaiajuhataja ja väärtusnõustaja Ene Tigas lisanud oma osa ning konsulteeriinud olulistes osades.

Raamat sisaldab lisaks grupiprotsesside teooriale üle 200 foto sellest, kuidas Eesti erinevates lasteaedade on lapsevanematega suheldud, infot antud, koostööd tehtud.

Raamatu saab endale soetada: http://www.heatujupood.ee/et/a/koos-suudame-palju

Head lugemist ja avastamist!

Äli Leijen, Margus Pedaste: kas «eliitkooli» pärast on mõtet nutta?

Lapsevanemaid erutavad koolikatsed väga, aga kas tegelikult on mõtet püüda oma lapsi panna üksikutesse populaarsetesse koolidesse, kui me teame, et tulemuste vahed on olematud ning vahel võib «eliitkooli» pääsemine olla lapsele isegi karuteene, kirjutavad Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi professorid Äli Leijen ja Margus Pedaste.

Tartu abilinnapea Tiia Teppan innustas Tartu Postimehes (24.04.2017) tegema koolivalikut pingevabalt. Suur osa koolide «sisseastumiskatseid» on selleks aastaks küll juba läbi, kuid ülikoolides alles ees. Ehk on just nüüd hea aeg mõlgutada mõtteid koolikatsete mõistlikkuse üle haridusteadlaste vaatest.

Sissejuhatuseks väike lugu.

– «Kuidas teil katsed läksid?»
– «Halvasti. Väiksem tüdruk ei saanudki õega samasse kooli. Ta on muidu võimete poolest isegi nutikam, aga katsetel ei vedanud. Me ei käinud ju eelkoolis, seal oli neid nipiga ülesandeid treenitud.»
– «Mis nüüd saab siis?»
– «Ei tea. Kõik nutsime. Plaan B-d meil ausalt öeldes polegi.»

Kas tuleb tuttav ette? Suuremates Eesti linnades on ikka koole, kus püütakse «koorekihti» ja korraldatakse selleks katseid. Igal aastal jätkub soovijaid, kelle hulgast valida. Mõned saavad õnnelikuks, palju enamad peavad pettuma. Lapsevanem on kurb ja võib-olla just oma vanemate reaktsiooni pärast ka väike laps, kes ei suutnud olla «tasemel». «Kas ma olen oma vanemaid alt vedanud? Ise ma ju küll aru ei saa, mis neil koolidel vahet on. Ma tahan olla lihtsalt laps!» Veel rohkem peavad edaspidi üle elama need lapsed, kellel katsetega vedas, kuid kellele vanemate valitud kool tegelikult ei sobi. Miks ei sobi? Sest katsed ei anna enamasti teaduslikult korrektset tulemust, alust laste eraldamiseks mingitesse rühmadesse. Hinnatakse rohkem vanemate ja eelkooliõpetajate tublidust, mitte lapse vaimset võimekust või arengupotentsiaali. Tihtipeale ei olegi võimalik sellises vanuses tulevikku õigesti prognoosida.

Ema ja isa tahavad oma lapsele parimat. Mõistagi siis ka parimat kooli – aga kas parimate akadeemiliste tulemustega, teatud ainevaldkonna pingerea eesotsas või hoopis sellist, mis loob parimad eeldused maailma mitmekesisuse tundmaõppimiseks ja enda igakülgseks arendamiseks? Koolikatseid on aastaid nii kritiseeritud kui kaitstud. Ka ülikoolis on proovitud nii riigieksamitepõhist vastuvõttu kui tehtud akadeemilist testi ja muid valdkonnaspetsiifilisi teste. Miks sellega ikka kaasa minnakse? Mõni vanem usub oma lapse võimekusse või üliõpilane enda kõrgesse tasemesse ega taha aega raisata, kuni nõrgemaid järele aidatakse. Mõni loodab, et tugevamate kaaslaste eeskuju veab ka teda kiiremini edasi. Mõni kardab, et piirkonnakoolis on probleemsed lapsed ja nõrk distsipliin.

Kas need hirmud ja lootused on põhjendatud? Missugusest koolisüsteemist võidavad kõige enam lapsed ja ühiskond? Haridusteadlastena peame välja ütlema: kui eesmärgiks on lapse igakülgne areng, tervis, toimetulek, tööalane edukus ja õnnetunne, siis puuduvad tõendid, et nn eliitkool sellele tingimata kaasa aitaks. Pigem võib kõrgete nõudmistega õppekeskkond endaga kaasa tuua läbipõlemisohu ja terviserikke.

Koolivalikul ja kooli arendamisel targa otsuse tegemiseks toome uuringute põhjal välja kolm mõtet:

  1. Eestis ei olene akadeemiline tulemus kuigi palju sellest, kus põhikoolis käia;
  2. akadeemiliste tulemuste kõrval on üha enam vaja üldoskusi ja avatust, mille arendamiseks on parim mitmekülgne kool;
  3. parem olla suur kala väikses tiigis kui väike kala suures meres.

Miks pole koolil ja koolil vahet?
Rahvusvaheline OECD PISA uuring näitab, et Eestis varieeruvad 15-aastaste noorte akadeemilised tulemused kooliti ainult kaheksa protsenti. Mida see tähendab? See näitab, et kui õpilane saab «eliitkooli», siis on tal üliväike tõenäosus saada paremaid tulemusi kui ükskõik millises teises Eesti koolis. Tegelikult ütlevad teadlased isegi, et kui see näitaja on alla kümne protsendi, siis sisulist vahet ei ole. Kas pole paradoksaalne – valitud õpilased ei saa valitud koolides üldjuhul paremaid tulemusi kui mittevalitud õpilased täiesti tavalistes koolides? See on märk sellest, et meie koolid ja seal töötavad õpetajad ei jõua sugugi nii erinevate tulemusteni, nagu mõnikord tunduda võib. Meil on koolides väga tublid õpetajad. Tõsi, PISA ei mõõda kõike. Samas mõõdab see siiski mitut olulist asja. Mõõdab näiteks seda, kuidas õpilased oskavad teadmisi kasutada probleemide lahendamisel loodusteadustes ja matemaatikas ning kuidas nad oskavad lugemisel teksti analüüsida.

Miks on hea see kool, kus on koos erinevad inimesed?

Kui akadeemiliste tulemuste poolest on meie koolid niikuinii sarnased, siis peaks edasi vaatama, mida homsetes ametites vaja on. Tartu Ülikooli vaade nüüdisaegsele õpikäsitusele ütleb: avatust muutustele ja mitmekülgsusele, uue õppimisele ja koostööle. Selleks on vaja, et meie koolid oleksid võimalikult mitmekülgsed. Mitmekülgne kool on hea kool. Mitmekülgne on erineva kultuurilise taustaga, haridusliku võimekusega või ka erinevate huvidega lapsi koondav kool. Igal lapsel on oma tugevused ja nõrkused. Igaühel on midagi, millega teiste seas särada, ja midagi, milles sõpradele toetuda. Iga laps on väärtuslik oma erilisuses.

Mitmekülgne kool saab teoks kaasava hariduse kaudu. See on lähenemine, mis kaasab koos õppima kõik õppijad – sõltumata nende eripäradest. Mõni laps on eriliselt andekas matemaatikas, mõnel on lugemisraskused. Mõni on väga musikaalne, kuid ei oska oma emotsioone hästi kontrollida. Mõni on üliheade füüsiliste võimetega, kuid vajab kõne- ja keeleharjutusi. Mõni vajab abi ratastooliga liikumisel, kuid oskab väga hästi teistega suhteid luua või midagi õpetada. Mõnel on huvitavad kultuurilised tavad ja mõni ei räägi pea üldse seda keelt, milles põhiliselt õpitakse. Mõnele meeldivad poisid ja mõnele tüdrukud.

Nad kõik on meie inimesed ja igaühel neist on potentsiaal anda ühiskonda oma tähtis panus. Mida mitmekesisem on koolikeskkond, seda laiemad on võimalused tänapäeval nii oluliste sotsiaalsete oskuste, aga ka enesemääratlus-, kultuuri- ja väärtuspädevuse ning kodanikupädevuse arenguks. Sellises koolis õpime olema paremad inimesed, erinevusi märkama ja mõistma ning üksteisega paremini koos elama.

Miks on sageli hea «eliitkoolist» eemale hoida?

Kolmas mõte on suunatud neile, kes püüavad iga hinna eest panna oma last «maailma parimasse» kooli. Hoolimata sellest, et akadeemiliste tulemuste osas ei ole Eesti koolid kuigi erinevad ja parim arenguvõimalus võiks olla mitmekülgses koolis. Kurb on ehk kuulda, aga suurem osa oma lapse «eliitkooli» pannud vanematest teevad lapsele karuteene. Teadusmaailm tunneb selle põhjust tiigiefekti nime all. Lühidalt tähendab see seda, et me võrdleme ennast tüüpiliselt lähima grupiga, mitte kogupopulatsiooniga. Sellest kujuneb ka hinnang iseendale ja motivatsioon edasitegutsemiseks. Klass jaotub mitme teise grupi kombel osadeks. Esimese kolmandiku hulgas on hea olla ja viimases kolmandikus olemine seab meie enesehinnangule tõsise proovikivi. Laps areneb paremini ja on hiljem edukam, kui ta saab oma õppekeskkonnas eduelamuse. Parem on olla suur kala väikses tiigis kui väike kala suures meres.

Tiigiefekti on huvitavalt vaadeldud USAs. Seal võrreldi maailma absoluutsesse tippu kuuluvate ülikoolide (Harvard, MIT, Yale, Princeton, Columbia, Stanford, Chicago) doktorikraadiga lõpetanuid nendega, kes lõpetasid kõrgkoolides, mis ei kuulunud esimese kolmekümne hulka. Analüüs näitas, et üks protsent tippülikoolide parimaid lõpetajaid avaldab lõpetamisele järgneva kuue aastaga keskmiselt kolm-neli tipptasemel teadusartiklit. See on suurepärane. Kui aga vaadata samades ülikoolides lõpetanutest nn tagumist 80–90 protsenti, siis nemad avaldavad alla ühe artikli ja n-ö alumisse poolde jäävad doktorid ei avalda enamasti ühtegi artiklit. Samas on nende pingerea viimaste ülikoolidega nii, et tihtipeale ei taheta isegi öelda, kui seal lõpetatakse. Kui aga vaadata tulemusi, siis on seal üks protsent parimate hulka jõudnutest avaldanud lõpetamisjärgsetel aastatel keskmiselt veidi üle ühe artikli. Seega väga väiksest tiigist tulnuna tihti rohkem kui üheksa kümnest «eliitkooli» lõpetajast. Igal juhul on nende andmete põhjal parem olla väikses tiigis kümne protsendi paremate hulgas kui suures meres tagumise 50 protsendi hulgas.

Seega võime koolikatsetega lastele tõesti pigem halba teha ja igal juhul tuleks ka kõikides «eliitkoolides» rohkem mõelda neile lastele, kes teatud pingerea järgi viimasesse kolmandikku jäävad. Edukad koolid ja ülikoolid on seda teinud ning otsinud võimalusi, kuidas kõigile õppijatele enesega rahuloluks rohkem võimalusi pakkuda. Seda siis näiteks spordi-, kunsti- või muude aineringide kaudu.
Kokkuvõttes kutsume üles mõtlema. Eelkõige koolijuhte. Kas te ikka tahate järgmisel aastal koolikatsetega jätkata või olete valmis liikuma nüüdisaegse õpikäsituse radadel ja võtma kursi koolile, kus igal lapsel on hea olla – mitmekülgsele koolile. Kuni koolikatsed jätkuvad, soovitame lapsevanematel koolivalikul mõelda eelkõige lapsele – et parimatest kavatsustest ei sünniks hoopis karuteenet.

Äli Leijen on Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor, haridusteaduste instituudi juhataja.
Margus Pedaste on Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor, Pedagogicumi juhataja.

Originaalartikkel on leitav siit: https://arvamus.postimees.ee/4123439/ali-leijen-margus-pedaste-kas-eliitkooli-parast-on-motet-nutta?_ga=2.48254566.1933369160.1495531300-1513579766.1467132900

Kas sulle meeldis see, mida lugesid?

Kui jah, siis võid tellida järgmised postitused oma meiliaadressile ning sa ei jää kunagi ilma uusimatest aruteludest ja huvitavatest mõtetest teemal - kuidas oma elu ja tööd paremaks muuta!