Uus ideepiltide e-raamat „RÜHMA KÄITUMISKOKKULEPPED“

Iga koostöö ja erinevate inimeste toimimise aluseks on ühised kokkulepped. Selliste kokkulepete sõlmimine saab alguse juba lasteaias. Enamuses lasteaiarühmadest on olemas oma RÜHMA REEGLID, või HEAD TAVAD või KÄITUMISKOKKULEPPED. Ükskõik, kuidas me neid ka ei nimetaks, eesmärk on enamasti üks – peamised käitumispõhimõtted selgelt silma alla panna, et siis samm-sammult neid lastele õpetada.

Olen ligi 10 aasta jooksul käinud rohkem kui 70-80 Eesti lasteaias ning oma teekonnal kogunud ohtralt pildimaterjali põnevatest tegemistest. Et vastava teemalisi pilte oli üle 500, siis panin siia e-raamatusse kokku eripalgelisemad. Eesmärgiks ikka see, et õpetajad saaksid endale ehk toredaid ideid oma rühmas just omanäoliste mõtete kuvamiseks.

Uus ideepiltide e-raamat „RÜHMA KÄITUMISKOKKULEPPED“ sisaldab hulgaliselt ideid ja materjale, mis on läbi mitmete aastate kogutud Eesti lasteaedadest.

Lühikeste tekstijuppide kõrval on selles raamatus 296 eripalgelist pilti lasteaia rühma reeglitest, headest tavadest, kokkulepetest, kuldsetest reeglitest, väärtustest jne.

Lisaks üldistele käitumiskokkulepetele on ära toodud ka headest tavadest magamistoas, söögi juures, erinevates mängunurkades, laste allkirjadega jne.

E-raamatu eesmärgiks on anda lasteaednikele häid ideid, mida kasutada oma igapäevatöös oma rühma tegevuses.

E-raamatu saadame tasuta kõigile soovijatele, kui ostad e-poest www.heatujupood.ee vähemalt 10 eur väärtuses ja märgid oma soovi tellimuse märkustes.

Uus raamat lasteaiaõpetajatele “KOOS SUUDAME PALJU”

Ilmunud on uus raamat „Koos suudame palju“ alapealkirjaga „Abiks lasteaiaõpetajale – loo lapsevanematest toetav meeskond grupiprotsesside kaudu.“

Raamatusse on kogutud parimaid tarkusi, mis aitavad lasteaia õpetajal ja lastevanematel omavahel paremat koostööd teha. Lisaks teooriale on siin ka rikkalik ideedepagas paljudest Eesti lasteaedadest – parimad kogemused ja suurepärased mõtted suhtlemisest vanematega, millest saada inspiratsiooni. Raamatus on Merike Mitt ühendanud 16-aastase koostöökoolitaja teadmised grupiprotsessidest, isikliku kogemuse lapsevanemana ning ligi 10-aastase koostöökogemuse koolitaja ja väärtusnõustajana Eesti lasteaedadega. Raamatu alushariduse konsultandina on pikaajaline lasteaiajuhataja ja väärtusnõustaja Ene Tigas lisanud oma osa ning konsulteeriinud olulistes osades.

Raamat sisaldab lisaks grupiprotsesside teooriale üle 200 foto sellest, kuidas Eesti erinevates lasteaedade on lapsevanematega suheldud, infot antud, koostööd tehtud.

Raamatu saab endale soetada: http://www.heatujupood.ee/et/a/koos-suudame-palju

Head lugemist ja avastamist!

Äli Leijen, Margus Pedaste: kas «eliitkooli» pärast on mõtet nutta?

Lapsevanemaid erutavad koolikatsed väga, aga kas tegelikult on mõtet püüda oma lapsi panna üksikutesse populaarsetesse koolidesse, kui me teame, et tulemuste vahed on olematud ning vahel võib «eliitkooli» pääsemine olla lapsele isegi karuteene, kirjutavad Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi professorid Äli Leijen ja Margus Pedaste.

Tartu abilinnapea Tiia Teppan innustas Tartu Postimehes (24.04.2017) tegema koolivalikut pingevabalt. Suur osa koolide «sisseastumiskatseid» on selleks aastaks küll juba läbi, kuid ülikoolides alles ees. Ehk on just nüüd hea aeg mõlgutada mõtteid koolikatsete mõistlikkuse üle haridusteadlaste vaatest.

Sissejuhatuseks väike lugu.

– «Kuidas teil katsed läksid?»
– «Halvasti. Väiksem tüdruk ei saanudki õega samasse kooli. Ta on muidu võimete poolest isegi nutikam, aga katsetel ei vedanud. Me ei käinud ju eelkoolis, seal oli neid nipiga ülesandeid treenitud.»
– «Mis nüüd saab siis?»
– «Ei tea. Kõik nutsime. Plaan B-d meil ausalt öeldes polegi.»

Kas tuleb tuttav ette? Suuremates Eesti linnades on ikka koole, kus püütakse «koorekihti» ja korraldatakse selleks katseid. Igal aastal jätkub soovijaid, kelle hulgast valida. Mõned saavad õnnelikuks, palju enamad peavad pettuma. Lapsevanem on kurb ja võib-olla just oma vanemate reaktsiooni pärast ka väike laps, kes ei suutnud olla «tasemel». «Kas ma olen oma vanemaid alt vedanud? Ise ma ju küll aru ei saa, mis neil koolidel vahet on. Ma tahan olla lihtsalt laps!» Veel rohkem peavad edaspidi üle elama need lapsed, kellel katsetega vedas, kuid kellele vanemate valitud kool tegelikult ei sobi. Miks ei sobi? Sest katsed ei anna enamasti teaduslikult korrektset tulemust, alust laste eraldamiseks mingitesse rühmadesse. Hinnatakse rohkem vanemate ja eelkooliõpetajate tublidust, mitte lapse vaimset võimekust või arengupotentsiaali. Tihtipeale ei olegi võimalik sellises vanuses tulevikku õigesti prognoosida.

Ema ja isa tahavad oma lapsele parimat. Mõistagi siis ka parimat kooli – aga kas parimate akadeemiliste tulemustega, teatud ainevaldkonna pingerea eesotsas või hoopis sellist, mis loob parimad eeldused maailma mitmekesisuse tundmaõppimiseks ja enda igakülgseks arendamiseks? Koolikatseid on aastaid nii kritiseeritud kui kaitstud. Ka ülikoolis on proovitud nii riigieksamitepõhist vastuvõttu kui tehtud akadeemilist testi ja muid valdkonnaspetsiifilisi teste. Miks sellega ikka kaasa minnakse? Mõni vanem usub oma lapse võimekusse või üliõpilane enda kõrgesse tasemesse ega taha aega raisata, kuni nõrgemaid järele aidatakse. Mõni loodab, et tugevamate kaaslaste eeskuju veab ka teda kiiremini edasi. Mõni kardab, et piirkonnakoolis on probleemsed lapsed ja nõrk distsipliin.

Kas need hirmud ja lootused on põhjendatud? Missugusest koolisüsteemist võidavad kõige enam lapsed ja ühiskond? Haridusteadlastena peame välja ütlema: kui eesmärgiks on lapse igakülgne areng, tervis, toimetulek, tööalane edukus ja õnnetunne, siis puuduvad tõendid, et nn eliitkool sellele tingimata kaasa aitaks. Pigem võib kõrgete nõudmistega õppekeskkond endaga kaasa tuua läbipõlemisohu ja terviserikke.

Koolivalikul ja kooli arendamisel targa otsuse tegemiseks toome uuringute põhjal välja kolm mõtet:

  1. Eestis ei olene akadeemiline tulemus kuigi palju sellest, kus põhikoolis käia;
  2. akadeemiliste tulemuste kõrval on üha enam vaja üldoskusi ja avatust, mille arendamiseks on parim mitmekülgne kool;
  3. parem olla suur kala väikses tiigis kui väike kala suures meres.

Miks pole koolil ja koolil vahet?
Rahvusvaheline OECD PISA uuring näitab, et Eestis varieeruvad 15-aastaste noorte akadeemilised tulemused kooliti ainult kaheksa protsenti. Mida see tähendab? See näitab, et kui õpilane saab «eliitkooli», siis on tal üliväike tõenäosus saada paremaid tulemusi kui ükskõik millises teises Eesti koolis. Tegelikult ütlevad teadlased isegi, et kui see näitaja on alla kümne protsendi, siis sisulist vahet ei ole. Kas pole paradoksaalne – valitud õpilased ei saa valitud koolides üldjuhul paremaid tulemusi kui mittevalitud õpilased täiesti tavalistes koolides? See on märk sellest, et meie koolid ja seal töötavad õpetajad ei jõua sugugi nii erinevate tulemusteni, nagu mõnikord tunduda võib. Meil on koolides väga tublid õpetajad. Tõsi, PISA ei mõõda kõike. Samas mõõdab see siiski mitut olulist asja. Mõõdab näiteks seda, kuidas õpilased oskavad teadmisi kasutada probleemide lahendamisel loodusteadustes ja matemaatikas ning kuidas nad oskavad lugemisel teksti analüüsida.

Miks on hea see kool, kus on koos erinevad inimesed?

Kui akadeemiliste tulemuste poolest on meie koolid niikuinii sarnased, siis peaks edasi vaatama, mida homsetes ametites vaja on. Tartu Ülikooli vaade nüüdisaegsele õpikäsitusele ütleb: avatust muutustele ja mitmekülgsusele, uue õppimisele ja koostööle. Selleks on vaja, et meie koolid oleksid võimalikult mitmekülgsed. Mitmekülgne kool on hea kool. Mitmekülgne on erineva kultuurilise taustaga, haridusliku võimekusega või ka erinevate huvidega lapsi koondav kool. Igal lapsel on oma tugevused ja nõrkused. Igaühel on midagi, millega teiste seas särada, ja midagi, milles sõpradele toetuda. Iga laps on väärtuslik oma erilisuses.

Mitmekülgne kool saab teoks kaasava hariduse kaudu. See on lähenemine, mis kaasab koos õppima kõik õppijad – sõltumata nende eripäradest. Mõni laps on eriliselt andekas matemaatikas, mõnel on lugemisraskused. Mõni on väga musikaalne, kuid ei oska oma emotsioone hästi kontrollida. Mõni on üliheade füüsiliste võimetega, kuid vajab kõne- ja keeleharjutusi. Mõni vajab abi ratastooliga liikumisel, kuid oskab väga hästi teistega suhteid luua või midagi õpetada. Mõnel on huvitavad kultuurilised tavad ja mõni ei räägi pea üldse seda keelt, milles põhiliselt õpitakse. Mõnele meeldivad poisid ja mõnele tüdrukud.

Nad kõik on meie inimesed ja igaühel neist on potentsiaal anda ühiskonda oma tähtis panus. Mida mitmekesisem on koolikeskkond, seda laiemad on võimalused tänapäeval nii oluliste sotsiaalsete oskuste, aga ka enesemääratlus-, kultuuri- ja väärtuspädevuse ning kodanikupädevuse arenguks. Sellises koolis õpime olema paremad inimesed, erinevusi märkama ja mõistma ning üksteisega paremini koos elama.

Miks on sageli hea «eliitkoolist» eemale hoida?

Kolmas mõte on suunatud neile, kes püüavad iga hinna eest panna oma last «maailma parimasse» kooli. Hoolimata sellest, et akadeemiliste tulemuste osas ei ole Eesti koolid kuigi erinevad ja parim arenguvõimalus võiks olla mitmekülgses koolis. Kurb on ehk kuulda, aga suurem osa oma lapse «eliitkooli» pannud vanematest teevad lapsele karuteene. Teadusmaailm tunneb selle põhjust tiigiefekti nime all. Lühidalt tähendab see seda, et me võrdleme ennast tüüpiliselt lähima grupiga, mitte kogupopulatsiooniga. Sellest kujuneb ka hinnang iseendale ja motivatsioon edasitegutsemiseks. Klass jaotub mitme teise grupi kombel osadeks. Esimese kolmandiku hulgas on hea olla ja viimases kolmandikus olemine seab meie enesehinnangule tõsise proovikivi. Laps areneb paremini ja on hiljem edukam, kui ta saab oma õppekeskkonnas eduelamuse. Parem on olla suur kala väikses tiigis kui väike kala suures meres.

Tiigiefekti on huvitavalt vaadeldud USAs. Seal võrreldi maailma absoluutsesse tippu kuuluvate ülikoolide (Harvard, MIT, Yale, Princeton, Columbia, Stanford, Chicago) doktorikraadiga lõpetanuid nendega, kes lõpetasid kõrgkoolides, mis ei kuulunud esimese kolmekümne hulka. Analüüs näitas, et üks protsent tippülikoolide parimaid lõpetajaid avaldab lõpetamisele järgneva kuue aastaga keskmiselt kolm-neli tipptasemel teadusartiklit. See on suurepärane. Kui aga vaadata samades ülikoolides lõpetanutest nn tagumist 80–90 protsenti, siis nemad avaldavad alla ühe artikli ja n-ö alumisse poolde jäävad doktorid ei avalda enamasti ühtegi artiklit. Samas on nende pingerea viimaste ülikoolidega nii, et tihtipeale ei taheta isegi öelda, kui seal lõpetatakse. Kui aga vaadata tulemusi, siis on seal üks protsent parimate hulka jõudnutest avaldanud lõpetamisjärgsetel aastatel keskmiselt veidi üle ühe artikli. Seega väga väiksest tiigist tulnuna tihti rohkem kui üheksa kümnest «eliitkooli» lõpetajast. Igal juhul on nende andmete põhjal parem olla väikses tiigis kümne protsendi paremate hulgas kui suures meres tagumise 50 protsendi hulgas.

Seega võime koolikatsetega lastele tõesti pigem halba teha ja igal juhul tuleks ka kõikides «eliitkoolides» rohkem mõelda neile lastele, kes teatud pingerea järgi viimasesse kolmandikku jäävad. Edukad koolid ja ülikoolid on seda teinud ning otsinud võimalusi, kuidas kõigile õppijatele enesega rahuloluks rohkem võimalusi pakkuda. Seda siis näiteks spordi-, kunsti- või muude aineringide kaudu.
Kokkuvõttes kutsume üles mõtlema. Eelkõige koolijuhte. Kas te ikka tahate järgmisel aastal koolikatsetega jätkata või olete valmis liikuma nüüdisaegse õpikäsituse radadel ja võtma kursi koolile, kus igal lapsel on hea olla – mitmekülgsele koolile. Kuni koolikatsed jätkuvad, soovitame lapsevanematel koolivalikul mõelda eelkõige lapsele – et parimatest kavatsustest ei sünniks hoopis karuteenet.

Äli Leijen on Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor, haridusteaduste instituudi juhataja.
Margus Pedaste on Tartu Ülikooli haridustehnoloogia professor, Pedagogicumi juhataja.

Originaalartikkel on leitav siit: https://arvamus.postimees.ee/4123439/ali-leijen-margus-pedaste-kas-eliitkooli-parast-on-motet-nutta?_ga=2.48254566.1933369160.1495531300-1513579766.1467132900

Vaikuseminutid, mindfulness – tööriistad meelerahuni

Merikese artikkel, mis ilmus lühendatud kujul ka ajakirjas Mari.

Kui te tahate kaua ja õnnelikult elada,siis peate õppima tempot maha võtma ja lõõgastuma.
Pidage meeles, et kiirus on see, mis tapab!
Inglise vanasõna

Ühel päeval sain telefonikõne Norras elavalt sõbrannalt. Üks asi, miks ta koos perega aastaid tagasi välismaale ära läks, oli sealne stressivabam ja positiivsem ühiskond ning võimalus oma armastatud (kultuuri)töö eest saada elamisväärset sissetulekut. Nüüd rabas ta mind uudisega, et on olnud juba 3-4 kuud suures depressioonis ning pikaajaline ületöötamine ja ärevushäired on viinud selleni, et praeguseks saab ta kolmandat nädalat psühhiaatriahaiglas elektrišokke… Olin sisemiselt raputatud.

Üks läheneva närvivapustuse tundemärke on veendumus,
et su töö on hiiglama tähtis.
Berntrand Russell

Maailma Tervisorganisatsioon WHO on ennustanud, et aastaks 2030 on inimeste peamiseks surmapõhjuseks vaimse tervise probleemid, depressioon on esikohal haigustest. Vaadates ka ise ümberringi, võime näha üha enam depressiooni või ärevushäirete all kannatajaid. Inimese aju ei suuda lihtsalt toime tulla tohutu infotulva, üha kasvava killustatuse, pideva rööprähklemise ja kõrgete ühiskondlike nõudmistega.

Elus võlgneme paljude õnnede ja paljude õnnetuste eest vaid juhusele,
kuid sisemine rahu ei olene kunagi juhusest.
Maeterlinck 

Aju on üks suur lihas ning vajab treenimist täpselt samamoodi kui meie muud lihased. Kui tänasel päeval tekitavad meile harjumuste “ajuradasid” peamiselt erinevad helendavad ekraanid, kui viibime enamuse aja nn uitmõtete režiimil ning heitleme mitmete automaatselt esile kerkivate emotsioonide küüsis, siis peagi on käes unetus, rahutus, ärevus, mis võivad kaasa tuua ka muid raskemakujulisi  tõbesid.

Inimene otsib abi ja üheks “tööriistaks” on üha populaarsemaks muutuvad Vaikuseminutite tähelepanu ja meelerahu harjutused. Inglise keeles ‘mindfulness´i’ (eesti keelde on neid tõlgitud nii teadveloleku kui ärksameelsusena) praktikad on saamas tõhusaks treeningvahendiks, millel on mitmeid kasutegureid:

Vaikuseminutite harjutused

  • aitavad lõõgastuda ja tulla siin-ja-praegu olemisse, toovad meelerahu
  • õpetavad keskenduma ja teadlikult oma tähelepanu suunama
  • aitavad paremini oma emotsioonidega toime tulla

Treenides oma meelt treenid oma vaimu tugevamaks

Kuula vaikust igal pool, see on kõige lihtsam viis olla olevikus.
Isegi kui sind ümbritseb müra, on selle taga ja müra vahel alati kusagil vaikus.
Eckhart Tolle 

Inimene on reageeriv olend – kui kusagilt tuleb mingi stiimul, järgneb sellele tihti automaatne reaktsioon. Iidne loom meis reageerib koheselt ning see reaktsioon ei pruugi olla kõige targem. Meie eest kõnelevad meie minevikuhaavad, vanemate poolt kunagi sisestatud uskumused, meie hirmud. Öeldakse ju, et kui ütled vihasena välja, mis sa asjast tegelikult arvad, saad parima kahetsetava kõne, mida maha rahunenuna kunagi ei ütleks. Meie vaimustumisvõimet kasutavad ära müügimehed, sest elevuses tehakse tihti otsuseid, mida asja läbi mõeldes teinud ei oleks.

Et leida üles see paus, see vaikusehetk enne automaatset reaktsiooni, tuleb oma meeli treenida. Näiteks võid proovida, et ei torma kohe heliseva telefoni suunas vaid teed enne vastamisnupule vajutamist kolm rahulikku hingetõmmet ning alles siis vastad. Kohe, kui tunned, et emotsioonid on “üle pea”, on aeg teha stopp, korraks maha istuda, registreerida enda sees ja väljas toimuv, ning seejärel rahulikult uuesti asjale otsa vaadata. Ütleb ju Eesti vanasõnagi, et “Ühtki suppi ei sööda nii kuumalt kui keedetakse”.

Kõige olulisem ettevalmistus enesearendamisele
on tahte keskendamise selgeksõppimine.
Arnold Bennett

Koolitusmaailmas on kuumaks teemaks Mindfulnessi koolitused kontoriinimestele, aina rohkem inimesi tegeleb joogaga (kus ka neid harjutusi sees on), erinevate füüsiliste dieetide kõrvale on tulnud infodieet, see tähendab hoiduda uudisteportaalidest ja Facebookist teatud aja jooksul.

Vaikuseminutite harjutused on tegelikult lihtsad ja käepärased, kestavad vaid mõned minutid. Aga nagu iga treeningu puhul, on nendegi puhul peamine – järjekindlus. Nende tegemiseks võib kasutada hetki poe pikas kassasabas, liiklusummikus või venival koosolekul, kõndides tänaval või keskendudes täielikult käesolevale lõunasöögile. 

Kui suudad vaigistada oma meele hüplemise
ning siseneda liikumatusesse ja vaikusesse,
kuuled sa lõpuks oma südame sosinaid.
Davidji
 

Kõik me igatseme meelerahu ja õnnetunnet. Kuidas saada kontakti oma tunnete ja mõtetega? Paljud uuringud on näidanud otsest seost sellega, kui inimene teadlikult oma vaimse tervisega tegeleb, vaikuseminutite praktikatega järjepidevalt tegelemise ja sisemise rahu, produktiivsus tõusu ja tervema olemise vahel. Neist harjutustest on abi nii vaimse tervise häirete kui ka ülekaalu või kroonilise valu korral.

Paljud inimesed kurdavad sealjuures, et neil lihtsalt ei ole aega võtta iga päeva 20 minutit või tund mediteerimisele. Vaikuseminutite harjutused on aga tehtavad igal pool ja mida rohkem neid teed, seda rohkem märkad võimalusi.

Mina saan midagi kirjutama, mõtlema või laulu tegema hakata vaid siis,
kui leian enda sees korraks vaikuse.
See on hetk, kus kõik on võimalik.
See on hetk, kui sul on korraga käes kõik küsimused ja kõik vastused, kui oled neid oodanud.
Kui ma seda hetke ei ole leidnud, siis ma ei proovigi midagi tegema hakata,
sest loomingus algab minu jaoks kõik vaikusest. just sisemisest vaikusest.
Jaan Tätte

Sageli on keeruline keskenduda pikemale kirjatükile, end loominguliselt avaldada, võtta ette suurem töö – vaikus on siinkohal abiks. Oravrattas olekust aitavad välja mõnusad rituaalid. Heaks näiteks on vene rahvuse komme alati istuda enne teeleminekut. See on teadlik aja maha võtmine, enne suurema asjaga alustamist võiks alati korraks peatuda, hingata ja küsida endalt – kuhu ma tahan välja jõuda?

Ideaalis jõuame oma olemisega välja nn voo seisundisse, kus naudime iga hetke, olles samas teadlikud toimuvast ning jõudu tuleb aina juurde.

Iga tegevus algab puhkusest. See on algtõde.
Laozi

Millised need harjutused siis on? Internetist leiab palju võimalusi. Lihtsaim ja levinuim on istuda korraks maha, sulgeda silmad ja jälgida oma hingamist. Hingamata me olla ei saa. Kui suunata tähelepanu ninasõõrmeis liikuvale õhule, tekib üldine rahunemine ja oledki jõudnud praegusesse hetke. Teine võimalus on harjutada oma harjumuspäraste tegevuste juures kõikide detailide märkamist, oma kõikide meelte aistinguid. Näiteks süüa tehes märka lõhnasid, värve, toidu tekstuuri, mida sa igal hetkel kuuled, näed ja tunned. Ning kui märkad oma tegevuse keskel pähe trügivaid mõtteid või tundeid, siis saad need leebelt ära saata ning taas kõigi oma meeltega käesoleva tegevuse juurde tulla. Proovi järele ning sa võid märgata uskumatuid detaile, toit saab juurde palju maitsenüansse ning kogu tegevuse elamuslikkus pakub erilisi hetki.

Kui istud, siis lihtsalt istu. Kui seisad, siis lihtsalt seisa.
Peamine, ära rabele.
Hiina vanasõna

Veel üks võimalus, mida mina kasutan, on supermarketi kassasabas. Tihti kipume oma mõtetega sellistel hetkedel mõtlema tulevikku (mida õhtul süüa teha) või minevikku (miks mu kolleegi küll nii ütles) ning see võtab ära võimaluse märgata hetke. See hetk, kus ma niikuinii järjekorda lühemaks teha ei saa, võtan aja iseendale ning hakkan vaatama erinevaid värve enda ümber. Hakkan märkama nüansse, kui palju ilu meid ümbritseb, kuidas võib lihtsalt nautida olemist. Tunnen erinevaid lõhnu, registreerin nii enda lähedal kui kaugemal olevaid helisid.  Märkan samal ajal oma tundeid ja mõtteid ning tunnen kindlustunnet, et ma ise saan oma mõtteid ja emotsioone juhtida. Aina harvemaks jäävad hetked, kus emotsioonid minu üle valitsevad, aina vähemaks jääb automatismidel põhinevaid reageeringuid.

Mitmed inimesed on võtnud vaikuseminutite harjutusi kui head “kiirabi” võtet – kui ärevus hakkab peale tulema, kasutad neid tehnikaid ja keerulised siseheitlused lahtuvad. Ideaalis on vaikuseminutite harjutused siiski nn ennetusmeetodid, tõhusad treeningvahendid, et hoida oma meeleseisund kogu aeg rahulik. Kaasaja ajuteadlased on uurinud erinevate sarnaste praktikate tegijate aju toimimist ning järjepidevus toob mõõdetavaid tulemusi ka juba viie nädalaga. Kui alustad täna, siis juba umbes kuu aja pärast tunnetad kogu olemise muutumist.

Vaikus on tarkus.
Arvo Pärt 

Enda ümbritseva märkamine, siin ja praegu olemine võiks olla hinnanguvaba. Me lihtsalt registreerime olemasoleva (sealjuures ka samal ajal pähe tulvavad mõtted, mis ei kuulu siia), ei anna hinnanguid. Olemasoleva lihtsalt märkamine muudab elu lihtsamaks. Säilitades uudishimulikku ja heatahtlikku pilku, muudad kogu toimuva üheks põnevaks mänguks.

Ma olen Hiiumaal elanud, hiidlastel on häid ütlemisi ja üks niisuguseid ütlemisi on, et laiskus on mehe iga.
Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast.
Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne — õppida laisklema.
See annab süvenemise võimaluse.
Fred Jüssi

Ja kuigi vaikuseminutite hetkede enesele võtmine kas hommikuse hügieenirituaalina või keset kiiret tööpäeva on oluline, siis vaadates suurt pilti, tuleks lihtsalt teadlikult õppima laisklema, molutama, mitte midagi tegema. See on töökale eestlasele suur väljakutse ning nõuab tihti tublit pingutust.

Sinu elu on Sinu enese kätes ja see on võimas tunne, kui märkad, et mina ise juhingi nii enda mõtteid, tundeid kui kogu olemist.

Merike Mitt

 

 

Et sõnast „hoolivus” saaks tegu

Peetri kooli õpilased Toidupangale toitu kogumas. Fotod: Peetri kool

Siin on häid näiteid, kuidas viia väärtushinnangud väärtushoiakuteks, kuidas läbi konkreetsete tegude kinnistada hoolivat käitumist ja hoiakuid õpilastes, kuidas teadlikult teha väärtuste valikuid.

Pildil artikli kohal on Peetri kooli õpilased Toidupangale toitu kogumas. Foto: Peetri kool

Ilusatel sõnadel on väärtust vaid siis, kui on märgata ka neile vastavaid tegusid.

Peetri kooli alusväärtused on loovus, ausus, julgus, usaldus, vastutustunne ja hoolivus. Ilusad sõnad kõik, kuid sõnadel on väärtust vaid siis, kui igapäevases koolielus on märgata ka neile vastavaid tegusid. Näiteks hoolivus: mida oleme oma koolis teinud, et sellest sõnast saaks tegu?

Hoolivus algab väikestest asjadest. Iga päev suuname lapsi käituma nii, et tema kaaslane tunneks end hästi ja hoitult. Kui anname kaaslase tööle tagasisidet, siis toome kõigepealt välja selle head küljed ja alles seejärel räägime sellest, mida edaspidi paremini teha saab. Kui kaaslane jääb õppimisel hätta, suuname teise õpilase teda aitama jne.

Toidupank ja hooldekodu

Hoolivuse aluseks on märkamine: mida rohkem me teame, seda rohkem oskame tähele panna ja õigesti reageerida. Meie lapsed ja õpetajad on kooli loomisest peale osalenud Toidupanga toidu kogumise aktsioonides. Ikka nii, et kõigepealt selgitame lastele, miks ja kellele toiduaineid kogutakse, ja seejärel selgitavad nemad seda juba kauplustes teistele külastajatele. On rõõm, et mitmed õpilased, kes korra Toidupanga aktsioonides osalenud, tahavad teha seda veel. Toidupangas on käinud nii meie lapsed kui ka õpetajad juba aastaid. 

Jõulude ajal on meie lapsed valmistanud väikseid üllatusi kohaliku hooldekodu elanikele ning käinud neid ka üle andmas. Ja taas – see pole olnud vaid järjekordne väljasõit, vaid ettevõtmisele on eelnenud selgitused: mis on hooldekodu, kuidas inimesed sinna satuvad jne. Hooldekodus esinevad lapsed väikse kontserdiga, annavad üle kingitused ja ajavad vanainimestega natuke juttu. 

Maailmanädal ja helkurid

Ent vaatame hoolimist veel laiemalt. Eelmisel õppeaastal korraldasime koostöös MTÜ Mondoga maailmapäevi, mil õpilased tutvusid eri maadega, sh arengumaadega, eri riikide kultuuri, hariduse, keskkonnaga. Muu tegevuse käigus avasid lapsed kohviku, kus pakkusid rahvustoite. Kohvikust saadud tulu abil saab Keenia tüdruk Lavine Wandutu mitu aastat Khaunga põhikoolis õppida. Lavine elab vanaemaga, kes haiguse tõttu tööd teha ei saa, seega puudub tal sissetulek, millest lapselapsele kooliskäimist võimaldada.  Lavine õpib hästi, tüdrukule meeldib väga juturaamatuid lugeda; tema lemmikõppeained on reaalteadused. Unistab ta juristiametist. 

Samuti kogusid lapsed kümme kilo koolitarbeid. Need saatsime Saalomoni saare õpilastele, kellel on puudus isegi kõige elementaarsematest kirjutusvahenditest. Maailmapäevale oli kaasatud kogu kool, teemad ja tegevused olid lõimitud paljudesse ainetundidesse.

Kõike ei saa rahasse arvestada ja abivajajaid ei pea otsima teiselt poolt maakera. Abivajajaid on ka meie kõrval. Meie lapsed on teinud koos puutööõpetajaga väikseid puust lennukeid. Koos klassiõpetajaga on nad kaunistatud helkureid. Need väiksed asjad on kingitud vähekindlustatud peredest pärit lastele.

Laadad ja loomade varjupaik

Lapsed on innukad laadakorraldajad. Heategevatest laatadest saadud rahaga oleme toetanud loomade varjupaika ning katnud söögilaua Tallinna loomaaias kasvavale ilvesele. Tallinna loomade varjupaika viisid lapsed kogutud annetused ise kohale. Eelnevalt uurisime, mida varjupaigad kõige enam vajavad. Usun, et lastest, kes on loomade varjupaigas käinud, seda toetanud ja selle teema oma peas läbi mõelnud, ei saa kunagi täiskasvanuid, kes koerakutsika kraavi maha jätavad.

Koostöös lasteaiaga oleme kogunud asenduskodude lastele jalanõusid, arendavaid mänguasju ja raamatuid. Üks klass kogus mänguasju meie oma lasteaia lastele.

Koostöö

Kõik see saab toimuda ainult koostöös, kuhu panustavad õpetajad, lapsed ja lapsevanemad. Lapsevanemad on meil väga toetavad, löövad kaasa meie ettevõtmiste korraldamisel. Nad on aidanud muuta sisukamaks meie kooli õuevahetunde. Heategevuslikest ettevõtmistest (laat, oksjon) saadud tuluga oleme soetanud väiksed jalgpalliväravad, discgolf’i komplekti, uiske.

Kõigi nende ja teiste tegudega oleme andnud sõnale „hoolivus” sisu, aga rohkemgi veel: oleme andnud lastele uusi teadmisi ja kogemusi, innustanud neid ettevõtlikkusele, koostööle nii klassikaaslastega, koolikaaslastega kui ka vanematega.

Õpilaste jaoks on oluline kogemus, et oma mõtte ja teoga saab igaüks muuta maailma natuke paremaks paigaks. Ainult heast mõttest jääb väheks – mõttele peab järgnema tegu, sõnale on vaja anda sisu.

Originaalratikkel Õpetajate Lehest: http://opleht.ee/2016/12/et-sonast-hoolivus-saaks-tegu/

Kokkuvõte Harjumaa väärtuskasvatuse konverentsist

Merike_konverentsil_04.2017Tibutare lasteaed on väärtuskasvatusega tegelenud aastast 2012. Lasteaed on kahel korral saanud ka Tartu Ülikooli Eetikakeskuse konkursil “Hea lasteaia rajaleidja” tiitli, mis näitab, et antud lasteaias tehakse head tööd laste väärtushoiakute suunamisel, mille tulemusel laps saab endaga hästi hakkama ja oskab märgata, toetada ja väärtustada inimest enda kõrval.

12.04.2017 toimus Tabasalu lasteaed Tibutare juhi Reeli Simansoni eestvedamisel Harjumaa lasteaedade väärtuskonverents.
40-le pedagoogi konverentsipäeva toimumist toetas HOL ja AHA Koolituskeskus, kes koostöös HAJÜ –ga korraldavad Harjumaa pedagoogidele koolitusi HTM-i iga-aastase täiendkoolitusele suunatud toetuse raames. Olime õnnelikud, et TÜ Eetikakeskus aitas kaasa koolitaja leidmisel Merike Mitti-i näol ja osales ise ka meie konverentsil.
Merike Mitti avaloeng „Hea lasteaed hoiab au sees eestlaste juuri ja identiteeti“ pani mõtlema, kuidas meie poolt lastele loodud keskkond, ühistegemised, traditsioonid mõjutavad lapsi. Näiteks mardipäev versus halloween- mida tahame lastele eluks kaasa anda, kuidas hoida oma kultuuriväärtusi?

Konverentsi põhiline väljakutse oli leida vastust küsimustele: kuidas lasteaia igapäevategevustes praktikas väärtuskasvatust suunata, milliseid metoodikaid ja kuidas kasutada. Oma silm on kuningas ja nii tahab õpetaja õppida just sellisest kogemusest, kus ta näeb teist õpetajat tegutsemas. Selle võimaluse konverents ka pakkus.
Külalised said Tibutare lasteaias filmitud õppevideote vahendusel osa 3-st õppetegevusest erinevates vanuserühmades ja kasutatud metoodikatest:
-sotsiaalsete-ja õpioskuste õppeprogramm „Samm-sammult“ õpetaja Helin Laimetsa suunamisel,
-keele ja kõne õppetegevuse lõimimine väärtuskasvatusega õpetaja Marika Kuusmanni juhendamisel ja
-Merike Mitti-i poolt ellu kutsutud vanasõnade ja tarkuseterade õppemetoodika lõimituna erinevate õppevaldkondadega 3-4 aastaste rühmas õpetaja Sirje Reinla entusiastlikus õppetegevuses.
Lisaks tutvustas kunstiõpetaja Ave Peebo Tibutare õpetajate poolt koostatud 2-te väärtustemängu lastele, mis aitavad lastel arutleda käitumissituatsioonide põhjal väärtustel põhinevate käitumiste üle. Mängude abil said Tibutare põhiväärtuste olemus ka lastele selgeks. Lisaks saime osa õppevideost „Väärtuskasvatuse lasteaed 2016“ positiivse pedagoogika näitel Nõlvaku Lasteaias Karolin Kabaneni esituses.

Õppetegevuste filmimine andis õpetajatele endile võimaluse analüüsida oma õppetegevuse tulemuslikkust seoses õpieesmärkidega ja tekitas ideid, mida veel võiks kasutada, et lastele väärtustest suunatud käitumisotsuste vahelised seosed paremini selgeks saaksid.

Tibutares on juba 2 aastat kasutusel teaduspõhine õpi-ja sotsiaalseid oskuste arengut toetav õppemetoodika „Samm-sammult“, mis on nii õpetajatelt kui vanematelt palju kiidusõnu leidnud-, sest mõju ja tulemused on silmaga nähtavad laste käitumises. Meil oli suur rõõm, et metoodika Eestisse tooja ja litsenseeritud koolitaja sellel teemal Mari-Liis Mugra selgitas õpetajatele, kuidas lapse sotsiaalsed oskused aitavad lapsel paremini orienteeruda väärtuste maailmas. Oluline on ju, et laps õpiks tundma enda ja teiste emotsioone, oleks empaatiline ja suudaks valida käitumise, mis on talle endale kasulik ja aitab koos kaaslastega paremini hakkama saada. Hea oli kuulda, et metoodika on kasutusel nüüd ka 5-s pilootkoolis.

Tegus päev lõppes rühmatööna, kus õpetajad mängisid ise Eetikakeskuse poolt koostatud väärtustemängu Merike Mitti ja Nele Punnari juhendamisel. Oli palju arutelu ja elavust. Kõigile sai selgemaks, et iga õpetaja töös esile kerkinud situatsiooni lahendamine lähtub mingitest väärtustest. Õpetaja oma otsuste ja käitumisega saab väga palju ära teha selles osas, milliseid käitumisotsuseid hakkavad lapsed tegema.

Rõõm oli kuulda ja lugeda tagasisidet konverentsipäevale, kus toodi välja, et see päev andis palju uusi ideid, metoodikate häid näiteid, tegi rõõmsaks, oli kaasakiskuv, sai huvitavaid ideid rahvapärimusest ja eestlaste identiteedi kui väärtuse hoidmisest; sai praktilisi töövõtteid, ideid probleemide lahendamiseks, palju huvitavat informatsiooni. Kokkuvõtteks tõid enamus osalejaid välja, et kuuldu ja nähtu oli väga vajalik teadmine õpetaja igapäevatöös: oli võimalus õppida uusi lähenemisviise ja saada inspiratsiooni. Toodi välja ka mõte, et mingit ainuõiget metoodikat ei ole väärtuste õpetamisel. Tuleb oskuslikult erinevaid võtteid ja metoodikaid lõimida ja teha tegevusi järjepidevalt. Päeva võiks kokku võtta tarkusetega: „positiivset käitumist toetavad väärtushoiakud kujunevad aegamööda ja tarkus tuleb tasapidi- aga järjepidevus viib sihile!” Seega ehk on järgijaid ja järgmisel aastal toimub analoogne parimatele praktikatele põhinev konverents juba kuskil teises lasteaias. Selline mõte tuli tagasisides ka Eetikakeskuse esindajalt Nele Punnarilt.

Tänan kõiki esinejaid, toetajaid ja osalejaid.
Tänan südamest meie õpetajaid: Helin Laimetsa, Marika Kuusmanni, Sirje Reinlat ja Ave Peebot, kes esinesid konverentsil. Suur tänu ka Aili Tammele (juhiabi-haridustehnoloog), kes õppevideod kokku monteeris.

Tabasalu lasteaed Tibutare pere nimel Reeli Simanson

Konkurss “Hea lasteaed”

Tartu Ülikooli eetikakeskus kuulutab avatuks 2017. aasta  konkursid “Hea kool kui väärtuspõhine kool” ja “Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed”.

Tänavused konkursid kuulutatakse välja juba viiendat korda. Konkursside eesmärgiks on edendada koolide ja lasteaedade pädevust väärtuskasvatuse alal ning tunnustada, koguda ja levitada häid kogemusi ja praktikaid.

Et koolid ja lasteaiad saaksid oma analüüside koostamisel piisavalt nõu, abi ja toetust, algab konkursitööde kirjutamine ka tänavu kevadel, märtsis. Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtusarenduse nõustajad ehk kriitilised sõbrad on konkursitööde kirjutajatele protsessi käigus nõu ja jõuga abiks, et iga kool ja lasteaed leiaks üles oma tugevused, omapära, arenguvõimalused ja -fookused.

Konkursitööde esitamise esimene tähtaeg on 8. mail ning lõplik tähtaeg on 6. novembril.

Hea kooli projekti juhi Nele Punnari sõnul on konkursi korralduses toimunud mitmeid muudatusi: “Uuenenud on konkursi formaat ja analüüsi esitamise soovituslik vorm. Värskendasime ka väljaantavate logode ja tiitlite nimesid ja statuute ning lisandusid “Hea kooli eksperdi” ja “Hea lasteaia eksperdi” tiitlid.” Samuti toonitab Punnar, et hea kooli ja hea lasteaia tiitlitele saab tänavu kandideerida üksnes juhul, kui eneseanalüüs esitatakse konkursi mõlemasse vooru. “Soovitame ka juba eelnevalt konkursil osalenud koolidel ja lasteaedadel varuda pisut aega ja uuenenud konkursi juhend hoolikalt läbi lugeda,” lisab Punnar.

Konkursi nelja eelneva aasta esilekerkinud küsimused on lühidalt kokku võetud uues korduma kippuvate küsimuste rubriigis.

“Väärtuskasvatuse analüüsi kirjutamine ei ole mitte olemasoleva kirjeldamine, vaid puuduoleva leidmine,” arvab “Väärtuskasvatuse kool 2016” tiitli pälvinud Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi õppekvaliteedi juht Anna-Liisa Blaubrük. Ta lisab, et esmalt tuleks kaardistada, mis on koolis hästi ja seejärel välja selgitada, mis jääb vajaka – see protsess tekitab ka edaspidiseks oskuse märgata erinevaid indikaatoreid, mis kooli analüüsi toetama hakkavad. “Eneseanalüüsi kirjutamine annab koolile hetkeks aja end kõrvalt vaadata,” kinnitab Blaubrük.

“Väärtuskasvatuse lasteaed 2016” tiitliga pärjatud Tartu Luterliku Peetri Kooli lasteaia direktori asetäitja lasteaia juhtimise alal Külvi Teder arvab: “Hea lasteaia mõtestamine aitab süveneda lasteaiaelu igapäeva pisiasjadesse ehk kuidas me tegelikult loome lastele heaolu, rõõmu ja turvatunnet.” Teder lisab, et niimoodi saab mõelda lapsest lähtuvalt ehk pöörata pilk arengukava suurtelt visioonidelt ja eesmärkidelt hoopis nendele tegevustele, mis last otseselt igapäevaselt puudutavad, olgu selleks kas või õpetaja meeleolu, pilk või puudutus.

“Konkursil osalemine annab suurepärase uue rakursi, et mõtestada ja mõista, miks me oleme lasteaeda kokku tulnud, kelle jaoks ja kuhu me jõuda tahame,” arvab teise “Väärtuskasvatuse lasteaed 2016” tiitli saanud Nõlvaku Lasteaia õppealajuhataja Karolin Kabanen. “Konkursi kaudu eneseanalüüsi koostades saab lasteaed justkui uue hingamise ja inspiratsiooni edasi tegutseda,” lisab ta.

Konkursil osalemisega kandideerivad koolid tiitlitele „Hea kooli teerajaja 2017“, „Hea kooli edendaja 2017“, “Hea kooli ekspert 2017” ning „Väärtuskasvatuse kool 2017“.

Lasteaiad kandideerivad tiitlitele „Hea lasteaia teerajaja 2017“, „Hea lasteaia edendaja 2017“, “Hea lasteaia ekspert 2017”  ning „Väärtuskasvatuse lasteaed 2017“.

Hea kooli ja Hea lasteaia konkursile on alates aastatel 2009 – 2016 oma tööd saatnud 52 erinevat kooli ja 68 erinevat lasteaeda. Kõrgeim tunnustus, väärtuskasvatuse tiitel on välja antud 10 koolile ja 11 lasteaiale.

Konkursil osalevad lasteaiad ja koolid ei ole konkurendid, vaid osa suurest kogukonnast, mille liikmed saavad alati üksteiselt nõu ja toetust. Ootame oma perre uusi koole ja lasteaedu!

Eneseanalüüsi kirjutamise toetamiseks on võimalik osaleda koolitustel.

Konkursi „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ juhend.

Konkursi „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“ juhend.

Konkursid toimuvad Haridus- ja Teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009-2013“ jätkuprogrammi 2015-2020 raames.

Lisainfo
Nele Punnar
TÜ eetikakeskuse projektijuht
tel: +372 538 48320
nele.punnar@ut.ee

Eestlaste maagiline maailmatunnetus – pihlakas on nõiapuu

RAHVAPÄRIMUSI PIHLAKAST

pihlakasMeie lastes väärtusi kasvatades, pärimust väärtustades ja juuri tähtsustades on paljud õpetajad ja lapsevanemad avastanud, et ega me ise ka nii väga palju sellest eestlaste põlisest maagilisest maailmapildist ei tea. Kellel on seda teadmist põlvest põlve edasi antud, need on õnnelikud inimesed. Aga kunagi ei ole hilja hakata ise oma elu mõtestama, saada aru, miks me mingeid rituaale poolautomaatselt ka teeme („sest nii on alati tehtud“), miks asjad siin Eestimaal on nii nagu nad on. Teadmised muudavad teadlikumaks, teadlikkus annab rohkem valikuid.

Seetõttu plaanin Väärtuskoolituse lehele hakata kokku koguma lisaks väärtuskasvatuse teemalistele artiklitele ja eestlaste pärimust selgitavaid kirjutisi.

Esimeseks „tarkusetoojaks“ on Argo Moori artikkel pihlaka väest meie rahva elus ja meeles.

Head lugemist,
Merike Mitt

Pihlakas on nõiapuu
Argo Moor
Eesti Loodus nr 51 (3)2000  

Viiskanda on peetud üheks pihlaka nõiaväe põhjustajaks. Võib mõelda ka vastupidi – et viiskand võis nõiamärgiks saada seetõttu, et ta just pihlamarjalt leiti. Nii või naa, kuid nõiapuuks on pihlakat peetud küll. Ta on rahvapärimustes üks neljast nõia vahepuust.

Nagu voolav vesi (rahvakeeli kõnelev vesi), nii pidi vahepuugi kaitsma inimest väljastpoolt tulevate mõjude vastu. Näiteks, kui külas oli surnu, siis kehtisid igasugused töökeelud – kardeti, et surnu võib tööõnne endaga kaasa viia. See keeld ei puudutanud aga peret, kes elas teispool oja. Samasugust kaitset võisid pakkuda ka vahepuud – tamm, kibuvits, kadakas ja pihlakas. Pihlakas vast kõige enam. Maja ümber istutatud pihlapuud võisid tõrjuda veel nõidust või lihtsalt naabrite pahasoovlikkust. Küllap samal põhjusel soovitavad tänapäeva “nõiad” kanda kaasas pihlaoksakest ning sageli tehakse tema puidust amulette. Maja ümber istutatud pihlakad usuti kaitsvat maja isegi piksetabamuse eest.

Ent võrreldes vanu uskumusi tänapäevastega, saab selgeks, et ennevanasti ei seostatud pihlakat enesestmõistetavalt ainult heaga: temas oli vägi, mida võidi kasutada mitmeti.

Mõnel pool on lausa peljatud istutada pihlakaid eluhoonete lähedale. Setu pärimuse kohaselt usuti, et kui maja ligidal kasvav pihlakas saab inimese käsivarre jämeduseks, võib selle pere vanim liige surra.

Eks avaldu pihlaka vägi ka tema vähenõudlikkuses: kui kõnnite rannikul ja näete kivisel maaninal või laiul kasvamas puud, võite olla üsna kindel, et see on pihlakas. Lindudest kantuna kasvab ta mõnikord ka vanadel müüridel ja varemetel, koguni teise puu võras. Pihlakas läheb oma vähenõudlikkuses kasvama peaaegu igal pool, vaid vanemast peast vajab ta mõnevõrra rohkem valgust.

Mis on uskumuste taga, võib vaid oletada. Pikse kohta kasutatud nimetused sarnanevad kuidagimoodi vägevaks peetud surnud esiisa nimetustega (kõu–kõuk, äike–äi, vanaisa–uku). O. Loorits on arvanud, et eesti piksejumala kujutelm on tulenenud surnuteusust, I. Paulson aga oletanud surnutega seotud ja loodususkumuste hilisemat kokkusulamist.

Kuidagi seostuvad omavahel ka Uku ja pihlakas. Jumal Uku naiseks oli Rauni (vanad soome nõialaulud räägivad Põhjala emandast Raunast või Raanast). Selle nimega arvatakse aga ühenduses seisvat üht pihlaka rahvapärastest nimetustest. Mõnelt poolt on teateid, et neiud ja naised ohverdanud pihlakatele, tehes nõnda panuse tervisele. Ohvripuuna pole pihlakas siiski sagedane. Küll aga on arvatud, et pihlakarohketel aastatel saavad vanatüdrukud mehele.

Erepunased marjad torkavad juba eemalt silma ja analoogmaagilisel põhimõttel on pihlakarohketele aastatele usutud järgnevat tulekahjusid ja sõda (veri). Mõnel pool on pihlakas olnud kasutusel kontaktmaagilistel ravitoimingutel: haigeid kohti hõõruti vastu puud või marju; puu külge pandi riideräbal, millega oli eelnevalt hõõrutud haiget kohta, uskudes, et marju sööma tulnud linnud korjavad haiguse puudelt üles ja kannavad minema.

Karjakepist väravateni
Rahvapärimuses on pihlakane kepp või vits sageli seotud tõrjemaagiaga. Pihlakane karjakepp hoidvat hundid karjast eemal. Kepp tuli lõigata suure neljapäeva hommikul vara kohast, kus kolme mõisa piirid kokku jooksid. Pidemele lõigati viiskannad – nagu need olid pihlamarjadel.

Pihlakavitsa kasutati eriti selliste haiguste tõrjel, mille põhjustajaks peeti vaimolendeid – halltõbi, painaja (mis on teinekord rahvausundis ka kokku sulandunud), loomade painajad. Ent sellega ei tohtinud kunagi lüüa piimalehma – piim pidi kaduma.

Tean inimest, kes tõrjus pihlakase vitsaga oma korterist vaaraosipelgaid. Õpetus olnud järgmine: vits tuua volbriööl ning seista sellega vana kuu aegu toas nii, et kuu endale peale ei paistaks. Siis tuli leida mõni kuuvalgel kooserdav sipelgas ja saata ta pihlakavitsaga õrnalt lüües ära. Oli siis põhjuseks tõrjemaagia või midagi muud, kuid sipelgad olevat kadunud.

Tõrjemaagiline algupära oli ka pihlakaväravatel, millest lojused karjalaskepäeval läbi aeti – nii loodeti hoida karjaõnne. Mõnikord puges haige inimenegi läbi lõhkiaetud pihlakavitsa, mis pärast jälle kinni seoti. Kalavõrke on “puhastatud” neid läbi lõhkiaetud pihlakavitsa tõmmates.

Rahvausundis tuntakse nõidusvahendina veel pihlakast punni: kui panna salguke naise juukseid tareseina auku pihlakase punni taha, siis pidi naine kodus püsima. Niisamuti toimetati ka koeraga, kes kodunt ära kippus. Vistrike raviks pandi pihlakase punni taha riideräbal, millega oli eelnevalt vistrikke hõõrutud. Paiguti usuti, et pihlakase punni taha võib tark peita oma teadmised ja sõnad, et siis rahus surra.

Pihlakat on peetud ka varjajaks. Tema alla sai peitu pugeda katku ja koerakoonlaste eest. Ilmselt oli kujutlus koerakoonlastest tekkinud suuresti väikest kasvu mongolite rüüstesalkade järgi, kes pärast suuri sõjakäike veel pikka aega Euroopat, sealhulgas ka Eestit laastasid. Koerakoonlased ajanud inimesi taga lõhna järgi nagu koerad. Kuid toomingate ja pihlakate all ei suutnud nad inimese lõhna eristada – pihlakaõitel on vänge, lehkavat liha meenutav lõhn. Pihlaka alt ei olevat pagenud inimest leidnud isegi katk…

Pihlaka puit on sitke ja kõva ja libe – sellest saadi häid rehapulki ja haamrivarsi ning see sobis vankritelgede ja mitmete puust masinaosade (hammasrattad) valmistamiseks. Pihlalehti visati ja visatakse tänini kihiti kartulite sekka, et need talvel paremini säiliksid.

Kui eestlastelt küsida lemmikpuu kohta, siis pihlakale osutab veidi üle 6%. Nii on ta umbes kuuendal kohal.

Pihlamarjad on mõrkjad. Kuid pärast suuremaid külmi tasub neid siiski proovida – külmad marjad on maitsvad ja samas vänged. Nii nagu on pihlakas isegi – tavaline ja samas eriline.

Allikas: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0003/pihlakas.html

 

Enesekontroll määrab tuleviku

Tihti küsitakse koolitustel, et mis siis on need väärtused, millele õpetajad (väärtus)kasvatuses enam keskenduma peaksid. Millised “ajurajad” ja lihasmälus olevad automatismid meid ka tulevases, teadmata millises, maailmas aitaksid? Ühest olulisest  oskusest kirjutatakse käesolevas artiklis. Eesti on selle oskuse õpetamisel abiks näiteks Vaikuseminutid.
Merike Mitt

Enesekontroll määrab tuleviku

Professor Terrie Moffitt
Professor Terrie Moffitt

Lapse enesekontrollioskus ennustab tema tervist, jõukust ja rahulolu täiskasvanuna paremini kui intelligents või vanemate rikkus.

Igaüks teab, et lapse käekäigule täiskasvanueas panevad aluse tema intelligents ja vanemate sotsiaal-majanduslikud ressursid. Aga on ka kolmas tegur, enesekontrollioskus, mis uuringute järgi ennustab tulevast edu ja ebaedu täpsemalt kui intelligents ja ühiskonnaklass. Kui intelligentsi ja ühiskonnaklassi kohta on teada, et keeruline, kui mitte võimatu on kõrvaldada nende seas valitsevaid suuri erinevusi, siis enesekontrollioskus arvatakse olevat õpetatav.

Enesekontroll on tänapäeval tähtsam kui eales varem. Meil on vaja enesekontrolli, et vältida ülekaaluliseks muutumist toidu hõlpsa kättesaadavuse tõttu. Me vajame enesedistsipliini füüsilise vormi säilitamiseks, kui meie töö on istuv. Me vajame tahtejõudu abielu hoidmiseks ajal, kui lahutada on väga lihtne. Me vajame enesekontrolli, et vältida sõltuvuste tekkimist olukorras, kus sõltuvust tekitavaid aineid on lihtne kätte saada. Me peame vastu seisma kulutamissoovile kavalalt läbimõeldud turunduse rünnaku all.

40 aastat uuringut

Dunedini uuringus, mis on kestnud ligi 40 aastat, oleme mina ja mu kaastöötajad otsinud viise, kuidas lapsi tulevikuks paremini ette valmistada. Uuringusse on kaasatud kõik, kes on sündinud 1972.–1973. aastal Uus-Meremaal Dunedini linnas. Neid on 1037 ja nad hõlmavad ühiskonda kogu tema mitmekesisuses – eri elualasid, ühiskonnaklasse, võimeid. Oleme põhjalikult ja regulaarselt uurinud nende vaimseid ja füüsilisi näitajaid kolmandast eluaastast saadik, viimati siis, kui nad olid 38-aastased.

Oleme mõõtnud ka nende enesekontrollioskust – kui impulsiivne ja püsimatu laps on, kas ta suudab oodata oma järjekorda, kas ta vajab pidevat tähelepanu ja motiveerimist täiskasvanu poolt jmt. Võite nüüd öelda, et iga laps näitab aeg-ajalt kehva enesekontrollioskust. Kuid me hindasime uuritavaid eri eas ja väga erinevates olukordades ning töötasime välja koondnäitaja, mis toob esile püsivalt halva enesekontrolli juhud.

Ligi 30 aastat hiljem nende tervist uurides tuli välja, et mida kehvem oli olnud lapse enesekontrollinäitaja, seda halvemad olid tema tervisenäitajad täiskasvanueas. Ükskõik kas vaatasime uuritavate keha ja aju seisundit või lihtsalt neile näkku, ikka selgus, et osa inimesi on vananenud palju kiiremini kui teised ja vananemise kiirus on seotud nende enesekontrollioskusega esimesel elukümnendil.

Sama lugu on sõltuvusainetega. Me ei hinnanud sõltuvusprobleeme mitte ainult uuringuosaliste enesehinnangu järgi, vaid ka neid tundvaid inimesi intervjueerides. Täiskasvanutel, kellel lapsena ilmnes halvem enesekontrollioskus, oli rohkem sõltuvusprobleeme.

Hindasime uuringus osalejate jõukust – sissetulekut ja ametite prestiiži. Nõrga enesekontrolliga lapsed teenisid täiskasvanuna vähem raha kui nende parema enesedistsipliiniga eakaaslased. Intervjueerisime neid ka finantsplaneerimise ja säästmise teemal, sest kuigi praegu võib inimesel olla väiksem sissetulek ja vähem prestiižikas amet, on võimalik end hoolika plaanimisega tulevikuks paremale järjele aidata. Tulemus oli tuttav: inimesed, keda lapsena iseloomustas kehv enesekontrollioskus, olid 30. eluaastate lõpuks kogunud vähem vara, mis aitaks neil hästi elada tulevikus. Selle asemel esines neil võla- ja krediitkaardiprobleeme, pankrotte, nad olid kehvad rahaga ringikäijad.

Vaatasime kuritegevust – kõige kehvema enesekontrollinäitajaga viiendikust oli 38. eluaastaks umbes 40 protsenti mõnes kuriteos süüdi mõistetud.

Nüüd mõtlete te ilmselt: „Küllap on kehva enesekontrollioskusega lapsed valdavalt pärit vaestest perekondadest, madala intelligentsiga või siis poisid tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsushäirega.” Kontrollisime neid võimalikke seletusi, kuid nad ei selgitanud uuringu fakte. Enesekontrollioskusel oli sama mõju nii jõukate perekondade, üle keskmise intelligentsetele kui ka hüperaktiivsushäireta lastele.

  1. aastal alustasime Suurbritannias Dunedini uuringu sarnast uuringut, mis hõlmab 2232 kaksikut. Oleme saanud jälgida probleeme, mis neil lastel on teismeliseas. Välja joonistus sama muster mis Dunedinis. Viieaastaselt kehvema enesekontrollinäitajaga olnud laste hulgas on rohkem koolist väljalangenuid, suitsetajaid ja neid, kellel on juba tegemist olnud politseiga. Isegi samas peres üles kasvanud kaksikute vahel on erinevus, kui nende enesekontrollinäitaja on erinev. Tähtis pole mitte ainult perekond, kus te üles kasvate, vaid ka see, kas te suudate endas välja arendada enesekontrollioskuse.

Peale selle, kuidas enesedistsipliin mõjutab meie kui indiviidi elu, uurisime ka, mida see tähendab ülejäänud ühiskonnale. Briti uuringust ilmnes, et vähese enesekontrollioskusega lapsed vähendavad õpetajate suutlikkust tegeleda teiste lastega ja nende rahulolu tööga ning suurendavad õpetajate vahetuvust. See võib olla haridussüsteemile tohutu kulu.

Suur kulu ka ühiskonnale

Uus-Meremaal uurisime enesekontrolli ja valitsuse sotsiaalkulude seost. Leidsime, et vanuses 21–32 oli peaaegu 40 protsenti uuritavaid saanud valitsuselt sotsiaaltoetusi. Teiseks saime teada, et lapse enesekontrollinäitaja ei ennustanud seda, kas kellelgi läheb täiskasvanuna vaja sotsiaaltoetust või mitte. Küll aga ennustas see, kui kauaks jääb sotsiaaltoetust vajanud inimene toetuse saajaks. Halvima enesekontrolliga viiendik jäi toetusest sõltuma keskmiselt neljaks aastaks, parima enesekontrolliga viiendikul aga kadus vajadus toetuse järele vähem kui aastaga. Seega, halva enesekontrolli hind maksumaksjale ei ole tühine.

Aga kas tugeva enesekontrolliga inimesed on õnnelikud? Minult küsitakse tihti, kas laste enesekontrollioskusele rõhku pannes ei kasvata me huumorimeeleta roboteid, kellel puudub loovus ja spontaansus ning võime olla õnnelik.

Tänavu intervjueerisime Dunedini uuringu osalisi eluga rahulolu teemal ja saime teada, et üle 70 protsendi neist on eluga rahul. Kuid kõige rohkem rahul olid need, keda juba lapsena iseloomustas hea enesekontroll.

See, et enesekontrollil on nii universaalselt positiivne mõju elus hakkama saamisele, viitab, et lastel on vaja seda oskust universaalselt arendada. Meetodeid on mitmeid, aga üks toredamaid on välja mõeldud laste TV-programmis Sesame Street. See on „Mulle, sulle, edaspidiseks”. Igal nädalal näitavad Elmo, Grover ja Cookie Monster, kuidas säästa raha ja edasi lükata rahuldust.

Mõelgem oma hilisajaloole. 20. sajandisse astusime hiiglasliku hariduslõhega. Vaid vähene eliit sai tollal õppida ülikoolis, enamiku inimeste koolitee piirdus alla kaheksa aastaga ja paljud kodanikud ei osanud üldse lugeda. Kirjaoskuse andmine ja harimine oli tollal tähtis ühiskondlik eesmärk ja selle saavutamine on parandanud meie elukvaliteeti ja suurendanud jõukust.

Tänapäeval on teguriks, mis suuresti määrab lapse tulevase elutee, tõusnud enesekontrollioskus. See oskus määrab nüüd palju rohkem kui varem. 21. sajandi tähtsaks ühiskondlikuks eesmärgiks võiks saada kõigile lastele paremate enesekontrollioskuste õpetamine.

Artikkel põhineb loengul, mille Terrie Moffitt pidas Londonis Greshami kolledžis, mis korraldab tasuta avalikke loenguid juba aastast 1597. Loengut on võimalik vaadata ja kuulata aadressil www.gresham.ac.uk.

Terrie Moffitt, psühholoogiaprofessor, King’s College

Originaal: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/terrie-moffitt-enesekontroll-maarab-tuleviku?id=64992226

Hea kooli ja hea lasteaia konkursid algavad taas kevadel

Tartu Ülikooli eetikakeskusel on rõõm välja kuulutada konkursid „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ ning „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“. Ka 2016. aastal algavad konkursid juba kevadel, et koolid ja lasteaiad võiksid oma valmivate tööde kohta tagasisidet saada juba protsessi käigus.

Möödunud aastal saime kinnitust, et jooksvalt tagasiside saamine oli koolidele tänuväärne tugi konkursitöö kirjutamisel. Seetõttu pakume sarnast võimalust ka tänavu. Tööde esitamise esimene tähtaeg on 20. mail. „Kevadel esitatud tööd ei pea olema lõplikult viimistletud. Need koolid ja lasteaiad, kes oma töö selleks ajaks esitavad, saavad lihtsalt põhjaliku tagasiside, samuti pakume koostööd ekspertidega,“ selgitab hea kooli projektijuht Nele Punnar. „Konkursi lõpptähtaeg on endiselt novembris – lõplikke töid ootame 1. novembriks,“ lisas Punnar.

„Sellel aastal oleme hea kooli ja lasteaia mudelit täiendanud väärtuspõhist eneseanalüüsi sisaldavate küsimustega,“ lisab väärtuskasvatuse kooli projektijuht Mari-Liis Nummert. Tiitli „Väärtuskasvatuse kool 2015“ pälvinud Ilmatsalu kooli direktor Anu Köidam kinnitab: „Professionaalidelt saadud tagasiside oli eneseanalüüsi kirjutamisel suureks toeks. See aitas näha täiendamist vajavaid kohti töös. Julgustan kõiki koole konkursil osalema: sa näed selle töö tegemise käigus oma kooli nende nurkade alt, mida varem pole näinud.“

„Väärtuskasvatuse lasteaed 2015“  tiitli pälvinud Pärnu Lasteaia Pillerpalli direktor Sirje Kessleri sõnul andis konkursil osalemine ja töö koostamine neile tervikliku pildi lasteaias toimuvast: „Oma tegevuste analüüsimine võimaldas näha igapäevatööd teise pilguga. Tänu konkursitööle oleme põhjalikult endasse vaadanud; see on aidanud mõelda, kuidas edasi minna. Nüüd küsime iga tegevust planeerides, miks me seda teeme. Tunnustus on kõige selle juures lihtsalt boonuseks.“

Konkursil osalemisega kandideerivad koolid tiitlitele „Hea kooli rajaleidja 2016“ ja „Hea kooli edendaja 2016“ ning „Väärtuskasvatuse kool 2016“.

Lasteaiad kandideerivad tiitlitele „Hea lasteaia rajaleidja 2016“ ja „Hea lasteaia edendaja 2016“ ning „Väärtuskasvatuse lasteaed 2016“.

Konkursi „Hea kool kui väärtuspõhine kool“ kirjeldus ja tingimused

Konkursi „Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed“ kirjeldus ja tingimused

Lisainfo
Nele Punnar
TÜ eetikakeskuse projektijuht
tel: +372 5285783
nele.punnar@ut.ee

Kas sulle meeldis see, mida lugesid?

Kui jah, siis võid tellida järgmised postitused oma meiliaadressile ning sa ei jää kunagi ilma uusimatest aruteludest ja huvitavatest mõtetest teemal - kuidas oma elu ja tööd paremaks muuta!